20. mail 2025 võtsid WHO liikmesriigid Genfis toimunud 78. Maailma Terviseassambleel vastu organisatsiooni esimese rahvusvahelise pandeemiakokkuleppe.
Leping võeti vastu konsensuse alusel, mitte ametliku hääletuse teel, mis tähendab, et valitsused, sealhulgas Eesti, andsid heakskiidu ilma siseriikliku aruteluta.
Lepingu eesmärk on kõrvaldada puudused, mis ilmnesid riikide COVID-19-ga toimetuleku käigus.
See kirjeldab juriidilisi kohustusi järgmiseks:
– Jagada patogeenide proove ja geneetilisi andmeid
– Jaotada vaktsiine ja ravimeid „õiglaselt“
– Tugevdada rahvusvahelist seiret
– Järgida WHO juhitud hädaolukorra deklaratsioone
– Arendada ülemaailmseid digitaalseid tervise sertifitseerimise süsteeme
See kokkulepe ei piirdu ainult pandeemiale reageerimisega.
See põhineb WHO „Ühe tervise“ raamistikul, mis käsitleb inimeste, loomade ja keskkonna tervist omavahel seotud teemadena.
Kriitikud väidavad (õigustatult), et see laiendab WHO tegevusulatust, võimaldades tal mõjutada toidusüsteeme, kliimapoliitikat, põllumajandust ja maakasutust „pandeemia ennetamise“ varjus.
Kuigi WHO ei saa siseriiklikku seadust tühistada, loob leping siduvaid rahvusvahelisi kohustusi.
Valitsused võivad seda kasutada erakorraliste seaduste või ulatuslike rahvatervise volituste õigustamiseks – peites samal ajal otsuseid rahvusvahelise vastavuse või globaalse koordineerimise taha.
WHO ei ole demokraatlik institutsioon. Selle peadirektorit Tedros Ghebreyesust ei vali kodanikud, vaid ta nimetatakse ametisse liikmesriikide vaheliste diplomaatiliste läbirääkimiste käigus.
Tema varasemad vaidlused, sealhulgas varajase COVID-puhangu käsitlemine ja sidemed Hiinaga, on süvendanud muret erapooletuse pärast.
WHO peamised rahastajad ei ole peamiselt valitsused. 2023. aasta seisuga olid suurimad panustajad:
– Bill & Melinda Gatesi Fond
– GAVI Liit
– UNICEF
– Euroopa Komisjon
– Saksamaa ja USA
Erafondid kujundavad nüüd ülemaailmseid rahvatervise prioriteete – ilma igasuguse valimisvolituseta.
Lepingu vastuolulisemate sätete hulgas on ettepanekud rakendada patogeenidele juurdepääsu ja hüvede jagamise süsteemi (PABS).
See võimaldaks WHO-l pääseda ligi patogeenide proovidele mis tahes riigis ja jaotada farmaatsiatooteid ümber õiglaste raamistike alusel – potentsiaalselt tühistades riigisisesed vaktsiinide tarneahelad.
🇮🇱 Iisrael
🇮🇷 Iraan
🇮🇹 Itaalia
🇵🇱 Poola
🇸🇰 Slovakkia
🇯🇲 Jamaica
🇺🇦 Ukraina
🇬🇹 Guatemala
🇷🇺 Venemaa
🇧🇬 Bulgaaria
🇵🇾 Paraguay
Lepingus julgustatakse riike võtma kasutusele ka digitaalseid tervisedokumentatsiooni süsteeme, mis võiksid areneda vaktsineerimise või tervisliku seisundiga seotud püsivateks digitaalseteks isikutunnistusteks.
Kuigi neid süsteeme esitletakse rahvatervise vahenditena, on kodanikuvabaduste rühmitused neid teravalt kritiseerinud kui pealetükkivaid, sundivaid ja missiooni laienemisele avatud süsteeme.
Mitmed rahvast hoolivad riigid jäid koostamise etapis erapooletuks või esitasid vastuväiteid. Nende hulka kuuluvad:
Nende väljendatud murede hulka kuuluvad riikliku suveräänsuse kaotus, õigusliku selguse puudumine ja oht, et valimata institutsioonid kehtestavad poliitikat.
Eestis pole lepingu üle praktiliselt mingit parlamentaarset arutelu toimunud. Peaminister ega tervishoiuminister pole teinud ühtegi ametlikku avaldust.
Vaatamata lepingu pikaajalistele tagajärgedele on Eesti läbirääkimistel osalenud vaikselt, orjalikult kaasa kaagutanud, sest valitsus ei hooli eestlasest. Olulisem on füüsiline soov võõrastele meeldida, kui oma riigist ja rahvast hoolimine. Kindlad käed ja kõik müügiks!
Selle lepingu vastuvõtmine peegeldab laiemat suundumust:
Nihet rahvusriigi valitsemiselt rahvusvahelisele juhtimistavale.
Selle mudeli kohaselt kujundavad miljoneid inimesi mõjutavaid otsuseid üha enam tehnokraadid, vabaühendused, sihtasutused ja terroriraku ÜRO agentuurid – kellest ükski ei ole otseselt valijate ees vastutav.
See ei ole vandenõuteooria. See on struktuurimuutus globaalse poliitika kujundamises – eriti kriisiolukordades.
Mis COVIDiga algust tehti, selle WHO leping vormistab:
Hädaolukorra juhtimine, tsentraliseeritud võim ja globaalse tervishoiu kasutamine laiema kontrolli väravana.
Kui demokraatlikud valitsused saavad sõlmida siduvaid rahvusvahelisi kokkuleppeid pandeemiapoliitika kohta ilma oma kodanikega konsulteerimata, siis kes valitseb kriisi ajal?
Vastus on üha enam:
Need, keda te ei saa ametist kõrvaldada.
WHO pandeemiakokkulepe on verstapost. Mitte ainult rahvatervise, vaid ka globaalse juhtimise seisukohast.
See tsentraliseerib võimu, nõrgestab riikide suveräänsust ja juurutab kriisireageerimise keskmesse valimata mõjuvõimu.
Avalikkuse arvamust ei küsitud kunagi.
Kommentaarid
0 kommentaari