Saksamaa: Demokraatia nõrgenemine vale konsensuse kaudu

Saksamaa oma lugematute keeruliste probleemidega on ebatõenäoline lootusekiir. Ometi esindab see teatud antipopulistlike kommentaatorite, näiteks Briti ajakirjaniku John Kampfneri jaoks just seda. Kampfner, raamatu „Miks sakslased teevad seda paremini“ (2020) autor – kirglik kriitika tema sünnimaa Suurbritannia Brexiti-hääletuse vastu –, usub jätkuvalt vankumatult Saksamaa poliitilisse eliiti, hoolimata üha kasvavatest vastupidistest tõenditest.

„Saksamaa on tagasi,“ kuulutas Kampfner hiljutises entusiastlikus Der Spiegeli kommentaaris, kus ta ülistas seda, mida ta Saksamaa poliitikas nii väga imetleb: kompromissivõimet, isegi põhiprintsiipide hülgamise hinnaga. Ta kiidab Friedrich Merzi, Saksamaa eeldatavat järgmist kantslerit, koalitsiooni moodustamise eest sotsiaaldemokraatidega (SPD), mis välistab selgesõnaliselt parempopulistliku AfD.

Kampfner kiidab Merzi tähelepanuväärset kannapöörde tegemist riigivõla küsimuses (kes enne miljardi euro suuruse võlaprogrammi läbisurumist enne uue parlamendi kokkutulekut kampaania ajal eelarvepiirangute toetamist toetas) kui eeskujulikku Saksamaa pragmaatilisust ja kohanemisvõimet. 

Teises Guardianile antud kommentaaris tsiteerib ta heakskiitvalt SPD juhti Lars Klingbeili: „See, mis eristab seda riiki teistest, on see, et me oleme demokraatliku keskparteidena valmis leidma lahendusi ja mitte jätma pinda populistliku äärmusluse õitsengule.“

Kampfneri otsustusvõimet varjutab tema sisemine hirm populismi ees niivõrd, et ta ei suuda reaalsust näha. On sügav iroonia nimetada veebruarikuu valimistel ligi kümme punkti kaotanud partei juhti populismivastase autoriteedina. 

Tõde on see, et populism on Saksamaal aastaid õitsenud. Klingbeili SPD, mis juhtis eelmist koalitsiooni, sai kõigest 16,4% häältest – jäädes populistliku AfD 20,8%-le alla. Hiljutised küsitlused näitavad, et AfD on pärast valimisi vaid hoogu juurde saanud, olles nüüd 26% toetusega Saksamaa populaarseim partei.

See, mida Kampfner germaani voorustena ülistab, on tegelikult Saksamaa suurimaid nõrkusi. Kuigi ta kiidab Saksa poliitikuid nende „küpsuse” eest (tema raamatu alapealkiri oli „Märkmeid täiskasvanud riigist”), igatseb ta ohtlikku arvamuse peavoolustumist, mis on toimunud. Aastaid on Saksamaa poliitika metoodiliselt teisitimõtlejaid kõrvale jätnud, soodustades karjamentaliteeti, mis on muutnud valitseva eliidi enesega rahulolevaks ja ohtliku tunnelinägemise lõksu jäänud.

Mõelge establišmendi kangekaelsele pühendumusele taastuvenergiale – poliitikale, mida Merzi valitsus näib olevat kindlalt otsustanud jätkata. Alles eelmisel nädalal avaldas Wall Street Journal terava kriitika pealkirjaga „Kui Saksamaal tuul ei puhunud“, paljastades selle poliitika rumaluse. Vaatamata sadadele miljarditele, mis olid investeeritud tuule- ja päikeseenergiasse, langes rohelise elektri osakaal 2024. aasta esimeses kvartalis 56%-lt 47%-le. 

WSJ ei esita Saksamaa energiasiirdeid mitte eeskujuna, vaid hoiatava näitena.

See keeruline olukord tuleneb 2011. aasta saatuslikust otsusest tuumaenergia järkjärguline kaotamine, mida iseloomustas ebatervislik sundus konsensuse poole. Uuringud näitavad, et peavoolumeedia kommenteeris tuumaenergiast loobumist suures osas kriitikavabalt, kusjuures reportaaže värvisid kultuuriliselt määratud lähenemisviisid tuumariskidele. Kriitikud ja teisitimõtlejad marginaliseeriti kiiresti – isegi omaenda parteide sees.

Tõepoolest, just see kalduvus isoleerida ja neutraliseerida ebamugavaid valitsuse migratsiooni- ja energiapoliitika kriitikuid vallandas Saksamaa kunagi võimsate peavooluparteide kokkuvarisemise ja andis hoogu AfD tõusule. Kui SPD ja CDU, endised Volksparteien (rahvaparteid), suudavad isegi koos vaevu enamust koguda, siis sellepärast, et nad on kaotanud võime enamuse huve tõeliselt esindada.

