NATO väljamõeldud kulutuste eesmärk

Poliitika on täis kaamerate ja avalikkuse ees näitlemist. Üsna silmatorkav näide leidis aset Hollandis 23.–25. juunil.

Kui 32 NATO liikmesriigi juhid kohtumiselt lahkusid ja seda suureks eduks nimetasid, sooritasid nad üleva poliitilise poseerimise. Nad tahtsid, et me kõik usuksime, et nad on saavutanud midagi ajaloolist, sisukat ja märkimisväärset.

Siin on NATO ametlik avaldus:

Liitlased kohustuvad investeerima 2035. aastaks igal aastal 5% SKPst põhilistesse kaitsevajadustesse ning kaitse- ja julgeolekukulutustesse, et tagada meie individuaalsete ja kollektiivsete kohustuste täitmine.

Ma tahaks peo püsti lüüa, aga pole midagi tähistada. Põhjus on lihtne: liikmesriikide lubadus kulutada 5% SKPst riigikaitsele on umbes sama usutav kui kolme sarvega ükssarvik. Oleksin šokeeritud, kui kasvõi pooled liikmesriikidest saavutaksid selle eesmärgi 2035. aastaks. Oleksin hämmastunud, kui pooled neist riikidest suudaksid omakorda oma sõjalisi kulutusi sellel tasemel hoida kauem kui kaks või kolm aastat.

Selle eesmärgi saavutamata jätmiseks on lihtne põhjus: Euroopa ei saa seda endale lubada. Me näeme juba praegu poliitiliste lahingute puhkemist, kus suuremate sõjaliste kulutuste vastased vastandavad hariduse ja sotsiaaltoetused kaitse-eelarvele. Hispaania valitsus viskas rätiku nurka juba enne, kui NATO 5% nõude ametlikult kehtestas. Kartes äärmusvasakpoolsete poliitilist tagasilööki, väidab peaminister Pedro Sánchez, et tema riik suudab täita 5% reegliga seotud operatiivseid kaitse-eesmärke, kulutades samal ajal oluliselt vähem.

Kuigi hinnangud on uudisteallikates erinevad, näib üldine idee olevat see, et Hispaania suudab täita NATO operatiivseid vajadusi kaitse-eelarvega, mis on lähedane nende praegusele SKP suhtele, mis 2023. aastal oli alla 2%.

Peaministri katse pääseda äärmusvasakpoolsete seatud poliitilisest lõksust on muidugi vaid poliitiline suitsu ja peeglite näitamine. Kui Hispaania suudaks tõesti täita NATO uusi operatiivseid nõudeid eelarvega, mis on tunduvalt alla 5% SKPst, siis suudaksid kõik teised NATO liikmed sama teha ja uut, kõrgemat kulutuste eesmärki poleks vaja.

Seda öeldes illustreerib Hispaania näide selgelt peamist põhjust, miks ma enesekindlalt ennustan, et 5% reeglist peetakse parimal juhul tagasihoidlikult kinni. Mõnes riigis matab poliitiline vastupanu kaitse pooldajad üle, teistel juhtudel piisab kaitse laiendamise astronoomilisest ulatusest, et takistada igasugust vastavuskatset.

Mõned võivad proovida Rootsi fiskaalset pääseteed. Stockholmi valitsus vältis ägedat poliitilist võitlust valitsuse prioriteetide üle, töötades välja plaani laenata raha kaitse laiendamiseks. See idee kuulub kategooriasse „teistsugune, mitte parem“: varem või hiljem peavad nad leidma fiskaalse lahenduse probleemile, mida saab lahendada ainult siis, kui püsivad tulud katavad uued püsivad kaitsekulutused.

Aga kui iga liikmesriigi poliitiline juhtkond teab tegelikult, et vähesed – kui üldse – NATO liikmed saavutavad kunagi 5% eesmärgi, siis miks nad selle kulutustaseme oma uueks ametlikuks nõudeks seadsid?

