Kes tegelikult sekkub Euroopa demokraatiasse?

Karol Nawrocki valimine Poola uueks presidendiks sel nädalal pidi tekitama müüdavas meedias ja poliitikute seas pahameelt. Nagu arvata võis, kostis ka hüüdeid välissekkumisest, sest parempoolne populistlik kandidaat võitis.

Brüsselis elava Ameerika ajakirjaniku Dave Keatingu sõnul aitas Nawrocki võidule USA president Donald Trump, mis oli osa Ameerika plaanist „Euroopa režiimivahetuseks“. Ta põhjendab seda asjaoluga, et Trump toetas avalikult Nawrockit.

Eelmisel nädalal toetas USA sisejulgeolekuminister Kristi Noem Nawrocki kampaaniat Trumpi administratsiooni nimel CPAC -il. Keating juhib tähelepanu sellele, et varem oli ennekuulmatu, et USA valitsuse ametisolev kabineti liige teeks kampaaniat opositsioonitegelase poolt väidetavalt liitlasvalitsuses. Kuid kui Washingtoni sekkumine tekitas kahtlusi, polnud see midagi võrreldes vaieldamatult salakavalama sekkumisega, mis tuli kodust palju lähedamalt.

Loomulikult pole USA kaugeltki ainus välisriik, kellel on huvi Poola uue presidendi vastu. Valimiste eel selgus, et Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen oli ise sekkunud, püüdes kaitsta Nawrocki Brüsseli-meelse rivaali Rafał Trzaskowski valimisvõimalusi – kes oli loomulikult Poola peaministri Donald Tuski lemmikkandidaat. 

Väidetavalt lükkas ta edasi mitmete oluliste ELi otsuste – sealhulgas uute kliimaeesmärkide, kaubandusläbirääkimiste Ukrainaga ja ELi-Mercosuri kaubanduslepingu – väljakuulutamist, kuna teadis, et need on Poolas eriti tundlikud teemad. Samuti otsustas ta mitte avalikult vaidlustada Tuski vastuseisu ELi siduvale rände- ja varjupaigapaktile, lootes, et ta pärast valimisi neile seisukohtadele allub.

EL pole sugugi oma liikmesriikide valimistesse sekkumise suhtes tagasihoidlik olnud. Selle aasta alguses tunnistas endine Euroopa Komisjoni volinik Thierry Breton Prantsuse televisioonis avalikult, et Brüssel oli suuresti süüdi Rumeenia presidendivalimiste tühistamises eelmise aasta detsembris. Rumeenia ülemkohus takistas teist hääletusvooru, väidetavalt kartuses, et Venemaa sekkumine oli kompromiteerinud juhtivat kandidaati – radikaalset parempoolset euroskeptikut Călin Georgescut. Bretoni sõnul lükati valimised edasi ja Georgescul keelati osalemine EL-i käsul. Nagu poleks sellest jahmatavast ülestunnistusest veel küllalt, kiitles Breton, et me tegime seda Rumeenias ja teeme seda ilmselgelt ka Saksamaal, kui vaja.

Breton viitas selgelt Alternatiiv Saksamaale (AfD) meteoriitsele tõusule Saksamaal. Tema kommentaaride tegemise ajal olid Saksamaa föderaalvalimised vaid kuu aja kaugusel – ja parempopulistlik AfD oli küsitlustes teisel kohal. Pärast veebruarikuu valimisi jäi AfD suuruselt teiseks parteiks ja oli niikuinii võimult kõrvaldatud täiesti demokraatiavastase tulemüüri tõttu. Kuid arvatavasti poleks Euroopa eliit kõhelnud valimiste peatamise või AfD osalemise takistamise osas, kui see oleks enne valimisi küsitlustes edumaa saavutanud. Praeguse seisuga näib Saksamaa riik olevat igaveseks partei täieliku keelustamise äärel.

Sarnase ebamugava opositsiooni lämmatamise ilminguna määras EL aprillis Rassemblement Nationali (RN) parlamendiliidrile Marine Le Penile lausa 3,5 miljoni euro suuruse trahvi. See toimus pärast tema kohtuprotsessi Prantsuse kohtus selle aasta alguses, kus ta mõisteti süüdi Euroopa Parlamendi raha väärkasutamises oma partei koduse töö rahastamiseks. 

Karistus ise oli muidugi poliitiliselt motiveeritud – see tava on ilmselgelt ebaseaduslik, kuid on kõigi arvamuste kohaselt tavaline paljude teiste Brüsseli parteide jaoks. Süüdimõistmise eesmärk oli pigem keelata Le Penil kandideerida Prantsusmaa järgmistel presidendivalimistel 2027. aastal. Seejärel püüdis EL RN-i veelgi sandistada, nõudes, et niigi rahaliselt habras partei maksaks lisaks umbes 1 miljonile eurole, mis oli juba makstud juriidiliste tasude ja hüvitistena, veel raha välja.

