Kodusõda Euroopas ei ole võimalik – või on?

Ameerika Ühendriikides, kui ameeriklased teavad midagi parteist Alternatiiv Saksamaale (AfD), siis seda, et AfD on kamp natsidega külgnevaid huligaane, kes ähvardavad Saksamaad hitlerismi tagasi viia. Nad teavad seda, sest seda räägib neile Ameerika müüdav meedia. Väga vähesed viitsivad minna internetti, et leida AfD parteiprogrammi ingliskeelne versioon. Kui nad seda teeksid, leiaksid nad sellest hulga tervet mõistust ja ettepanekuid, mis kõlavad nagu tavalised Vabariikliku Partei seisukohad.

Sama lugu on muidugi Euroopaga. Eelmisel nädalal Ungari CPAC-is peetud kõnes ütles AfD juht Alice Weidel, et Saksamaal kardavad poliitikud meid nagu ei ühtki teist ​​parteid ja seda õigustatult. Põhjus on muidugi selles, et AfD räägib otsekohest tõtt Saksamaad tabavate kriiside kohta, eriti nende kohta, mis on põhjustatud massilisest migratsioonist ja islamiseerumisest. Saksa võimukandjad pigem demoniseerivad ja suruvad maha kõik need, kes märkavad oma riigi killustumist, kui tegelevad otsekoheselt probleemidega, mida on põhjustanud nende endi globalistlik ideoloogia ja juhtimislik, autoritaarne liberalism.

Ma ei tea aga, kas eurooplased mõistavad, kui kohutavad asjad Saksamaal AfD poliitikute ja nende toetajate jaoks on. Üks asi on lugeda sellest, kuidas Saksamaa riik püüab AfD-d marginaliseerida. Hoopis teine ​​asi on kuulda isiklikke lugusid riigi ja erainstitutsioonide poolsest ahistamisest inimestelt, kes koos oma pereliikmetega selle all kannatavad. Lekkinud tuhandeleheküljeline raport, mille Saksamaa siseluureteenistus koostas AfD "ekstremistlikuks" liigitamise õigustamiseks – mis oli täieliku keelustamise eelkäija – sisaldab "tõendeid" nagu AfD liikme säuts, kes ütles sotsiaalmeedias lihtsalt, et sakslaseks olemises pole midagi häbiväärset.

See patoloogiline hirm tavaliste inimeste ees, kes mõtlevad ja tunnevad tavalisi inimlikke asju, on viinud Saksamaa seisundisse, mida ma nimetan pehmeks totalitarismiks ja mis tõepoolest nihutab kõva versiooni piire.

Jällegi pole müüdaval meedial aga huvi seda kajastada ja vaevalt rohkem huvi kajastada tegelikke olusid, mis on viinud populistlike, natsionalistlike parteide, näiteks AfD, populaarsuse kasvu Euroopa rahvaste seas.

Selle aasta alguses avaldas Suurbritannia Migratsioonikontrolli Keskus aruande, mis näitas, et välisriikide kodanikke arreteeritakse seksuaalkuritegude eest 3,5 korda rohkem kui põlisrahvusi. Suurbritannias elavate 48 rahvuse esindajate arreteerimismäär on kõrgem kui põlisrahvustel, kusjuures eesotsas on viis islamiriiki: Albaania, Afganistan, Iraak, Alžeeria ja Somaalia. Kuid Starmeri valitsus näib olevat palju rohkem mures selle pärast, et inimesed seda kõike märkavad ja mõtlevad moslemite kohta halbu mõtteid („islamofoobia“), kui Briti naiste turvalisuse pärast.

Samal ajal korraldasid Pariisis nädalavahetusel Aafrika ja Araabia noorte jõugud kaks ööd kestnud tuliseid ja vägivaldseid kuritegusi seoses Prantsuse meeskonna jalgpallivõiduga. Kaks inimest hukkus ja sadu sai vigastada. Mitmekesisust tähistati jõuliselt, et etnilised noored – üks neist kandis Palestiina lippu – rüvetasid Jeanne d'Arci kuju. Prantsuse parlamendiliige Marion Maréchal kommenteeris säutsus, mis sisaldas pilti õõvastavast vaatepildist: „Keegi ei saa enam väita, et nii jätkates liigume helge tuleviku poole, kus valitseb rahu ja rahvuslik ühtekuuluvus. Trajektoori muutmine on hädavajalik ja kiireloomuline.“

Jeanne d'Arci kuju otsas parvetav metslaste kamp sümboliseerib seda, et tänavad kuuluvad neile. See toimub vähem provokatiivsel viisil. Hiljuti Brüsselis rääkis üks saksa sõber mulle, et tema linnas relvastuvad noored sakslased nüüd öösel välja minnes nugadega. Nad kardavad migrantide noarünnakuid ja on kaotanud usu, et politsei suudab ja tahab neid kaitsta. Avalike ruumide omandiõigus on Saksamaal nüüd vaidlustatud ja pole sugugi selge, kas seaduskuulekad sakslased oma positsiooni hoiavad.