Pärast mitmeid teisitimõtlejate, nagu Hans-Georg Maaßeni (CDU) ja Thilo Sarrazini (SPD), tegelikke või katseid välja visata avaldas ajakirjanik Jasper von Altenbockum FAZ-is meeldejääva artikli: „Vana igatsus konformismi ja identiteedi järele on rahvaparteidele tõeline oht.“ 

Parteid, mis enam ei salli erinevusi, kõrvalekaldeid ja kontraste, lakkavad demokraatiat teenimast. Altenbockum märgib, et paradoks seisneb selles, et „peavoolu parteide hiiliv kulumine käib paralleelselt poliitika ja ühiskonna deideologiseerimisega“ – just see pragmatism on Kampfneri arvates nii värskendav ja kiiduväärt.

See eraldusjoon seisneb põhimõtteliselt selles, kuidas rahvademokraatiat vaadeldakse. Samal ajal kui Kampfner kiidab Merzi poliitilist manööverdamist parlamendi toetuse tagamiseks oma võlaprogrammile (vaatamata eelarvepiirangute kampaaniale), olid paljud sakslased jahmunud. Pealiskaudselt saavutas Merz oma eesmärgi. Tegelikkuses ohverdas ta aga valijate usalduse, mis selgitab AfD jätkuvat populaarsuse kasvu küsitlustes.

Kampfner usub selgelt, et rahvahääletusest kõrvalehoidmine igal võimalusel – otsuste usaldamine tehnokraatide (väidetavate „täiskasvanute” hooleks ruumis) – kujutab endast usaldusväärset valitsemist, hoolimata ülekaalukatest vastupidistest tõenditest. See seletab tema heakskiitu sellele, et sakslastele, erinevalt oma Briti kolleegidest, pole kunagi antud sisulist hääleõigust ELi küsimustes. Märkimisväärne on see, et ta oli eelmise, ebaõnnestunud SPD-roheliste-liberaalide koalitsiooni suhtes Olaf Scholzi juhtimisel sama entusiastlik, kui tulevase koalitsiooni suhtes (väites isegi, et Scholz esindab progressiivse Euroopa poliitika tulevikku).

Enamiku sakslaste jaoks on see tehnokraatlik juhtimisstiil aga olnud katastroofiline. See on jätnud nad kiireneva languse keskel jõuetuks. Saksamaa raske olukord toodi taas esile eelmisel nädalal, kui valitsus langetas oma 2025. aasta majanduskasvu prognoosi šokeeriva 0%ni. Kuna SKP kahanes eelmisel aastal 0,2% ja 2023. aastal 0,3%, kogeb Saksamaa oma halvimat majanduslangust pärast Teist maailmasõda.

See langus on suuresti kodumaine, hoolimata valitsuse toetajate kangekaelsest nõudmisest süüdistada väliseid tegureid, nagu Ukraina sõda või Trumpi kaubanduspoliitika. 

Tegelikud süüdlased on sisepoliitilised valikud: hüppeliselt tõusvad energiahinnad, mis tulenevad ideoloogilisest tungist loobuda tuumaenergiast; raiskavad toetused, mis suunatakse ettevõtetele, kes võtavad omaks poliitiliselt soositud alternatiive vaatamata nende tohutule ebaefektiivsusele; sotsiaalkindlustuskulutuste jätkusuutmatu laiendamine; ja avaliku sektori töökohtade arvu suurenemine, mis on viinud riigi osakaalu majanduses rekordtasemele. Need enesetekitatud haavad peegeldavad poliitilist süsteemi, mis on pühendunud pigem oma konsensusliku maailmavaate säilitamisele kui majandusliku reaalsusega silmitsi seismisele.

Muidugi saab veel näha, mida valitsus saavutada suudab. Merzi kabineti nimetamised on saanud positiivset vastukaja isegi teatud kriitilistelt kommentaatoritelt. Siiski on skeptitsismiks küllaga põhjust, mitte ainult seetõttu, et koalitsiooni SPD – kes pole oma kandidaate veel avalikustanud – kontrollib peaaegu sama palju ministeeriume. 

Sügavam reaalsus on see, et Saksamaa probleemid on struktuursemad, kui enamik kommentaatoreid on valmis tunnistama. Tõelise edu saavutamiseks peaks valitsus radikaalselt avama avaliku arutelu ja omaks võtma autentse demokraatliku osaluse. Valitsuse dogmaatiline otsus iga hinna eest „populistid” välistada viitab aga väga väikesele võimalusele, et see juhtub.