Milline ideoloogia on jama suhtes kõige vastuvõtlikum?

Ta eristas seda valetamisest, mis viitab kõnele, mille eesmärk on kedagi valetama panna. Seega, samal ajal kui valetaja püüab oma vestluskaaslast tõest eemale juhtida, on jamade jutuajaja tõest suuresti ükskõikne – ta püüab hoopis oma vestluskaaslasele muljet avaldada või teda petta.

Poliitilise spektri igas otsas liigub ringi teatav hulk jama – ükski ideoloogia pole täiesti immuunne. Kuid me võime ikkagi küsida: milline ideoloogia on jama suhtes kõige vastuvõtlikum?

Psühholoogid ja politoloogid on seda küsimust viimase kümnendi jooksul uurinud. Esialgsed uuringud olid ebaselged, mõned leidsid, et parempoolsed isikud on jama suhtes vastuvõtlikumad, teised aga leidsid, et poliitilise äärmuse (nii parem- kui ka vasakpoolsete) esindajad on vastuvõtlikumad.

2019. aasta uuringus püüdsid Artur Nilsson ja tema kolleegid neid vastuolulisi tulemusi ühitada. Nad uurisid jama suhtes vastuvõtlikkust Rootsis, kus on mitmeparteisüsteem, ning uurisid sotsiaalse liberalismi ja majandusliku vasakpoolsuse eraldi mõjusid.

Autorid kasutasid vastuvõtlikkuse mõõtmiseks nutikat meetodit, mille algselt töötasid välja Gordon Pennycook ja tema kolleegid. Täpsemalt palusid nad osalejatel hinnata seitsme jamaväite (nt „Teie liikumine muudab universaalseid tähelepanekuid“) ja seitsme ehtsa aforismi (nt „Teie õpetaja saab ukse avada, aga teie peate sisse astuma“) sügavust. Jamaväited genereeriti, ühendades juhuslikke sügavakõlalisi sõnu süntaktiliselt korrektseteks lauseteks.

Jama vastuvõtlikkust mõõdeti osalejate hinnangute põhjal seitsmele jamaväitele. Teist konstruktsiooni, jama tundlikkust, mõõdeti osalejate hinnangute kohandamisega seitsmele jamaväitele nende hinnangute suhtes seitsmele ehtsale aforismile. Põhjendus on siin selles, et mõnel inimesel võib olla kalduvus hinnata mis tahes väidet sügavamõtteliseks – ja kohandades seda aforismide kontrollrühma hinnangute järgi.

Poliitilise ideoloogia osas küsisid Nilsson ja tema kolleegid osalejatelt, millise partei poolt nad hääletaksid, kuhu nad end paigutaksid 9-punktilisel majanduslikul vasak-/parempoolsete skaalal vahemikus „majanduslik võrdsus on palju olulisem” kuni „majanduslik vabadus on palju olulisem” ja kuhu nad end paigutaksid 7-punktilisel liberaalse/konservatiivsete vaadete skaalal vahemikus „palju rohkem liberaalses suunas” kuni „palju rohkem konservatiivses suunas”.

Mida autorid siis leidsid? Jamade vastuvõtlikkus oli positiivselt seotud sotsiaalse konservatismiga, kuid negatiivselt seotud majandusliku parempoolsusega (ehkki nõrgalt). See oli positiivselt seotud ka religioossusega. Kui autorid jagasid tulemused parteide kaupa, olid need eriti huvitavad:

Tsentristliku Liberaalse Partei ja parempoolse Keskerakonna toetajad olid pseudosügavale jamale kõige vähem vastuvõtlikud ja kõige tundlikumad. Spektri teises otsas olid vasakpoolse Rohelise Partei toetajad, kes olid pseudosügavale jamale kõige vastuvõtlikumad. Varasemate tulemustega kooskõlas olid ka parempoolsete Rootsi Demokraatide toetajad pseudosügavale jamale vastuvõtlikud. Teiste parteide toetajad jäid kuhugi vahepeale.

Huvitaval kombel oli Rohelise Partei toetajatel keskmine arutlusvõime (erinevalt Rootsi Demokraatide toetajatest), mis näitab, et nende vastuvõtlikkust jamale ei saa seostada üldise kriitilise mõtlemise puudumisega. Autorid pakuvad välja, et see võib tuleneda „eelnevast kokkupuutest pseudosügava jamaga“, võib-olla New Age'i vaimsuse näol.

Üldiselt näitab uuring, et ideoloogia ja jamale vastuvõtlikkuse vaheline seos on keeruline, kusjuures sotsiaalkonservatiivid on vastuvõtlikumad kui sotsiaalliberaalid ja majanduslikud vasakpoolsed on veidi vastuvõtlikumad kui majanduslikud parempoolsed. Siiski näib just roheline liikumine olevat kõige vastuvõtlikum – vähemalt Rootsis.