Ungaris, mis on üks suurimaid EL-i okkaid, on Brüssel samuti astunud samme demokraatliku protsessi mõjutamiseks. Saksa europarlamendi liige Manfred Weber, kes on Euroopa Parlamendi parempoolse Euroopa Rahvapartei (EPP) fraktsiooni juht, on väga selgelt öelnud, et Euroopa establišment loodab Ungari opositsioonile praeguse peaministri Viktor Orbáni kukutamisel eelseisvatel 2026. aasta valimistel. 2024. aasta oktoobris Strasbourgis peetud plenaaristungi kõnes kuulutas Weber enesekindlalt, et nii nagu Tusk suutis Kaczyński alistada 2023. aasta Poola parlamendivalimistel, alistab ka Péter Magyar Viktor Orbáni; Péter Magyar on tulevik.

Ja kui Magyaril ei õnnestu Orbánit 2026. aastal alistada? Võib Brüssel oma panuse kahekordistada. Ungari 2022. aasta valimiste ajal süüdistati EL-i teravalt katsetes tulemusi kaudsete vahenditega mõjutada – eriti Fideszi valitsuse suhtes vaenulike vabaühenduste, meediaplatvormide ja aktivistide võrgustike helde rahastamise kaudu. Ungari Konservatiiv teatas toona, et sellised rühmitused nagu Action for Democracy valasid Ungarisse ressursse ebaõnnestunud katses korraldada režiimivahetust. Vaatamata kõigele sellele võitis Orbán lõpuks.

Seda tüüpi strateegia on institutsionaliseeritud selliste mehhanismide kaudu nagu digiteenuste seadus (DSA) ja nn Euroopa demokraatia kilp – mõlemad on küll raamistatud demokraatia kaitsmise vahenditena, kuid praktikas võimaldavad Brüsselil kontrollida kõnepruuki, marginaliseerida teisitimõtlevat meediat ja õigustada valikulist survet valitsustele, kes selle tegevuskavale vastu seisavad. Eesmärk ei ole enam ainult opositsioonierakondade toetamine, vaid kogu poliitilise mänguvälja ümberkujundamine, et tagada nende võit.

Selline sekkumine on märgatav kogu Euroopas. MCC Brüsseli selle aasta alguses avaldatud aruanne pealkirjaga „ELi propagandamasin: kuidas EL rahastab valitsusväliseid organisatsioone enda reklaamimiseks“ paljastas, kui kahjulikud on tegelikult ELi katsed poliitilist narratiivi kontrollida. 

Euroopa Komisjon on vaikselt rahastanud kogu blokis valitsusväliste organisatsioonide ja mõttekodade ökosüsteemi, et edendada oma ideoloogilist tegevuskava – sageli maksumaksja raha kasutades. Need organisatsioonid suruvad agressiivselt peale Brüsseli-meelseid narratiive, õõnestades samal ajal konservatiivseid, populistlikke ja euroskeptilisi parteisid oma liikmesriikides. Algatused nagu RevivEU projekt, mille eesmärk on võidelda autokraatlike eliitide poolt levitatava euroskeptilise narratiiviga kogu Euroopas ja otsetoetused föderalistlikele noorteliikumistele, nagu Noored Euroopa Föderalistid, on vaid mõned näited, mida jahmatavas aruandes tuuakse.

See kõik vastab tuttavale mustrile – kui te ei suuda populiste võita, keelustage nad. Või vähemalt tehke nende edasine eksisteerimine peaaegu võimatuks. 

Olgu selleks Breton, kes mõtiskleb, milliseid Euroopa Parlamendi valimisi järgmisena saboteerida või Brüssel, kes pumpab raha propagandat tegevatesse vabaühendustesse, on Euroopa valitseva klassi sõnum väga selge: mõned poliitilised veendumused on vastuvõetavamad kui teised. Ja kõikjal, kus „vale” kandidaat valimisvõidule lähedale jõuab, ei kõhkle EL demokraatia ignoreerimisest oma ideoloogilise hegemoonia tugevdamiseks.

Just seepärast on nii absurdne teeselda nördimust Ameerika sekkumise üle Poola valimistesse. Muidugi peaks ainult Poola rahval olema õigus otsustada, keda nad tahavad end valitsema. Kuid EL on aastaid püüdnud kogu kontinendi poliitilist tulevikku oma maitse järgi ümber kujundada. 

Kui mureks on välismaine sekkumine, on Brüssel kaugelt suurim tegija.