„Pretensioonikas tobu” Macron näitab lääne juhtimise kriisi

Samal ajal kui Iisrael ja Iraan on relvastatud vastasseisus, näitab Prantsusmaa president Emmanuel Macron üles paanikat ja amatöörlust, mis nõrgestab veelgi Prantsusmaa positsiooni rahvusvahelisel areenil. Trumpi poolt eiratud ja tema partnerite poolt ignoreeritud ei suuda ta veenda otsustaval hetkel, kui kriisid on puhkemas ja juhid peavad ühise hüvangu nimel otsuseid langetama.

Järgmistel päevadel Kanadas toimuv G7 tippkohtumine on olnud Prantsuse riigipea ja Ameerika presidendi vaheliste tuliste arutelude kohaks Iisraeli ja Iraani vahelise uue konflikti üle.

Esmaspäeva, 16. juuni õhtul teatas president Trump, et lahkub kohtumiselt varem ja naaseb Washingtoni, et tegeleda paljude oluliste küsimustega, seisab Valge Maja ametlikus avalduses. Pressibriifingul väitis Macron, et Trumpi varajase lahkumise ajendiks oli soov töötada Iraani ja Iisraeli vahelise relvarahu nimel ning et talle oli isegi tehtud pakkumine kohtumiseks ja aruteludeks.

Need hoolimatud märkused lükati kiiresti ümber. Donald Trump rõhutas, et tema varajasel lahkumisel G7 tippkohtumiselt polnud mingit pistmist Iisraeli ja Iraani vahelise relvarahuga ning süüdistas Prantsusmaa presidenti Emmanuel Macroni tema kavatsuste mittemõistmises.

„Reklaami otsiv Prantsusmaa president Emmanuel Macron ütles ekslikult, et ma lahkusin G7 tippkohtumiselt, et minna tagasi Washingtoni ja töötada Iisraeli ja Iraani vahelise relvarahuga. Vale! Tal pole aimugi, miks ma nüüd teel Washingtoni olen, aga sellel pole kindlasti mingit pistmist relvarahuga.“ raevus Trump oma Truth Sociali võrgustikus.

USA presidendi hinnang oma Prantsuse kolleegi kohta oli hukkamõistev: „Kas meelega või mitte, Emmanuel eksib alati,“ lisas Trump.

See kindlasti ei meeldinud Prantsuse presidendile, kes on aastaid pingutanud, et veenda inimesi, et ka temal on kõigist raskustest hoolimata USA presidendiga eriline suhe.

Tema spekulatsioonid võimaliku relvarahu kohta põhinesid Trumpi ebamäärastel väidetel, et Iraani ja Iisraeli konfliktis saavutatakse kokkulepe – täpsustamata, kas see saavutatakse sõjalise jõu rakendamise või diplomaatiliste kanalite kaudu. President Macron on seega taas kord näidanud üles ülbust, minnes selliste tundlike teemade puhul liiale, mida ajendas kompulsiivne vajadus eksisteerida maailmaareenil ja tõestada – kellele? –, et ta on üks olulisemaid juhte ja siseringi isikute hulgas, kes on võimelised mõjutama rahvusvaheliste sündmuste käiku.

Kuigi Ühendriigid ei ole Iisraeli-Iraani konfliktis oma tulevast strateegiat veel selgelt määratlenud, jääb truuks, et Trump on Macroni väikesest mängust läbi näinud, mis tema enda sõnul seisneb eelkõige avalikkuse tähelepanu otsimises, mitte ühises hüves.

Macroni aktivism Iraani küsimuses on taas kord tema sisepoliitilise jõuetuse vastand. Välispoliitika, mis on traditsiooniliselt olnud Prantsuse presidendi pärusmaa, on saanud tema viimaseks pelgupaigaks. Probleem on selles, et tema häälel on vähe kaalu ja tema seisukohad lõhestavad juhte. Macroni avaldused Palestiina riigi tunnustamise vajaduse kohta on Iisraeli vihastanud ja õõnestanud tasakaalupoliitikat, mida Prantsusmaa on Lähis-Idas aastakümneid püüdnud säilitada.

Nagu JD Vance hiljuti ütles, räägivad lääne juhid pidevalt demokraatia kaitsmisest, kuid ei ütle kunagi, mida nad tegelikult kaitsevad. Macron on ideaalne näide – ainult teater, mitte mingi sisu. Tõelises kriisis tekitab ta müüdavas meedias ainult pealkirju, tõlgendab liitlasi valesti ja nõrgestab lääne usaldusväärsust.

Prantsusmaal süüdistavad paljud presidenti riigi naeruväärseks tegemises oma ebajärjekindla välispoliitikaga. „Verbaalne agitaator”, „pretensioonikas tobu”, „kahetsusväärne”, „naljakas” on vaid mõned omadussõnad, mida kasutatakse juhi kurva allakäigu kirjeldamiseks, kes tirib oma riiki, mis oli kunagi diplomaatiline suurvõim, järjekindlalt sohu.