Salajased sõnumid Pfizeri tegevjuhiga: Von der Leyen on vaktsiinilepingu pärast kohtus

See päev on lõpuks käes: Euroopa Kohus langetab kolmapäeval, 14. mail ajaloolise otsuse selles, mida on kirjeldatud kui „inimkonna ajaloo suurimat korruptsiooniskandaali“, tuntud ka kui „Pfizergate“.

Täpsemalt otsustab kohus, kas tekstisõnumid kvalifitseeruvad ametlikeks dokumentideks ja kas need kuuluvad seetõttu avalikustamise kohustuse alla. Kuid sellel, kas kohus otsustab kaitsta Euroopa Komisjoni juhti Ursula von der Leyenit neljasaja miljoni eurooplase huvide ees, on palju laiem mõju kui vaktsiinid ja raha. Pfizergate puudutab läbipaistvust ja demokraatiat ELi südames ning selle tulemus mõjutab oluliselt inimeste usaldust Euroopa projekti vastu veel aastaid või aastakümneid.

Pfizergate on juba pikka aega tegutsenud, seega selleks, et mõista, kuidas me siia sattusime, peame kõigepealt minema tagasi viis aastat tagasi kontinendile, mida haaras pandeemiahirm ja mis pakkus võimalust, mis oli ehk liiga hea, et sellest mööda lasta.

Pfizergate'i seemned külvati 2020. aastal, kui von der Leyeni Euroopa Komisjon – nagu mitu korda varem ja veelgi enam hiljem – kaaperdas kriisi, et salaja endale seni tundmatuid volitusi üle kanda.

Pärast seda, kui tootjad lubasid ELi liikmesriikidele varajase juurdepääsu ja parema pakkumise, lubasid nad komisjonil kiiresti enda nimel ühise COVID-vaktsiinide hanke üle läbi rääkida, mis osutus rängaks veaks. Vaktsiinid saabusid mitte ainult palju hiljem kui lubatud ja ELi maksumaksjad maksid nende eest lõpuks oluliselt rohkem kui maailm keskmiselt, vaid komisjon tellis ka koguseid, mis olid lihtsalt põhjendamatult suured.

Kokku on von der Leyen isiklikult allkirjastanud lepinguid kuni 4,6 miljardi vaktsiinidoosi kohta – ehk iga eurooplase kohta üle kümne doosi, mis tähendab viis korda rohkem kui soovitatav annus –, mille väärtus on hinnanguliselt 71 miljardit eurot. Praeguseks on ELi kodanikele koos kõigi täiendavate võimendusdoosidega manustatud veidi üle miljoni COVID-doosi, mis tähendab, et 3,5 miljardit aegunud vaktsiinidoosi on kas ära visatud või visatakse peagi – see on maksumaksja raha raiskamine silmipimestavas ulatuses.

Lisaks ei tea me endiselt salastatud lepingute täpseid hindu ega muid üksikasju, hoolimata nii Euroopa Kohtu kui ka Euroopa Ombudsmani otsusest, et need tuleb avalikult kättesaadavaks teha. Läbipaistvuse pooldajana esitas Euroopa Komisjon kohtuotsusele kohe edasikaebuse ja järelotsuse tegemine on endiselt kulisside taga pooleli.

Siis on veel Pfizeri juhtum, mis sõlmis 2021. aastal Brüsseliga lepingud 1,8 miljardi doosi ehk umbes 40% kogu hankest, mis tegi sellest ELi suurima tarnija. Pfizeri lepingute mõistmine võib seega olla võtmetähtsusega, et mõista, kuidas ja miks Euroopa Komisjon need näiliselt ebamõistlikud otsused tegi. Ja võti nendele võib endiselt peituda von der Leyeni telefonis.

Just Pfizeri tegevjuht Albert Bourla paljastas 2021. aasta aprilli intervjuus, et ta pidas ajaloolise vaktsiinihankelepingu 1,8 miljardi doosi ulatuses von der Leyeniga vähemalt osaliselt tekstisõnumite teel. See ülestunnistus äratas kohe huvi neis, kes juba kahtlustasid ebamõistlike numbrite taga kuritegusid, nõudes tekstisõnumite avaldamist, et von der Leyeni nimi korruptsioonisüüdistustest puhastada.

Nagu teate, keeldus von der Leyen, väites, et „lühiajalised” sms-id kustutati kogemata, kuid nendes sõnumites ei käsitletud niikuinii „midagi olulist”, mida oleks väärt avaldada. New York Times ei andnud alla ja pärast enam kui aastat kestnud edutuid teabevabaduse taotlusi – mida korduvalt toetas Euroopa Ombudsman, kelle mittesiduvaid avalikustamist nõudvaid otsuseid lihtsalt ignoreeriti – kaebas leht Euroopa Komisjoni 2023. aasta jaanuaris Euroopa Kohtusse.

See toob meid kolmapäevase otsuseni, kaks ja pool aastat hiljem. Kui spekuleerida, kuidas see kõik edasi areneb, tasub meeles pidada, et Euroopa Kohtu juhtum polnud ainus, mis püüdis tabamatuid tekste paljastada ja kindlaks teha, kas von der Leyenile lubati midagi vastutasuks eurooplaste raha kulutamise eest nii, nagu homset poleks.

Belgia lobist esitas 2023. aasta aprillis Liège'i kohtus paralleelselt tsiviilhagi von der Leyeni vastu, milles teda süüdistati kõrgetasemelises korruptsioonis, „ametikohtade ja tiitli omastamises“, „avalike dokumentide hävitamises“ ja isegi Belgia ja selle avalike institutsioonide „kollektiivse usalduse“ õõnestamises.

