Sõidame tagasi tulevikku: kuidas automaksust sai Eesti uus rahvuslik spordiala

Jah, see polegi tegelikult nali – see on meie uus rahvuslik spordiala: maksuväändlus läbi loovuse.

Kõik sai alguse geniaalsest ideest: „Teeme auto registreerimise nii kalliks, et isegi Tesla Elon Musk mõtleks korra järele.“ Mõeldud–tehtud! Uue seaduse valguses võib vanema auto registreerimine maksta peaaegu sama palju kui auto ise. Kujutage ette, ostad 2000-eurose diisel-Audi ja maksad riigile veel 2000. „Topelt või mitte midagi,“ nagu ütleb vana kasiinomäng.

Tulemus?

Kasutatud autode turg vajus kokku nagu nädalavahetuse toidupoe kilekott. Maakonnakeskustes, kus varem võis autokuulutusi rohkem leida kui kiriku teateid, pole nüüd kolm kuud mitte ühtegi müüki tehtud. Autoplatsid seisavad tühjalt, müüjad loevad kärbseid ja nuputavad, kas peaks minema IT-kursustele.

Aga pole hullu – meil on ka teine maks!

Uus iga-aastane automaks lubas, et raha hakkab voolama nagu kevadine sulavesi. Tegelikkuses sai riigikassa aprilli lõpuks 18 miljonit eurot, kui algne plaan oli 137 miljonit. Ups! Võib-olla inimesed siiski ei tormanud maksma, kui kuulda oli, et maksusummad uutele autodele võivad olla neljakohalised ja vanadelegi üsna soolased.

Maksuspetsialistid tõmbasid Excelis suuri punaseid jooni, kuid see ei takista optimismi: „Tõenäoliselt jääme esialgsetele prognoosidele alla, aga noh, vähemalt oli kevadel päikest ja inimesed kõndisid autoplatsidest mööda.“ Täpselt nii tõsiselt võetav see strateegia oligi.

Aga nüüd rõõmusõnum: kui sa juba oled üks neist hulljulgetest, kes otsustas autot osta, siis praegu on selleks parim aeg!

Uute autode hinnad on langenud nagu poliitikute populaarsus pärast maksutõusu. Kustutatakse maksuraskusi soodustustega: 5 000, 10 000, isegi 20 000-eurosed allahindlused ei ole enam haruldus, vaid uus normaalsus.

Mitte kunagi varem pole olnud nii palju põhjust öelda: „Ma ei saa autot osta, see on liiga odav!“ Aasta lõpus kiirustati autosid ostma, et vältida makse. Nüüd saad sama auto parema hinnaga ja müüja viskab ilmselt veel topsi kohvi kaasa.

Kokkuvõtteks:

Eesti riik õppis, et kui paned banaani liiga kõrgele, ei hakka ahv mitte rohkem hüppama, vaid läheb lihtsalt minema. Autoost on muutunud filosoofiliseks küsimuseks, mitte praktiliseks vajaduseks. Meie tee maksude kaudu rahani sarnaneb üha rohkem Monte Carlo ruletiga – ainult et kuul kukub alati valitsuse tühja taskusse.

Aga pole hullu. Suvi tuleb, inimesed unustavad ja maksud jäävad. Sest kui miski on kindel peale surma ja tulumaksu, siis see, et automaks kehtib edasi – ükskõik, kas autosid ostetakse või mitte.