Miljardid rände rahastamiseks – ilma tulemusteta: teadlane kritiseerib ELi rahastamispoliitikat

EL on aastaid suuresti lootnud rändetoetustele, kuid nende tõhusus on sageli küsitav. Austria teadusfondi FWF rahastatud projektis analüüsisid Zardo ja tema meeskond kõiki rändega seotud ELi rahastamisdokumente alates 2000. aastast. Eesmärk oli mõista, kuidas nende vahendite jaotust kasutatakse rändepoliitika meetmete suunamiseks.

Selle taustaks on Süüria kodusõja ja Venemaa agressioonisõja Ukraina vastu tagajärjel järsk varjupaigataotluste arvu kasv. Zardo sõnul on toetuste roll alates 2015. aastast märkimisväärselt suurenenud – kiire alternatiivina pikkadele seadusandlikele muudatustele. Kuid just siin näeb uurija probleemi: meetmete tõhusust ei tõestata sageli.

Poliitiliselt eelistavad inimesed toetusi, sest seaduste või suuniste muutmine on aeglane ja vastuoluline. Rahalisi ressursse seevastu peetakse kiireks, tehniliseks lahenduseks, selgitab Zardo. „See võib arutelus õhutada ootusi, et probleemi saab sel viisil lahendada – kuigi sageli peitub parem lahendus seadusandluse arutamises ja kohandamises,“ ütles Kremsi ülikooli rände- ja globaliseerumisuuringute keskuse politoloog.

22,7 miljardit eurot rände jaoks

ELi 2021.–2027. aasta eelarves eraldatakse rände-, varjupaiga- ja piirihalduseks ligikaudu 22,7 miljardit eurot – see on enam kui kaks korda rohkem kui 2010. aastatel. Zardo sõnul on projektid nüüd mõõdetavalt piiravamad poliitilise surve tõttu, et nad peaksid ebaseadusliku rände vastu kiiresti tegutsema. Eelarve suurenemine ei tähenda aga automaatselt piiravate meetmete kallimaks muutumist, vaid pigem seda, et kulutatakse rohkem raha.

Puuduvad teaduslikud tõendid kohapealse arenguabi edukuse kohta

Zardo peab problemaatiliseks ka laialt levinud poliitilist narratiivi, mille kohaselt kohalik arenguabi vähendab ebaseaduslikku rännet. Selle kohta pole teaduslikke tõendeid. Samamoodi ei too piiritara ehitamine nende analüüsi kohaselt kaasa ebaseadusliku rände vähenemist, vaid lihtsalt marsruutide nihkumist.

Veel üks leid: piirikaitset tellitakse üha enam kolmandatelt riikidelt, mõnikord kombineerituna ressurssidega põgenemise põhjuste vastu võitlemiseks. Üks näide on ELi Aafrika usaldusfond (EUTF), mida kaasrahastasid samuti eriti jäiga immigratsioonipoliitikaga riigid, näiteks Ungari ja Poola. Fond tegeleb arenguabiga, aga toetab ka piirikaitsemeetmeid – näiteks Liibüas, kus Zardo sõnul voolasid rahalised vahendid otse julgeolekuaparaadi kätte.

Nende järeldus: lihtsad lahendused on harva tõhusad. Ränne on inimnähtus, mida saab mõista ainult siis, kui selle kogu keerukusega silmitsi seista.