Kõik see liigub vääramatult kodusõja poole. David Betz, Londoni King's College'i kodusõdade spetsialist, on häirekella löönud. Nüüd on Betz avaldanud autoriteetses Military Strategy Magazine'is teise essee strateegilistest kaalutlustest, mida Euroopa juhid peavad Suurbritannias ja mandril kasvava kodusõja ohu ees arvesse võtma.

Betz ütleb, et vähemalt kümme Euroopa riiki seisavad silmitsi kodusõja väljavaatega. Suurbritannia ja Prantsusmaa on esirinnas, Saksamaa ja Rootsi pole kaugele maha jäänud.

Strateegilisest vaatenurgast on põhiprobleemiks metsikute linnade teke, mis on defineeritud kui üle miljoni elanikuga metropol osariigis, milles valitsus on kaotanud võime säilitada linna piires õigusriiki, kuid on siiski toimiv osaleja laiemas rahvusvahelises süsteemis. Need on linnad, nagu Pariis, mis on koduks suurele ja rahutule migrantide, välismaalaste ja moslemite populatsioonile.

Teine tegur on seotud kriitilise infrastruktuuriga, mis teeb linnaelu maal võimalikuks. Põliselanikud, kes on migrantide ja migrantide kuritegevuse tõttu linnadest välja tõrjutud, võivad otsida kättemaksu metsikute linnaelanike ja valitseva klassi vastu, kes lubasid sellel talumatul olukorral tekkida.

Betz järeldab:

Nende tegurite kokkuvõtmine võimaldab visandada eelseisvate kodusõdade trajektoori. Esiteks muutuvad suuremad linnad valitsematuks [...]. Teiseks hakkavad paljud neist väljaspool elavatest algupärastest põliselanikest neid metsikuid linnu nägema ,kui sisuliselt võõrvõimu poolt kaotatud linnu. Seejärel ründavad nad otse linnade tugisüsteeme, et põhjustada nende kokkuvarisemist süsteemse rikke kaudu.

Ta hoiatab, et selliseid sündmusi nagu rahvusmonumentide rüvetamine jõhkrate poliitiliste või etniliste jõukude poolt ei tohiks kõrvale jätta. Betz kirjutab, et valitsused peavad nüüd koostama plaanid oluliste kultuuriväärtuste kaitsmiseks juhuks, kui puhkeb üldine kodusõda. Kuigi see on erakordne, peavad nad välja töötama ka strateegiad riiklike tuumaarsenalide kaitsmiseks, nagu pidid tegema Nõukogude Liidu otsesed järeltulijad.

Ja valitsused peavad nüüd koostama plaanid kaitstavate turvatsoonide loomiseks väljaspool linnu, kus elanikkond saab põgeneda turvalisse kohta ja kus konflikti ajal saab jätkuda mingisugunegi normaalne elu.

Võite mõelda: see on hullumeelsus. Seda ei saa siin kunagi juhtuda. Sellele vastab professor Betz, kelle akadeemiline eriala on kodusõda, ja hoiatab tungivalt normaalsuse kallutatuse eest. Läheneva kodusõja väljakujunenud märgid on nüüd paljudes riikides selgelt nähtavad.

Ajalugu annab meile palju näiteid valitseva klassi eliidist, kes ei suutnud aja märke lugeda ja keda haarasid vägivaldsed sotsiaalsed murrangud, mida nad ei osanud ette näha. Euroopa ja Ameerika – isegi Trumpi Ameerika – on endiselt normaalsuse kallutatuse küüsis, mida müüdava meediasõnumid ja riiklik poliitika tugevalt tugevdavad.

Teisest küljest pole ajalugu ette määratud. Meil ​​on endiselt oma tegutsemisvõime. Kuid metastaseerivate kriisidega tegelemiseks tuleb kõigepealt tunnistada, et probleemid on olemas.

Võib-olla valivad eurooplased alistumise ja allumise, nagu tegi Lääne-Rooma impeerium või nagu seda sundis tema enda nõrkus barbarite sissetungide ees. Sellisel juhul on lahtine küsimus, kumb on halvem tulemus: kodusõda Euroopa päästmiseks või üldse mitte kodusõda?

Lihtsalt loota, et seda ei juhtu, pole plaan. Mis on siis plaan? Sest see, mida Euroopa valitsev klass teeb, ei toimi ja tegelikult ainult kiirendab vastasseisu, mis, kui see juhtub, muutub kiiresti veriseks ja ületab kellegi kontrolli. 

AfD tagakiusatud poliitikud tunduvad mulle Saksa patriootidena. Nad on ka kanaarilindud Euroopa söekaevanduses.