Läänemets: peaministrist sai võimul olles pantvang, sest valikuvõimalused on maha mängitud

See lõppeb halvasti meie kõigi jaoks. Reformierakond peab hakkama arvestama Keskerakonna venemeelse valija huvidega Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas.

Kristen Michal on suutnud vaid aastaga maha mängida Kaja Kallase pärandi Reformierakonnast, kelle käes olid pea kõik Eesti poliitika trumbid. Tänaseks on Reformierakonnale jäänud alles vaid Keskerakond ja EKRE. Seda nii kohalike valimiste kontekstis Tallinnas kui riigi tasandil enne ja pärast järgimisi parlamendivalimisi.

Eestimeelne Tallinna linnavalitsus ohverdati selleks, et reitingukriisis vaevlev peaminister saaks oma ametis püsida järgmiste parlamendivalimisteni. Samal ajal on oht, et Eesti200 hakkab poole aasta jooksul lagunema ja kes tahab sealt Riigikokku tagasi, peab valima omale uue erakonna, kustkaudu seda teha. Nii kaotab võimuliit tänase napi enamuse parlamendis. Siis tulebki Reformile appi Keskerakond, kellele vastutasuks antakse tagasi võim Tallinnas.

Sobib meenutada, et Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski tegid 2016. aastal Stenbocki maja suitsunurgas kokkuleppe saata Reformierakond opositsiooni justnimelt põhjusel, et toona reedeti partnerid alati kui Reformierakonna reitingut oli vaja parandada. Kõigil oli sellest kõrini.

Mõistetav on valitsuste lagunemine kui ühisosa jääb väheks. Taoline tihe sokivahetus loob aga juba ette valitsustesse usaldamatuse pinge. Nii on raske Eesti jaoks ühiselt vajalikke otsuseid teha.

Miks arvata, et partnereid reetnud mehega keegi järgmist valitsust moodustada tahaks? Isamaa on juba varasemalt selgelt välistanud riigi tasandil koostöö Reformierakonnaga, mida juhib Kristen Michal.

Reformierakonna valik on vaid Keskerakond ja EKRE ning see on Eestile halb valik.

Küsimus ei ole peamiselt vene häältele toetuvas Keskerakonnas. Mure on Reformierakonnas, kellel pole valikuid. Poliitikas on nii, et kui sinu valikud koostööks erinevate erakondadega lõppevad, siis muutud võimul olles pantvangiks. Kui Kristen Michali ainuke võimalus olla peaminister sõltub Keskerakonnast, peab ta arvestama nende soovidega. Täpsemalt öeldes sõltub peaministri mandaat sellest, mida Tšaplõgini, Jevgrafovi, Vooglaiu või Helme valijad Narvas ja teistes piirkondades arvavad.

Kardan, et näeme paari aasta jooksul Eesti välis- ja julgeolekupoliitika pehmenemist.

Sotsiaaldemokraatide valitsuses olles seda poleks kunagi juhtunud. Selge ja jõuline seismine Ukraina vabaduse eest ja Venemaa ambitsioonide vastu on midagi, mida näiteks keskerakondlased oma valijatele seletada ei suuda.

Meedias pole seni veel eriti tähelepanu pälvinud tõsiasi, et Eesti seisukohad äsja toimunud NATO tippkohtumisel olid esimest korda Ukraina osas umbmäärased. Näiteks polnud enam Eesti seisukohtades nõudmist Ukraina liitumiseks NATOga. Ma ei tea, miks valitsus on Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat muutma hakanud ja kelle soovil selline kursimuutus ette on võetud. Tean aga, et see sobib paljudele Keskerakonna valijatele.

Mitte ainult Tallinna elanikud, vaid kogu Eesti rahvas peaks järgmistel valimistel hukka mõistma Reformierakonna mängurlusele, mis toob riigi välis- ja julgeolekupoliitikat kujundama inimesed, kes vaatavad pigem itta kui läände.