Põhjus on lihtne. NATO bürokraatia ise siin ei poseeri: nende sõjalised eksperdid on suure tõenäosusega teinud kohapealseid arvutusi selle kohta, millist sõjalise võimekuse laienemist 5% reegel neile pakkuda saab.

President Donald Trump usub ilmselt, et NATO ehitab sel viisil üles tõepoolest palju tugevama sõjaväe. Seetõttu on ta Euroopa NATO liikmeid jõuga veennud 5% reegliga nõustuma. Neil pole muud valikut, kui rääkida suurematest kaitsekulutustest, kui suuremast saavutusest.

Jällegi näeb reaalsus välja hoopis teistsugune. Et saada aimu, kui hirmuäratava fiskaalse väljakutse on NATO tekitanud, on tabelis 1 esitatud 27 ELi liikmesriigi (nad kõik on ka NATO liikmed) kaitsekulutuste vajalikud suurenemised. Lähtepunktiks on nende kaitsekulutused 2023. aastal.

Allikas: Eurostat

Ainsad riigid, kellel võib realistlikult olla võimalus saavutada 5% SKP-st, on kolm Balti riiki. Kreeka peab oma sõjalisi assigneeringuid suurendama „ainult“ 5 miljardilt eurolt (2023. aastaks) 11,5 miljardi euroni, 225 miljardi euro suuruse SKP korral ei tohiks olla probleemiks sõjalisele eelarvele 650 miljoni euro lisamine aastas – või peaks?

Jah, peaks küll. 650 miljoni euro suurune aastane kasv võrdub 7%-ga Kreeka valitsuse hariduskulutustest. Kas Kreeka pered lepiksid kümne aasta jooksul laste haridusele suunatud raha iga-aastase vähendamisega sellises suuruses?

Realistlik stsenaarium oleks muidugi kulude kärpimise hajutamine kõigi valitsuse funktsioonide vahel, võib-olla isegi koos kõrgemate maksudega. Kreeka kannatas aga 2010. aastate suurema osa ajast tohutult aastate 2009–2014 pika jada karmide kokkuhoiuprogrammide tõttu. Need programmid hävitasid kõik avalikud teenused  ja maksud tõusid 11 protsendipunkti võrra SKPst. Elatustase külmus terveks kümnendiks.

Kas Kreeka valijad, kes on teadaolevalt valimiskastide juures vasakpoolsete vaadetega, lepivad tagasipöördumisega vanade halbade kokkuhoiuaegade juurde, isegi kui väiksemas ulatuses, et suurendada kaitsekulutusi?

Aga kuidas on lood SKP kasvuga? Kui Euroopa majandused järgmise kümnendi jooksul piisavalt kiiresti laienevad, kas see kasv ei võiks genereerida piisavalt maksutulu, et vähemalt vähendada kaitsevaldkonna laiendamise koormust?

Ma ei välistaks paari haruldast erandit, kus tugev majanduskasv saab vähemalt abikäe ulatada. Üldiselt pole aga lootustki üldise majanduskasvu isegi mõõdukaks leevendamiseks. Vaatamata tugevatele eranditele nagu Ungari ja Poola on praegused 27 ELi liikmesriiki viimase 30 aasta jooksul saavutanud keskmiselt 1,6% reaalmajanduse kasvu aastas. Sellest ei piisa isegi nende heaoluriikide fiskaalseks pinnalhoidmiseks, rääkimata riikliku elatustaseme säilitamisest.

Selle asemel, et teeselda, et töötatakse eesmärgi nimel, mis on sama saavutamatu kui meie galaktika teine ​​pool, peaksid Euroopa valitsused tunnistama, et nad on ummikus, vastikus struktuurses ummikseisus, lõksus ülekallite heaoluriikide, halvavate maksude, rohelise ülemineku idiootsuse ja seisakumajanduse vahel. Selle asemel, et küpsetada pirukaid taevas, et näida tugevad, peaksid nad oma poliitilised ja intellektuaalsed jõupingutused koondama tugeva ja jätkusuutliku majanduskasvu taastamiseks.

Kui see on tehtud, saavad nad hakata arutama, kuidas oma ühiseid ressursse kasutada.