Ungaril on õigus: Rahvusvaheline Kriminaalkohus tuleks laiali saata

Ungari otsustas hiljuti Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust (RKK) välja astuda ning riigi parlament kinnitas selle otsuse aprilli lõpus. Itaalias on asepeaminister Matteo Salvini kiitnud Ungari otsust, nimetades seda suveräänseks ja julgeks valikuks. Tal on õigus: Budapesti otsus ei ole pelgalt diplomaatiline solvang, see on kiiduväärt riikliku suveräänsuse kinnitus laguneva globalistliku korra jäänuste vastu.

Ajaloo lõpu eufooria algusaegadel asutatud RKK müüdi maailmale universaalse õigluse tagajana ja mehhanismina maailma türannide vastutusele võtmiseks. Praktikas on see aga muutunud äärmiselt politiseeritud instrumendiks, mis rikub riikide autonoomiat ja sunnib neid – liberaalsesse – ideoloogilisse konformismi. Ungaril on õigus, kui ta soovib selle kontrolli alt vabaneda.

RKK põhiline ülesehitusviga seisneb riikliku suveräänsuse ründamises. Riigid on sisuliselt suveräänsed üksused ainult siis, kui nad vastutavad oma seaduste ja oma rahva huvide ees. RKK aga väidab end absurdselt olevat globaalse ja riikideülese võimu all, kinnitades õigust esitada süüdistusi üksikisikutele – sageli riigiametnikele –, arvestamata siseriiklikke õigussüsteeme. Uskumatul kombel – lausa ebaseaduslikult – nõuab see jurisdiktsiooni isegi riikide üle, mis ei ole alla kirjutanud Rooma statuudile, millega kohus loodi. See pole kaugeltki õiglus, see on liialdus. Ja see on vastuvõetamatu.

Kuigi Budapesti otsuse põhjustasid vahetumalt kohtu katsed sundida Ungarit arreteerima Iisraeli peaministrit Bibi Netanyahut, keda kohus süüdistab sõjakuritegudes, seab RKK eeldus selle pöördumatult vastuollu iga valitsusega, mis võtab oma riigi iseseisvust tõsiselt.

Peaminister Viktor Orbáni, kes on tugev rahvusliku väärikuse ja iseseisvuse tunnetaja, jaoks on selline väline sekkumine mõistetavalt talumatu. Kui RKK annab välja orderid või nõuab vastavust, nõuab see sisuliselt, et riigid allutaksid oma kohtuprotsessid kaugele ja vastutustundetule Haagi organile. See ei ole viimase abinõu kohus, vaid esmajärjekorras kohaldatav kohus. See õõnestab isevalitsemise põhimõtet ja sunnib riike tegutsema oma parimate huvide vastu. Miks peaks üldse ühelgi riigil olema keelatud järgida diplomaatilist strateegiat, mis edendab tõhusamalt tema suveräänseid väärtusi ja eelistusi, lihtsalt sellepärast, et välisriigi kohtunik, kes ei ole selle ees üldse vastutustundlik, nii otsustab? Iga riik, mis sellist olukorda talub, ei oleks enam iseseisev. See oleks vasall.

Rääkimata RKK ilmsest ideoloogilisest eelarvamusest, mis on selle õigluse paroodia korduv teema. Alates selle loomisest 2002. aastal on kohus toiminud liberaalse hegemoonia karistava mõõgana, sihtides süstemaatiliselt neid, keda lääneriikide heasüdamlik ja linnalik eliit põlgab. Paljud on imestanud, miks Rahvusvaheline Kriminaalkohus, kes oli nii innukas süvenema Ukraina ja Gaza sõdadesse, ei tulnud kunagi mõelnud Tony Blairi uurimisele tema räigete kuritegude eest rahvusvahelise rahu vastu. See valikuline õigusemõistmine reedab sügavama eesmärgi: RKK on liberaalide tööriist, mille abil taga kiusata ja hirmutada neid, keda see ei salli, samal ajal omasid kaitstes.

Kuid ennekõike toimib RKK sunnivahendina, mis survestab riike ühinema tolleaegse globalistliku tegevuskavaga. Riigid, kes RKK nõudmistele vastu seisavad, riskivad ostratsismi, sanktsioonide või diplomaatilise isolatsiooniga – taktikatega, mille eesmärk on vaigistada, hirmutada ja sundida reeglite järgimist.

RKK ei ole aga lihtsalt ebaseaduslik. Kõige veenvam argument selle vastu on selle vananemine. Kohus on üha üksildasemalt varjunud aegadest, mil oli moes arvata, et nii riigid kui ka rahvad on minevik, et piirid ei tähenda midagi ja et kõik purustab globalismi peatamatu edasiliikumine. Ometi on 1990. aastate järgne unistus unipolaarsest maailmast, mida juhivad riigiülesed institutsioonid, lõpuks kokku varisemas.

Alates Brexitist kuni populistlike liikumiste esiletõusuni kogu läänes kinnitavad riigid taas oma õigust ise oma teed rajada. RKK ei sobi üldse multipolaarsesse maailma, kus mitmekesised tsivilisatsioonid nõuavad üha enam austust oma erinevate õiguslike ja poliitiliste traditsioonide ning geopoliitiliste eelistuste vastu. Ungari samm ei ole isolatsionism; see on tunnustus, et tõeline õiglus juurdub vastutuses ja seda teostatakse rahva, demose nimel – mitte globalistliku klassi ühepoolsete kapriiside kohaselt, mis ei esinda mitte kedagi peale iseenda.

Rohkem riike peaks Ungari eeskujul Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust kohe loobuma. Kohtu olemasolu on häbiasi. See levitab pettekujutlust, mis ei tohiks enam rahvusvahelist elu mürgitada: et globalistlike kohtunike rühm, kes on seotud mitte rahvuse, vaid ideoloogiaga, saab – või peaks – maailma konflikte lahendama. Selle asemel rikub selline farss riikide enesemääramist, püüdes samal ajal agressiivselt peale suruda liberaalset ühtsust.

Kohtu laialisaatmine ei kuulutaks kaost, nagu selle toetajad rumalalt väidavad. Pigem kuulutaks see tagasipöördumist põhimõtte juurde, et riigid, mille süsteemid vastutavad oma rahva ees, on kõige paremini varustatud õigusemõistmiseks. Seda tehes annab Budapest maailmale aimu postglobalistlikust maailmast – tulevikust, kus valitseb suveräänsus, mitte riikideüleste aparatšikute ülbus. Teised peaksid leidma julguse ühineda Ungariga enne, kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ülbus ja eelarvamused maailmale edasist kahju tekitavad.