Starmer: Riigi juhtimine ilma kompassita

Olles loobunud lubadustest madalamate energiaarvete, pensionäride talviste küttemaksete ja „töötavate inimeste” maksutõusude puudumise osas, on Keir Starmer lõpuks leidnud ühe lubaduse, mida ta kavatseb täita: hääled 16-aastastele. Selle kuu alguses parlamendi kontaktkomitee ees kõneledes kinnitas peaminister:

„Me saame selle kindlasti tehtud, see on lubadus ja me kavatseme seda täita. Ma arvan, et kui oled piisavalt vana, et tööle minna, kui oled piisavalt vana, et makse maksta, siis on sul õigus oma maksude kulutamise üle sõnaõigust avaldada. Ja lisaks on meil Ühendkuningriigi eri osades hääletamine nooremas eas juba olemas ja taevas ei kukkunud pähe."

Kui progressiivne. Aga samas tundub see liberaalne veendumus olevat mõnevõrra vastuolus tema administratsiooni üldise autoritaarsusega. Vähem kui aasta pärast esimest võimuletulekut alates 2010. aastast on Tööpartei juba rakendanud (või kaalunud) tõsiseid piiranguid alla 16-aastastele. Energiajookide müügi keeld, eluaegne suitsetamiskeeld kõigile, kes on sündinud pärast 2009. aastat, nutitelefonide ja sotsiaalmeedia keeld, rämpstoidu reklaami keeld enne valgala piiri – rääkimata kahest isikut tõendavast dokumendist, mis on vajalikud noa ostmiseks veebist ja mis võivad sind järgmisele veresaunale hiljaks jätta!

Starmeri puhul on see autoritaarne joon veelgi märgatavam. Ta oli halastamatu Tööpartei mässuliste ametist kõrvaldamisel, kes hääletasid tema kahe lapse toetuse ülempiiri muudatusettepaneku vastu, just nagu ta tegi seda ka sotsialistlike Tööpartei kandidaatide puhastamise ajal enne üldvalimisi. Ta toetas häbiväärselt politseid nende orwellilikus andmete kogumises „mittekuritegelike vihakuritegude” ajal – need, mis on vaid haavatud tunded. Ja muidugi hoidus Starmer Southporti rahutuste järel toimunud sõnavabaduse mahasurumise ja hilisema näotuvastustehnoloogia – riikliku ID-kaardi süsteemi – kasutamise laiendamise plaani osas pisut drakoonilisest.

Kaugel sellest, et Starmer oleks võimu suhtes allergiline reaktsioon, oli ta samamoodi autoritaarne oma endises elus riigiprokuratuuri direktorina aastatel 2008–2013. Eriti sünge oli tema seotus Paul Chambersi juhtumiga – mehega, kelle katse tühistatud lendu Twitteri kaudu kergendada eskaleerus peagi terrorismivastase politsei poolt tema vahistamise ja tema kodu läbiotsimiseni:

„Pagan! Robin Hoodi lennujaam on suletud,“ kirjutas ta. „Sul on nädal ja natuke aega, et end kokku võtta, muidu lasen lennujaama õhku!!“

Kaks ja pool aastat hiljem tühistas Ülemkohus lõpuks tema süüdimõistva otsuse. The Guardian teatas, et riigiprokuratuuri advokaadid olid tahtnud juhtumi lõpetada, kuid üks mees tühistas need: Keir Starmer.

Siis muidugi toimus operatsiooni Elveden käigus 30 ajakirjaniku süüdistamine – uurimine telefonide häkkimise ja riigiametnike altkäemaksu võtmise kohta. Paljud arreteeritutest veetsid aastaid kautsjoni vastu vabastatult, nende karjäär oli purunenud, mõned üritasid isegi enesetappu. Hoolimata asjaolust, et mitte ühtegi uuritud ajakirjanikku ei mõistetud süüdi, on Starmer keeldunud vabandamast.

Starmeri juhtimine on kurikuulus oma põhimõtete puudumise poolest, mis teeb temast vaid tuulelipu. Tema veendumused (kui tal neid üldse on) on usk seadustesse ja temasuguste inimeste õigusesse neid kehtestada.

Tegelikult ei ole ma teadlik ühestki poliitilisest arvamusest, mille osas ta poleks kuulsalt tagasi tõmbunud või endale vastu vaielnud

Mõelge tema Downing Streeti peaministriks inauguratsioonile. Loomulikult polnud seal märkigi Püha Jüri lipust (Leiboristidel on valge töölisklassi embleemi suhtes eriline antipaatia). Vaevalt oli ajakirjandus sellele tähelepanu pööranud ja avalikkuse viha oli laes, kui Keir Starmer ootamatult lipu välja tõi. 

Optika on alati lihtsam, kui tead, kust tuul puhub. Huvitaval kombel mängib Starmer seda mängu uuesti enne maikuu kohalikke valimisi – püüdes haarata sama lippu Nigel Farage'i taaselustuvast Reform UK-st, mis küsitluste kohaselt moodustab talle tegeliku opositsiooni. Kuid selline poseerimine mehelt ilma usutunnistuseta on häbiväärne; see on pigem cosplay, mitte veendumus.

Veelgi hullem on Starmeri äkiline arusaam sellest, kes on naine  – küsimus, millele ta varem kuulsalt vastust ei osanud anda. Tema Damaskuse-aegne pöördumine, mis toimus pärast Ülemkohtu otsust, mille kohaselt naist defineeritakse bioloogilise soo järgi:

Vaadake, naine on täiskasvanud naine ja kohus on selle täiesti selgeks teinud. Tegelikult tervitan ma otsust, sest arvan, et see annab tõelise selguse ja võimaldab neil, kes peavad juhiseid koostama, olema tõeliselt selged selle kohta, mida need juhised peaksid ütlema.

Et teada saada, kui hull see on, peate vaatama videot

Ja olles karistanud endist leiboristide parlamendiliiget Rosie Duffieldi julguse eest hoida ametikohta, mida ta (arvatavasti) praegu hoiab, paljastas Starmer oma vastikuse: ilma loogika ja argumentideta enda kaitsmiseks on tal nulltolerants teisitimõtlemise suhtes.

Tunnege raevu, mida ta valas, kui ta ütles Southporti mässajatele, et ta "garanteerib", et nad kahetsevad oma "äärmusparempoolset jõhkardlust".

Need on inimesed, kellele ta teadis, et oli valetanud

Starmeri ideoloogia pole seega midagi muud kui see, mis on ajutiselt poliitiliselt otstarbekas: põlvitada BLM-i eest, teeselda, et ta ei saa aru, kes naine on, meelitada moslemite hääli või vangistada üksikemasid, kes säutsuvad asju, mida ta heaks ei kiida.

Muidugi me kõik teame, miks Starmer tahab 16-aastastele hääli. Tööpartei loodab oma tähtpilgulisele idealismile, et hoida punast lippu lehvimas. 

Aga kui palju nad usuvad peaministrisse, kui nad mõistavad, et ta usaldab neid valitsuse valimisel, kuid ei lase neil Red Bulli ega burgeri lähedalegi?