Macron televisioonis: Impotentsuse haripunkt

Kuudega poliitiliselt nõrgenenunalt lootis ta oma presidendiameti lõpule uut elu sisse puhuda, kuid ei suutnud kedagi veenda, näidates üles oma kroonilist impotentsust, millele oli lisatud ülbus.

Élysée paleel õnnestus tekitada elevust, lubades riigipealt tugevat ja konstruktiivset kõnet ning referendumite korraldamist, et murda Prantsusmaad pärast parlamendi laialisaatmist 2024. aasta juunis haaranud poliitiline ummikseis. Tulemuseks oli meeletult veninud teleülekanne ilma igasuguste konkreetsete teadaanneteta, mis oli Prantsuse avalikus arvamuses nii vasak- kui ka parempoolsete seas laialt levinud arvamuse kohaselt niiske sigadus.

Macron kohtus mitmete ühiskonna ja poliitilise klassi esindajatega, kellel oli ülesandeks talle küsimusi esitada, näiteks noorte seas väga populaarne prantsuse YouTuber TiboInShape, vasakpoolse ametiühingu CGT peasekretär Sophie Binet ja Béziersi linna konservatiivne linnapea Robert Ménard, kes hiljuti sattus uudistesse, kuna keeldus lubamast oma linnas abielluda Alžeeria mehel, kellel on OQTF (kohustus lahkuda Prantsusmaa territooriumilt).

Sügav ebamugavustunne valdas 3,9 miljonit prantslast, kes end tundide kaupa teda kuulates piinlesid.

Puudutati peaaegu kõiki kuumi teemasid: Iisraeli-Palestiina konflikt, Ukraina, haridus, pensionireform, eutanaasia, sugude jama spordis, riigi rahandus, immigratsioon, telefonid noorte elus jne.

Kõid teemad ehk mitte midagi. President libistas pilgu üle kõikiest päevakajalistest küsimustest, visandades oma mõtteid, pakkumata hetkekski selgeid või otsustavaid lahendusi, korrates iiveldust tekitava tundeni, et ta „ei ole selle või teise tegemise vastu“. Sotsiaalmudeli tuleviku kohta tegi ta ettepaneku „avada lähikuudel konverents selle rahastamise teemal“. 

Rahvusvahelise julgeoleku kohta ütles ta, et on valmis alustama arutelu tuumapommidega relvastatud lennukite kasutuselevõtu üle. Samad vanad ja kulunud retseptid, mille eesmärk on anda kodanikele illusioon valede dialoogist – eliidilt, kellel puudub igasugune poliitiline visioon.

Mis puutub rahvusvahelistesse suhetesse, siis sellest pikast ja segasest segadusest paistis silma tema hukkamõist Netanyahu tegudele Gazas kui häbiväärsele – kuigi ta keeldus kategooriliselt seda genotsiidina kirjeldamast, mis tekitas vasakäärmuslastes suurt meelepaha. 

Ukraina küsimuses selgitas ta, et rahu Venemaaga poleks ilmselt võimalik ilma territoriaalsete järeleandmisteta. Macroni sõnul on isegi ukrainlastel julgust öelda, et nad ei suuda Venemaaga konflikti lõppedes kõiki oma territooriume tagasi saada.

Kodupoliitiliselt olid eelseisvate referendumite suhtes suured ootused – mehhanism, mida Viienda Vabariigi põhiseadus tavaliselt soosib rahva ja presidendi taasühendamiseks, otsedemokraatia tugevdamiseks ja poliitiliste kriiside ületamiseks. Macron pole neid pärast 2017. aastal valimisi kunagi kasutanud. Ta on neid aastaid lubanud, kuid peame veel veidi ootama, kuna otsust pole ikka veel tehtud. Konsultatsioon eutanaasia kohta? Võib-olla, ainult kui praegu arutlusel olev eelnõu parlamendis läbi kukub. Võla ja riigi rahanduse kohta? "Miks mitte?“

Macron seevastu teab väga hästi, mida ta mingil juhul referendumile panna ei taha: kõige lahkarvamusi tekitavamaid küsimusi, näiteks pensione ja ka immigratsiooni osas referendumit ei toimu. Lihtsamalt öeldes keeldub Macron avalikkusega konsulteerimast küsimustes, mis on Prantsuse rahva jaoks kõige olulisemad. 

„Emmanuel Macron eirab Prantsuse rahva soovi, et neid lõpuks kuuldaks riigi tuleviku jaoks kõige olulisemas küsimuses,“ ütles Euroopa Parlamendi liige Marion Maréchal X-is teatava ärritusega.

Presidendi suutmatus tegeleda jõuliselt immigratsiooniteemaga, mis on kujunenud üheks Prantsuse rahva peamiseks mureks.

Pärast presidendi intervjuud saabus kriitika kiiresti ja tihedalt kogu poliitilise spektri ulatuses. „Ta ei öelnud midagi, ei pakkunud midagi välja,“ võttis X-is kokku vasakpoolse partei La France Insoumise (LFI) juht Jean-Luc Mélenchon. Sotsialistliku Partei esimene sekretär kordas seda mõtet: „Kolm tundi, et öelda Prantsuse rahvale, et miski ei muutu,“ ütles Olivier Faure.

Rassemblement Nationali (RN) president Jordan Bardella mõistis hukka „tühja jutu, mis ei varja enam laialt levinud jõuetust“, nõudes viivitamatute ettevalmistuste tegemist „Macroni-järgseks ajastuks“. Tema liitlane Éric Ciotti Vabariigi Parempoolsete Liidust (UDR) mõistis hukka „Jupiteri“, kes on rohkem kui kunagi varem „trajektoorist väljas“.

„Prantslased on enne presidendivalimisi aru saanud, et miski ei saa muutuda,“ lõpetas endine presidendikandidaat Nicolas Dupont-Aignan kibestunult.