Hagiavaldusele ühines üle 1000 kaaskaebaja, sealhulgas vabaühendused, läbipaistvuse järelevalveasutused ja kaks ELi liikmesriiki, Ungari ja Poola, kuigi viimased loobusid kohtuasjast pärast seda, kui von der Leyeni pikaajaline liitlane Donald Tusk asus sama aasta detsembris Poola valitsuse peaministriks.

Kaebuse esitajaid esindavad advokaadid nägid kolme võimalust: kustutatud sõnumite narratiivi jätkamine oleks tähendanud haldusdokumentide hävitamise tunnistamist – mis on Belgias kuritegu; nende avalikustamisest keeldumine oleks rikkunud Belgia põhiseadust ja väide, et neid ei saa avalikustada, kuna need on „privaatsed“, oleks olnud aluseks Bourlaga intiimse suhte loomiseks, mis Belgia seaduste kohaselt kujutab endast „tõsist huvide konflikti“.

Näis, et eesootava eest pole võimalik pääseda, seepärast tegi EL kõik endast oleneva, et otsust edasi lükata, kuni nad saavad kohtutele survet avaldada selle tühistamiseks. Juhtumi esimene istung pidi toimuma eelmise aasta mais, kuid see lükati salapärasel kombel kuue kuu võrra edasi – võimalik, et komisjoni survel, et vältida von der Leyeni tagasivalimise võimaluste mõjutamist kuu aega hiljem toimunud istungi tõttu. Ka detsembrikuu istung ei andnud tulemusi, kuna ei Belgia prokurör ega juhtumile määratud kohtunik ei ilmunud kohale, millega advokaat polnud oma karjääri jooksul kunagi kokku puutunud.

Vahepeal algatas Euroopa Prokuratuur (EPPO), ELi organ, mille ülesandeks on uurida finantskuritegusid ELi institutsioonides, oma uurimise Pfizergate'i suhtes. Seejärel üritas EPPO korduvalt kogu juhtumit Belgia kohtult üle võtta, väites, et see kuulub tema jurisdiktsiooni alla – kahtlemata selleks, et see määramata ajaks maha matta ja seeläbi von der Leyenit kaitsta. Kui see ei õnnestunud, liitus EPPO von der Leyeni pooleli oleva kohtuasjaga ja vaidlustas 6. jaanuari ärakuulamisel komisjoni juhi diplomaatilise puutumatuse äravõtmise. Tasub märkida, et von der Leyen jättis ka selle ärakuulamise vahele ega ilmunud kogu selle aja jooksul kordagi kohtusse.

Seejärel, selle aasta 20. jaanuaril, jättis Liège'i kohus hagi rahuldamata, kuulutades selle vastuvõetamatuks, kuna kaebaja ei suutnud tõendada von der Leyeni tegude tagajärjel tekkinud „isiklikku kahju“. Otsus oli ootuspärane, kuid siiski küsitav, arvestades, et võib väita, et iga ELi kodanik sai vaktsiinide raiskava hanke tõttu isiklikult kahju.

Nüüd, kui Belgia kohtuasi lükati kõrvale ja Euroopa Prokuratuur näitas, et on huvitatud ainult juhtumi matmisest oma "uurimise" varjus, jääb NYT juhtum Euroopa Kohtus meie viimaseks lootuseks mingisugusele lahendusele.

Euroopa Kohus langetab selles asjas lõpuks otsuse kolmapäeval, otsustades, kas tekstisõnumeid, kui need on seotud poliitikakujundamisega, tuleks liigitada dokumentideks ja kas need peaksid olema kehtivate läbipaistvuseeskirjade kohaselt avalikustamiseks kõlblikud. Teisisõnu, kohus otsustab, kas tekstisõnumite varjamise otsus oli üldse seaduslik või ebaseaduslik. Kui otsus langetatakse vastu, võidakse von der Leyen sundida sõnumid lõpuks avaldama, kui mitte, jääb juhtum teda kummitama kuni tema mandaadi lõpuni 2029. aastal.

Me ei tohiks siiski liiga palju loota: Euroopa Kohus on varemgi osutunud korruptiivselt erapoolikuks, eriti ELi eliidi huvide kaitsmisel. 

Teisest küljest võib von der Leyeni poolele asumine olla sama ohtlik, kui eesmärk on parandada ELi kiiresti halvenevat avalikku arusaama. Eriti ebamugav oleks seda teha kohe pärast seda, kui Euroopa Kontrollikoda (ECA) tühistas järjekordse ajaloolise aruande, milles öeldi, et komisjon on aastaid rängalt rikkunud omaenda läbipaistvusstandardeid, muutes tahtlikult vastutuse olemasolevates struktuurides „praktiliselt võimatuks“.

Sellegipoolest on Pfizergate palju enamat kui lihtsalt järjekordne väidetav korruptsiooniskandaal. See on sümbol lõputust võitlusest läbipaistvuse ja demokraatia eest Brüsselis ning valus meeldetuletus, et ELi institutsioonid võitlevad hammaste ja küüntega, et varjata tõde selliste inimeste eest nagu sina ja mina, et säilitada oma võimu. 

See on von der Leyeni elitistliku vastutustundetute bürokraatide impeeriumi Achilleuse kand, kes usuvad, et nad seisavad isegi enda loodud seadustest kõrgemal. Pfizergate ja kõik need katsed seda vaigistada näitavad, kuidas EL tegelikult toimib, seega on moraalne kohustus tõe otsimist jätkata, olenemata kolmapäevasest otsusest.