Surm enne häbi?

See on surmaga lõppev duell au pärast, konflikt, mille tulemust ei mõõdeta kasu või eelise, vaid tunnustuse järgi – oma väärtuse kinnitamise kaudu teise ja maailma ees. Hegel õpetab oma „Vaimu fenomenoloogias“, et see on ajaloo tõeline algus: mitte pelgalt aja möödumine, vaid inimese eneseteadvuse avanemine, vaimu ärkamise draama iseendale läbi võitluse, eituse ja tahte olla enamat kui loodus.

Loom võitleb domineerimise, paljunemise, oma elu säilitamise nimel. Kuid loom annab järele, kui olukord muutub. Tema taganemises pole häbi. Teda seob instinkt, ellujäämise otsene vajadus, mitte ego. Ainult inimene võib valida teisiti. Ta võib jääda kindlaks, kui mõistus käsib põgeneda, kui iha karjub ohutuse järele. Ta võib teise juuresolekul panna panuseks mitte ainult oma elu, vaid ka oma elu mõtte millegi kõrgema kinnitamisele: au, väärikus, kindel veendumus, et mõned asjad on hullemad kui surm.

Sellest ürgsest kohtumisest – üks mees seisab silmitsi teisega mitte isu, vaid vaimu võitluses – sünnib ajalugu. Võitjast saab isand mitte ainult võidu saavutamise kaudu, vaid ka näidates, et teda juhib midagi kõrgemat kui ellujäämine: vaimu suveräänne seadus vajaduse asemel. Võidetust, kui ta valib elu au asemel, kui ta anub halastust ja loobub oma võrdsuse nõudest, saab ori. Sel hetkel luuakse hierarhia: mitte toore jõu, vaid sisemise meelelaadi hierarhia. Isand kinnitab oma vajaduse ületamist. Ori taandub sellesse.

See fundamentaalne jaotus, mida hegeli mõistes mõistetakse isanda-orja dialektikana, annab aluse tsivilisatsiooni põhistruktuurile. Esimene kord, isand, püüab elada õilsalt, kehtestada elule vormi. Teine, ori, püüab lihtsalt selles püsida. Isand võtab enda kanda vaba aja veetmise, kultuuriloomingu ja väärtuste sõnastamise koorma. Ori töötab vajaduse all, kindlustades materiaalse aluse, millest sõltub kõrgem elu. Ühest saab vaimu kaitsja, teisest mateeria teener. Üks on Prometheus, kes vormib tule vormiks. Teine on Epimetheus, igavesti hilineja, igavesti reageeriv.

Ajaloo kulg ei ole seega lihtsalt sündmuste kuhjumine, vaid pidev katse lepitada neid vastandlikke printsiipe hinges ja ühiskonnas. Jacob Burckhardti jaoks ei olnud ajalugu põhjuste teadus, vaid teater, kus inimhinge kõrgemad jõud avaldusid loomise ja kokkuvarisemise hetkedel. Tema arvates tekkis tsivilisatsioon ainult seal, kus vaim kehtestas end vajaduse vastu, kus inimene kujundas elu, selle asemel et sellele alluda. Süstemaatilisema ja spekulatiivsema lähenemisega püüdis Hegel paljastada selle draama taga peituvat loogikat. Ta uskus, et valitsemise ja alistumise dialektika laheneb lõpuks vabaduse universaalses tunnustamises – et kõik inimesed hakkavad ajaloolise võitluse kaudu nägema end vabade olenditena ja et see arusaam muudab poliitilist elu. Kui selline ühiskond tekib, jõuab ajalugu kui kujunemise agon (võitlus) oma haripunkti. Ülesanne saab täidetud; lava on puhas.

Ometi tugineb see nägemus ohtlikul eeldusel, mis on meie ajastul ehk kõige ohtlikum: et kõigil inimestel on isanda sisemine struktuur, et kõik on võimetelt võrdsed. Sellest illusioonist lähtub radikaalse egalitarismi mürgine kreedo. Selle võim tänapäeva maailmas ei tulene mitte tõest, vaid elu enda – looduse, ajaloo ja inimese individuaalse hinge – ebavõrdsuse eitamisest.

Hegel ise, vaatamata oma idealismile, ei olnud pime modernsuse söövitavate kalduvuste suhtes. Ta täheldas kaubanduse tasandusjõudu, mis taandas inimese tarbijaks ja tootjaks, vooruse aeglast erosiooni ajastul, mida valitses kaupmehe kalkuleeriv meel. Ta nägi ette, et seal, kus vaim annab teed madalale isule, kus eetiline elu asendatakse omakasuga, vajub tsivilisatsioon bürokraatiasse ja kultuur lahustub kasulikkuseks. Tema tuvastatud sisemised pinged vabaduse ja paratamatuse, vaimu ja mateeria vahel võtsid enda kanda tema järeltulijad, kes püüdsid dialektikat mitte ainult tõlgendada, vaid ka selle lõpuni viia: Karl Marx, Alexandre Kojève ja meie ajal Francis Fukuyama.

Marx nägi võõrandumise ületamist mitte moraalse tõusu või iseloomu täiustamise, vaid majandusliku revolutsiooni kaudu. Võõrandumise all pidas ta silmas seisundit, kus inimene võõrandub oma kätetööst, töö tulemustest, kaasinimestest ja lõpuks ka omaenda loomusest. Kapitalism katkestas Marxi arvates sideme inimese ja tema olemuse vahel. Marxi jaoks peitus lahendus eraomandi kaotamises, klassihierarhia lagunemises ja lõpuks ühiskonna kujunemises, mis on vabastatud kõigist struktuurilistest jaotustest.

