EL loodab illusioonile – USA sõjaväeanalüütik hoiatab Ukraina kokkuvarisemise eest

Ukraina rinne kõigub – ja koos sellega lääne kord: majandus, sõjaline jõud ja isegi USA dollar on äärel. Trumpi läbirääkimiste surve on lihtsalt realism.

Julgeolekupoliitika portaali Russia Matters analüüsis hoiatab endine USA kolonelleitnant Alex Veršinin Ukraina võimaliku sõjalise kokkuvarisemise eest järgmise kuue kuni kaheteistkümne kuu jooksul. Samal ajal kui USA Trumpi-sõbraliku juhtimise, näiteks kaitseminister Pete Hegsethi juhtimisel, saadab juba selgeid rahusignaale – näiteks lükates edasi Kiievi NATO-perspektiivi –, järgib EL jätkuvalt motot „nii kaua kui vaja“. 

Ta tahtis pidada läbirääkimisi väidetavalt „jõupositsioonilt“, kuid see oli illusioon.

Veršinin möönab, et läbirääkimised ei annaks praegusel hetkel tulemuseks palju enamat kui „Venemaa tingimustel läbiräägitud rahu“ – ja see „oleks halb“. Aga see oleks palju parem kui „panustada lahinguvälja tingimuste ebatõenäolisele paranemisele ja kaotada“. Seetõttu valib Washington tõenäoliselt esimese tee.

EL seevastu jätkab teist teed, tuginedes põhimõttele „nii kaua kui vaja“, tunnistamata, et tugevus peitub lahingu- ja tööstuslikus võimekuses, mitte sotsialistlikes loosungites.

Veršinin teenis USA armees 20 aastat, sealhulgas kaheksa aastat tankiohvitserina, mille jooksul ta osales neljas lahingutegevuses Iraagis, Afganistanis ja Koreas. Pärast pensionile jäämist 2022. aastal on ta töötanud konsultandi ja eksperdina, spetsialiseerudes tänapäevasele sõjapidamisele. Oma analüüsis kritiseerib ta karmilt sõjalist olukorda.

Sõda Ukrainas on pikka aega olnud klassikaline kurnamissõda. Asi pole territooriumi vallutamises, vaid ressursside haldamises. Kes oma jõude paremini kokku hoiab ja vaenlasele rohkem kaotusi tekitab, see võidab. Kui vägedes puudub ühtsus, on võimalik ainult kaitsepositsioon.

Veršinin võrdleb Ukraina sõda Hispaania kodusõja ja Esimese maailmasõjaga, mille jooksul rindejooned püsisid pikka aega peaaegu liikumatuna.

Pärast ebaõnnestunud välksõja faasi 2022. aasta kevadel võttis Venemaa kasutusele kurnamissõja strateegia ja loovutas teadlikult territooriumi, et päästa kogenud sõdureid, kellest hiljem sai armee tuumik.

Mediazona ja BBC andmetel on kinnitatud Venemaa surmade arv 98 000. Realistlikult, koos separatistide kaasamisega, on see arv ilmselt umbes 185 000. Neid kaotusi kompenseeritakse umbes 30 000 vabatahtliku igakuise värbamise ja haavatute tagasipöördumisega. Tänu toimivale ajateenistusele ja tugevale sõjatööstusele saab Venemaa oma armeed pidevalt laiendada. Vaatamata suurtele kaotustele kasvab see arv umbes 24 000 sõduri võrra kuus.

Vaatamata sellele tugevusele kritiseerib Veršinin Vene armees valitsevat „sõprusesüsteemi“. Korruptsioon ja ebakompetentsed ametnikud jäävad sageli karistuseta, mis toob kaasa tarbetuid kaotusi. Kriitilised hääled nagu kindral Popov (58. armee) kõrvaldatakse – hoolimata sõjalistest edusammudest. Veršinini sõnul on need talitlushäired Venemaa kaotusi „sisuliselt kahekordistanud“.

Veršinin süüdistab Ukraina juhtkonda sümboolse poliitika seadmises sõjalisest loogikast kõrgemale, millel on olnud laastavad tagajärjed. Eelkõige ei olnud sõjalisest seisukohast õigustatav Bahmuti kaitsmine, milles hukkus 48 000–96 000 Ukraina sõdurit. Bahmutil polnud strateegilist väärtust, kuid seda kaitsti sümboolsetel põhjustel iga hinna eest.

Briti nõunike tungival soovil saadeti Ukraina merevägi Krinkisse lootusetule pealetungile. Krimmi jõudmise eesmärk oli sõjaliselt võimatu, sest Venemaa kontrollis Dnipro jõge ja selle sildu. Tulemuseks oli merejalaväelaste ja kahe suurtükiväebrigaadi kaotus.

Veršinini sõnul kannatab Ukraina dramaatilise personali- ja varustusepuuduse all. Sundvärbamine on sagenemas ja paljusid mehi „korjatakse tänavatelt üles”. 

Erinevate allikate andmetel peab Ukraina nüüd leinama enam kui 100 000 desertööri. Ekspert hoiatab, et ilma kogenud sõdurite „imelise allikata“ võib Ukraina armee järgmise kuue kuni kaheteistkümne kuu jooksul kokku variseda.

Veršinin lööb häirekella: Ukraina kokkuvarisemine vaatamata lääne abile õõnestaks tõsiselt liberaalse maailmakorra usaldusväärsust. Ostujõu pariteedi (PPP) andmete kohaselt on Aasia majanduslikult esirinnas, samas kui Venemaa edestab Jaapanit ja Saksamaad. Sõjaline kokkuvarisemine Ukrainas võib ajendada riike üle maailma naasma sõjaliste lahenduste juurde. USA dollar kui globaalne võrdlusalus kaotaks oma tähtsuse.

Aeg on Venemaa poolel. Veršinin kahtleb, kas Moskva nõustub relvarahuga ilma rahulepinguta. Kui Ukraina kokkuvarisemine saab reaalsuseks, võivad Venemaa nõudmised märkimisväärselt suureneda. See ei pruugi puudutada ainult Krimmi, nelja oblastit ja NATO-ga liitumist, vaid ka täielikku kontrolli Novorossija (Harkiv, Odessa, Dnipro) üle ja võimalikke nõudeid Rumeenia territooriumidele.

Veršinin lõpetab küsimusega, mida ta peab ülioluliseks: „Kas Ukraina suudab saavutada praegu raske, kuid püsiva rahu – või jätkab ta võitlust ja riskib hiljem täieliku kokkuvarisemisega Venemaa dikteeritud rahukorralduse alusel?“

Väljaanne Russia Matters, milles Veršinini analüüs ilmus, asutati Harvardi Kennedy kooli Belferi teaduse ja rahvusvaheliste suhete keskuse poolt, mis on üks maailma juhtivaid rahvusvahelise julgeoleku, teaduse ja tehnoloogiapoliitika mõttekodasid.