ELi audiitorid kritiseerivad kuluka Covidi taastumisfondi „nõrka ja ebapiisavat järelevalvet”

6. mail avaldatud aruanne pakkus välja pika nimekirja nõrkustest ja puudustest seoses Brüsseli ilmse kontrolli puudumisega megafondi üle.

Euroopa finantsjärelevalveasutuse andmetel kannatab taaste- ja vastupidavusrahastus (RRF), 650 miljardi euro suurune koroonajärgne instrument, mis on loodud reformide ja investeeringute toetamiseks liikmesriikides ja käivitati 2021. aastal, „mitmete nõrkuste all tulemuslikkuse, vastutuse ja läbipaistvuse osas“.

„Kuigi taaste- ja taastumisrahastusel on olnud ELi pandeemiajärgses taastumises oluline roll, on tulemuste kohta teavet napilt ja tegelike kulude kohta puudub teave,“ märgiti aruandes.

„Seetõttu ei ole selge, mida kodanikud oma raha eest tegelikult saavad.“

Audiitorid kutsusid ELi poliitikakujundajaid üles õppima taaste- ja taastumisrahastuse kogemustest, eriti tulevaste eelarvete koostamisel, kus tulemuslikkus on kuludest tähtsam.

„ELi poliitikakujundajad peavad taaste- ja taastuvenergia rahastamisvahendist õppust võtma ning mitte lubama tulevikus sarnaste vahendite kasutamist ilma teabeta tegelike kulude, lõppsaajate ja selge vastuseta küsimusele, mida kodanikud oma raha eest tegelikult saavad,“ ütles Ivana Maletić, üks kahest ülevaate koostanud kontrollikoja liikmest.

„Tulevaste tulemuspõhiste eelarvete puhul peab rahastamine olema paremini seotud tulemustega ja selgelt määratletud reeglitega, vastasel juhul ei tohiks sellist süsteemi kasutada,“ ütles aruande kaasautor Jorg Kristijan Petrovič.

Audiitorid tõstatasid taaste- ja taastuvenergia rahastamisvahendi kohta mitmeid murekohti käimasolevate poliitiliste arutelude taustal ELi pikaajalise eelarve üle pärast 2027. aastat.

Nad väitsid, et taaste- ja taastuvenergia rahastamisvahend ei ole tegelikult tulemuspõhine rahastamisvahend. Selle asemel pani see suuremat rõhku rakendamise edenemisele kui mõõdetavatele tulemustele.

Lisaks ei saa nende sõnul hinnata nende kulutuste tõhusust ja kulutõhusust, kuna Euroopa Komisjon ei kogunud andmeid tegelike kulude kohta ja teave tulemuste kohta oli piiratud.

Audiitorid rõhutasid ka „tulevaste kuluprogrammide kavandamise ja elluviimise olulisust viisil, mis ei kahjusta vastutust“.

Aruandes öeldi, et oluline probleem on Euroopa Komisjoni lootus liikmesriikidele tõsiste eeskirjade eiramiste avastamisel ja parandamisel ning ELi ja siseriiklike eeskirjade järgimise tagamisel, kuna nendel siseriiklikel süsteemidel on märkimisväärseid nõrkusi.

Lisaks ütlesid audiitorid, et Euroopa Komisjonil puudub õigus kehtestada finantskorrektsioone, näiteks nõuda tagasi vahendeid hanke-eeskirjade üksikute rikkumiste korral, välja arvatud tõsiste eeskirjade eiramiste, näiteks pettuse korral.

See tähendab nende sõnul, et täielikke makseid võidi teha isegi siis, kui esines riigihangetes rikkumisi, tingimusel et kokkulepitud vahe-eesmärgid ja eesmärgid olid saavutatud.

Lisaks said mõned ELi riigid vahe-eesmärkide ja eesmärkide struktuuri tõttu märkimisväärseid vahendeid enne oma projektide lõpetamist.

See korraldus kujutab endast ohtu ELi finantshuvidele, kuna liikmesriigid võisid vahendeid alles hoida ilma oma projektikohustusi täitmata, hoiatasid audiitorid.

Kuigi taaste- ja taastuvenergia rahastamisvahendi rakendamine on käimas, seisab see silmitsi oluliste viivitustega, mis on ohustanud selle eesmärkide saavutamist.

Samal ajal ei ole ELi vahendite väljamaksmine riikide eelarvetesse tähendanud, et raha on jõudnud lõppsaajateni või reaalmajandusse laiemalt.

Teine audiitorite tuvastatud probleem puudutab taaste- ja vastupidavusrahastuse (RRF) rahastamisstruktuuri. Kuigi Euroopa Komisjonil õnnestus RRF-i jaoks turult laenates vahendeid koguda – eriti ajalooliselt madalate intressimäärade perioodidel –, on olukord märkimisväärselt muutunud.

Intressimäärade tõustes on selle võla teenindamise kulud suurenenud. Prognoosid näitavad, et 2026. aastaks võivad rahastamiskulud esialgsetest hinnangutest enam kui kahekordistuda.

Vaatamata Euroopa Komisjoni ettepanekule kehtestada 2023. aasta alguseks uued omavahendid selle võla tagasimaksmise haldamiseks, on poliitiline konsensus nende meetmete osas endiselt ebaselge.

See ummikseis koos kasvavate laenukuludega avaldab tulevastele ELi eelarvetele märkimisväärset survet ja tekitab täiendavaid finantsriske.

Finantstulemuste aruandes on eelkõige välja jäetud NextGenerationEU (NGEU) raames laenatud summad tuludeks liigitamata. See väljajätmine mõjutab negatiivselt ELi majandustulemusi, aidates kaasa netovara puudujäägile, mis kajastub ELi bilansis.

Selle märkimisväärse võlakoorma tagasimaksmise strateegia on parimal juhul ebamäärane, kuna ELi liikmesriigid lükkavad jätkuvalt tagasi Brüsseli ettepanekud uute omavahendite või ELi maksude kohta.

Vaatamata kõigile neile probleemidele kavatseb EL kasutada sama miljardite eurode laenamise süsteemi, et eraldada raha oma liikmesriikide kaitsekulutuste suurendamiseks.