Kojève, tõlgendades Hegelit Marxi kaudu, uskus, et ajalugu lõpeb universaalse ja homogeense seisundiga, kus kõik varasemad eristused – isand ja ori, kodanik ja subjekt, tahe ja seadus – lepitakse ratsionaalses terviklikkuses. Kui nõukogude projekt oma vastuolude alla kokku varises, kandis Fukuyama selle nägemuse liberaalsele demokraatiale üle, kuulutades, et globaalne kapitalism ja protseduuriline võrdsus on saavutanud selle, mida revolutsioon ei suutnud: inimvalitsuse lõpliku vormi ja ajaloo lõpu. Seda, mida Marx oli võitluse kaudu nõudnud, lubas Fukuyama nüüd konsensuse kaudu. Tulevik ei kuuluks suurusele ega ohverdusele, vaid mugavusele ja tarbimisele, mida reguleeriksid turud ja haldaksid seadused.

Aga milline inimene elab sellise eesmärgi nimel? Mitte kangelane, mitte riigimees, mitte ordude rajaja, vaid klient, pealtvaataja, tarbija. Kojève ise nägi ette, et universaalne riik ei koosne isandatest, vaid orjadest. C. S. Lewise sõnade kohaselt on need „rinnata mehed“, kes ei tunne enam häbi, kes ei mõista enam, et väärikus nõuab piire, pingutust ja valu. Ja Nietzsche sõnastuses on see viimase mehe ajastu, kes pilgutab silmi, kes irvitab, kes usub, et on õnne leiutanud ja kes on unustanud, kuidas ennast põlata.

Moodne liberalism, olgu see klassikaline või progressiivne, tugineb iha suveräänsusele. See ei kohtle indiviidi mitte kohustuste kandjana, vaid rahulolule õigustatud eelistuste kogumina. Mõistus, mis oli kunagi hinge teejuht, on ilma jäetud oma normatiivsest autoriteedist ja muudetud mugavuse teenijaks. Au lükatakse tagasi kui irratsionaalne, sest see ei teeni utilitaarset eesmärki. Voorused, mis kunagi tsivilisatsiooni toetasid – vaoshoitus, julgus, eneseületus ja truudus sündimata lastele – on asendatud seaduslike õiguste, tarbijate isude ja protseduurilise õigluse poolt.

See ei ole ajaloo lõpp, vaid selle kokkuvarisemine inerts. Tsivilisatsioon, mis pühitseb võrdsust, kaotab eristumise ja tõstab mugavuse suurusest kõrgemale, ei vii ajalugu kulminatsiooni; see peatab selle. Ja ta teeb seda kummalise ja vaese eelduse all, mis on omane tänapäevale, et aeg on pigem lineaarne kui tsükliline, et ajalugu pigem edeneb kui naaseb.

Sest ajalugu oma kõrgemas tähenduses ei ole ihade juhtimine, vaid inimese võitluse draama, et elada vormi järgi. See on pidev võitlus selle vahel, kes valitseb iseennast, ja selle vahel, kes püüab olla teiste poolt juhitud, isanda vahel, kes kinnitab väärtust ohverduse kaudu, ja orja vahel, kes väldib kannatusi alistumisega. Kui eristumise tahe on kaotatud, kui õilsuse koorem kõrvale heidetud, ei jää järele rahu, vaid stagnatsioon: maailm, mis on säilinud mugavuses, kuid õõnestatud põhimõtetest, mis kunagi andsid elule tähenduse.

Siiski jääb alles viimane iroonia. Isegi selle pika laskumise lõpus püsib alguse võimalus. Nii kaua kui on mehi, kes seisavad au eest alanduse vastu, kes valivad surma häbi asemel, kes pigem kannatavad kui alistuvad, pole ajaloo leek kustunud. See võib väreleda. See võib taanduda peidetud altaritesse ja privaatsetesse pühapaikadesse, kuid see jääb. See kestab, sest aeg ei ole sirge tee, vaid ratas, ja selle pöörlemisel naasevad vanad mustrid.

Selliseid mehi ei saa seadustega ellu viia. Nad ei ole tingitud ega üksmeele tulemus. Nad tekivad üksinduses, keeldumises, vaikivas otsuses toetada seda, mida ei saa õpetada, aga mida tuleb meeles pidada. Ja kui nad ilmuvad, tuletavad nad maailmale meelde, et vabadus ei ole piirangute puudumine, vaid kõrgema seadusega seotud vaimu väljendus.

Nii kaua kui kestab duell, kestab ka pinge valitsemise ja orjuse vahel, ürgne telg, millele inimese draama pöördub. Selles pinges peitub püsiv tõusuvõimalus. Mitte kui tarbija triivib eristamata massis, vaid kui inimene inimeste seas, keda ei kutsuta mitte rahulikule turvalisuse fiktsioonile, vaid ohverduse karmile teele ja vallutamise kõrgemale kutsumusele. 

Kuigi ajastu on pime ja tund läheb hiljaks, pole vormi mälestus kustunud. See püsib vaikuses, paguluses, hinge varjatud pühapaikades, mis ikka veel mäletab, kuidas suuruse ees põlvitada ja kuidas surma ees vankumatult seista.