Kus kuradi riigis ma elan?

Eesti on kodu. Aga mida teeb see valitsus meie koduga?

Meid valitseb jõuk, kes ei mõista tööd, inimest ega väärikust.

Peaminister – seotud skandaalidega, erakonna kassad täituvad ämmade-äiade kappidest tulnud rahadega, rahapesukahtlusi on liialt palju, et neid enam „kokkusattumusteks“ pidada.

Rahandusminister – lubas korra majja lüüa, aga toob hoopis rahvale solvangud: pensionäre halvustatakse, tööinimest nimetatakse virisejaks, ja valitsus kurtvat, et „raske on neile pensioni maksta“.

Haridusminister – selle asemel, et haridust hoida, kukutab ta seda, luues oma Harno-tüüpi süsteeme, kus palgal tippspetsialistid ei suuda koostada eksamit ilma vigadeta. Õpetajad lahkuvad, koolidesse tuuakse tänavalt „tunniandjad“.

Välisminister Tsahkna – ei oma kõrgharidust, ei ole sõjaväelist väljaõpet, ent loeb ennast „kõige kõvemaks häälitsuseks“ rahvusvahelisel areenil. Tema avaldused on tihti piinlikud, mitte riigimehelikud.

Pevkur – kui suu avab, jääb mõistus seisma. See inimene manipuleerib ja keerutab, kuni inimene ei mäleta, millest üldse jutt oli.

Tarand (Taro) – esinemised meenutavad sürrealismi: jutul pole selgroogu, mõte kaob esimeses lauses. Ja see inimene suunab hariduse tulevikku?

Pakosta – nüüd soovib ametnikuna ligipääsu andmetele, palju sul pangas raha on. Vaidlen vastu! See ei ole turvalisuse huvides, see on kontrolli kehtestamine – inimese hinge ja rahakoti üle.

Ja ma küsin karjudes:

Millal hakkab poliitik andma aru, kas ta üldse sobib ametisse?

Kas pole enam häbi võtta vastutus, milleks ei ole pädevust, kogemust ega – mis kõige olulisem – rahva usaldust?

Me ei ela enam ajas, kus minister pidi olema oma ala spetsialist. Täna piisab parteipiletist ja ilusast jutuoskusest. Aga tühi kott püsti ei püsi, ja selliste „täidetud ametikohtade“ tõttu meie riik vajubki ära.

Me ei ole pahatahtlikud. Me ei vihka. Aga me ei salli enam valet ja ülbust.

Loe kindlasti ka Jüri Raidla selget mõtteavaldust, mis paneb küsima – kellele see riik siis kuulub?