Valitsuse roheenergia eesmärgid ei ole olnud kunagi reaalsed

Esiteks: energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ütleb Delfi kokkuvõtte järgi: "Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt tunnistas, et varasem eesmärk, mille kohaselt pidanuks Eesti juba viie aasta pärast kogu oma elektritarbimise katma tuule- ja päikeseenergiaga, ei ole enam realistlik ega ka majanduslikult optimaalne."

PROBLEEM: Selline sõnastus jätab eksitava ja pehmendava mulje, justkui oleks senine eesmärk - mille kohaselt pidanuks Eesti juba viie aasta pärast katma kogu oma elektritarbimise tuule- ja päikese-energiaga - olnud varem realistlik ning muutunuks ebarealistlikuks alles nüüd.

Tegelikkuses on tänaseks avalikkusele ühemõtteliselt selge, et valitsuse poolt seatud eesmärk ei ole kunagi realistlik olnud ega saagi olla - kuna selleks vajalikku tehnoloogiat ei eksisteeri. Seega on Eesti kliimaministeerium siiamaani tegutsenud ebarealistliku ja teostamatu poliitilise eesmärgi nimel. Sellist tegevust saab pidada maksumaksja raha ulatuslikuks raiskamiseks, samuti riigi juhtimisressursi raiskamiseks.

Kuna opositsioonierakondade vali kriitika saatis nimetatud eesmärgi vastu võtmist koalitsiooni poolt juba selle vastu võtmisel, saab sellest järeldada, et valitsus pidi olema juba eesmärki vastu võttes teadlik, et eesmärk, mida nad avalikkusele esitlevad, ei ole realistlik, ega teostatav.

Selline maksumaksja raha raiskamine peaks avaliku huvi seisukohalt olema ajakirjandusliku kriitilise uurimistöö keskmes, kuid vähemalt Delfi antud teema käsitluses mingit probleemi ei nähta.

Seejuures on sellise tõenäolise kuritarvituse võimalikud põhjused samuti ilmselged ning kogu mehhanism lihtsakoeline: ideoloogiliselt mõjutatud valijaskonna kõnetamine teadlikult populistlikul meetodil, esitledes kuulajatele meelepärast, ent tegelikkuses teostamatut tegevuskava. Ometi on siiani laiem kriitika ajakirjanduses - eriti Ekspress Grupi väljaannetes - valitsuse kliima- ja energeetikapopulismi teemal peaaegu et puudunud.

__ __ __

Teiseks: antud uudisloos esitletakse Kliimaministeeriumi juhti Andres Sutti tema "uue" ametinimetusega: "energeetika- ja keskkonnaminister".

PROBLEEM: Ministeerium, mida Sutt juhib, kannab endiselt nime "Kliimaministeerium". Keskkonnaministeerium nimetati ümber "kliimaministeeriumiks" tänase peaministri Kristen Michali eestvedamisel. See on üks sümboolse sisuga sammudest, mida Michal valitsusjuhina on teinud selleks, et kujundada kogu Eesti energeetikapoliitikat ebarealistliku ning teostamatu programmi alusel.

Nüüd, kus selle ebarealistlikkus on avalik ja ilmne, on valitsus asunud tasapisi ning sammhaaval absurdseid, äärmusideoloogilise sisuga sümboleid välja vahetama (näiteks nagu ministri ametinimetus ning järgmisena tõenäoliselt ministeeriumi nimetus).

Ehkki Orwelli klassikateose "1984" vaimus totalitarismisugemetega riigivõimu teostamine peaks ajakirjanduse jaoks avaliku huvi seisukohast olema iseenesestmõisetavalt kriitilise käsitluse objekt, pole siiamaani peaaegu üheski väljaandes seda tänase Eesti riigivõimu "uuskeele" praktikat kritiseeritud. See, mida Orwell oma teoses esitas kui düstoopiat - riigivõimu ametiastutuste ümber nimetamist nende tegevuse tegelikku sisu kirjeldavate nimede asemel propagandistlike, kodanikele soovitavat valekujutlust sisendavate nimedega nagu "Armastuseministeerium" või "Külluseministeerium" - on hetkel Eestis ajakirjanduse poolt laialt aktsepteeritav praktika.

Ka selles artiklis jääb nii antud probleem kui ka seda peegeldav vastuolu nimedes ("kliimaministeeriumi juht, endine "kliimaminister" on ühtäkki muutunud tagasi "energeetika- ja keskkonnaministriks", avaldades, et valitsuse senine kliimaideoloogiast lähtunud energeetikaplaan pole "enam" realistlik.) kriitilise järelkäsitluseta. S.t. et avalik huvi antud ühiskonnaelu teemas jääb ajakirjandusväljaannete poolt olulises osas esindamata.

KOKKUVÕTE: Kriitiliste ajakirjanduslike käsitluste puudumine tähendab, et maksumaksja raha raiskamine ebarealistliku poliitika teostamisele ei peeta probleemiks ning järelikult ei pea keegi selle eest ka vastutama. Sellest tulenevalt võivad ka järgmised valitsused alustada jägmiste, täiesti ebarealistlike ning avaliku huviga vastuolus olevate eesmärkide ellu viimist maksumaksja raha eest selleks, et mobiliseerida enda valijaid ja suurendada ajutiselt oma erakonna toetust.