Planeedi päästmiseks vajalikud maavarad võivad osutuda selle hävingu tööriistadeks

Haruldased muldmetallid – need peidetud elemendid, millest sõltuvad tuulegeneraatorid, elektriautod ja juhitavad raketid – on kujunenud uue ajastu strateegiliseks valuutaks. Globaalne rohepööre, sõjaline võimekus ja tehnoloogiline sõltumatus kohtuvad ühes punktis: kontroll haruldaste muldmetallide üle.

Viimased arengud USA ja Hiina kaubandussuhetes näitavad, kuivõrd strateegilise tähendusega need materjalid on. Pärast Hiina-poolset tarnete peatamist vastusena Donald Trumpi kehtestatud tollitariifidele, jõuti taas kokkuleppeni tarnete jätkamiseks. Kuid isegi selles kompromissis peitub paradoks – iseseisvuse saavutamiseks peab Lääs veel mõnda aega sõltuma oma suurimast geopoliitilisest rivaalist.

Samas ei looda Washington pelgalt diplomaatiale. Trumpi allkirjastatud määrus strateegiliste mineraalide kaevandamise soodustamiseks on suunatud sõltuvuse vähendamisele. Silmapiiril on uued sihtmärgid: Ukraina maa-alused varad, Gröönimaa külmunud rikkused. Lääne senine sõltuvus Hiinast on olnud mugavuse ja keskkonnaalaste kaalutluste tulemus. Selle hinnaks on saanud kontrolli kaotus.

NATO äsjasel tippkohtumisel rõhutati vajadust "taastööstustamise" järele, mis kätkeb endas ka ressursipõhist julgeolekut. Euroopa Liit kutsub üles looma strateegilisi varusid, et vältida tarneahelate katkestusi ja majanduslikku väljapressimist. Haruldased muldmetallid pole enam lihtsalt roheenergia alusmaterjalid – nad on nüüd ka osa sõjalise võimekuse taristust. Elektriauto magnet on ka hüperhelikiirusega raketi komponent.

Ent keskkond maksab selle eest lõivu. Baotou, Hiina haruldaste muldmetallide pealinn, on muutunud toksiliste jääkide, saastatud pinnase ja mahajäetud "vähi-külade" sümboliks. Lääne roheambitsioonid ei tohi korduda koloniaalse ressursikasutuse mustreid: kaevanda kõigepealt, moraalitse hiljem.

Eesti võimalus: põlevkivituhk kui strateegiline ressurss

Eesti kontekstis tähendab see uut pilku meie senisele energiajulgeoleku jääkproduktile – põlevkivituhale. Eesti Energia, VKG ja teised on aastakümneid tootnud miljoneid tonne tuhka, milles leidub arvestataval määral haruldasi muldmetalle nagu neodüüm, lantaan ja tseerium. Seni on see ressurss ladestatud tuhamägedesse – kasutamata.

Siin võiks Eestil olla unikaalne võimalus: rahastada sihitud teadus- ja arendusprojekte, mille eesmärk on haruldaste muldmetallide eraldamine kodumaisest toorainest. Meil on olemas vajalik tööstuslik infrastruktuur, näiteks Sillamäe tehase tehnoloogiline kompetents, mis tänaseni töötleb imporditud uraani- ja fosfaatijääke. Selle asemel võiks rajada võimekuse töödelda Eesti enda põlevkivituhka, muutes senise jäätme strateegiliseks ressursiks.

Riiklik tellimus teadusele: aeg on käivitada sihtotstarbeline RFP

Sellise tegevuse alustamiseks on Eestil olemas tõhus mehhanism: riiklik taotlusvoorude süsteem teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks. Näiteks Haridus- ja Teadusministeerium, Keskkonnaministeerium, Eesti Teadusagentuur (ETAg) ja Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) korraldavad regulaarselt projektikonkursside formaadis teadusuuringute tellimusi, mida tuntakse inglise keeles kui request for proposals (RFP).

Sellise vooru kaudu saab riik suunata ressursid konkreetse eesmärgi täitmisele: näiteks "Haruldaste muldmetallide taaskasutuse tehnoloogiate arendamine põlevkivituhast". Taotlejateks võiksid olla Eesti Teaduste Akadeemia all tegutsevad uurimisrühmad, TalTech, TÜ ökoloogia ja geoloogia instituudid või tööstuse ja teaduse koostööprojektid.

Selline suunatud RFP ei oleks lihtsalt järjekordne teadusgrant – see oleks riiklik strateegiline investeering tulevikuvõimekusse. Me ei räägi pelgalt teadusest, vaid julgusest mõelda suurelt ja pikalt.

Kokkuvõte

Rohepööre, julgeolek ja tehnoloogiline iseseisvus ei ole enam eraldiseisvad valdkonnad. Nad on kokku sulanud üheks ressursikonflikti raamiks, kus iga riik peab otsustama: kas jääda passiivseks tarbijaks või muutuda strateegiliseks tegutsejaks. Eesti ei pea ootama, kuni keegi teine meile need otsused ette ütleb. Meil on ressurss, meil on tehnoloogiline baas, ja mis kõige tähtsam – meil on võimalus.

Nüüd on küsimus ainult selles, kas me kasutame seda.