See on lääne looming: vormi saavutus, mitte looduse kingitus. See ei tekkinud järk-järgult kõigi rahvaste seas ega jäänud uinuma, oodates soodsaid tingimusi. Kuigi kõigil inimestel on võime arutleda, eristab Euroopa meelt selle arutluskäigu formaliseerimine ja süstematiseerimine, eriti enesevaatluse ja eneseanalüüsi kaudu. See tekkis teatud rassi sees, kelle sissepoolepööratus, abstraktsioon ja metafüüsiline selgus andsid aluse uuele võimele: võimele pöörata mõtlemine iseendale.
Teoses „Mõistuse avastamine“ määratleb Bruno Snell ajaloolise hetke, mil Euroopa inimene hakkas esimest korda mõistma ennast subjektina – võimelisena mõtisklema, moraalselt otsustama ja ratsionaalselt uurima. See pöördumine ei olnud ei järkjärguline ega hajus. See toimus esmakordselt ja täielikult Kreekas, kus Euroopa meele olemus leidis väljenduse kultuuris, mis ülendas enesevaatluse korra printsiibiks.
Selline areng nõudis enamat kui keelt või kirjaoskust. See nõudis põhimõttelist muutust selles, kuidas inimene maailma koges: mitte enam pelgalt müütiliste tsüklite osalejana või jumaliku käsu all, vaid kui sisemise eluga agendina, kes on võimeline mõtisklema ja valikuid tegema. Hinge ei peetud enam passiivseks anumaks, vaid millekski, mida saab uurida, küsitleda ja distsiplineerida. Lääne traditsioon ei alga mitte jumaliku ilmutuse ega seaduste haldamisega, vaid selle sisemise pöördumisega. Selle esimene võidukäik ei olnud impeeriumi ülesehitamine ega poliitika täiustamine, vaid eneseteostus olendina, kes on võimeline mõistma ja korrastama oma olemust.
See saavutus sai kuju Kreekas, kus inimese siseelu kerkis müüdi ja rituaali kollektiivsetest vormidest teadlikku väljendusse. Esmakordselt oli võimalik eristada mõtlemist kõnest, tegutsemist instinktist ja otsustusvõimet saatusest. Kangelasmaailma ei hüljatud, vaid see allutati mõistuse distsipliinile. See, mis oli kunagi olnud avalik, sümboolne ja jumalikult vahendatud, oli nüüd individuaalse mõtiskluse ja mõõtmise all.
Muutus ei olnud kohene. Homerose eeposes väljendatakse hinge emotsioonide ja tegude kaudu: viha, au, kurbus ja häbi ei ole sisemised peegeldused, vaid välised reaktsioonid oludele. Kuid isegi siin pandi alus muutusteks. Homerose värsi suursugususest tekkis uus suhe inimese ja kogemuse vahel, eristades järk-järgult tegutsemist tahtmisest, tunnetamist mõistetavast.
Snell alustab Homerosega mitte selleks, et näidata mina puudumist, vaid selleks, et paljastada selle varaseim eristumine. Iliases ei mõtiskle Achilleus vaikides; ta räägib, tegutseb ja kannatab. Emotsioon ei ole varjatud ega internaliseerunud, vaid väljendatud rituaali, viha ja leina kaudu. Hing – psüühe – ei ole privaatne, kontseptuaalne ruum, vaid midagi kehastunud, etendatud ja ühist. Just thümoses, tegutsemise ja tunnete vaimses keskmes, asuvad otsus ja kirg. Kui Homerose kangelased arutavad, teevad nad seda valjusti. Nende konfliktid on avalikud ja nende valikuid kaalub saatus ja jumalik kohalolek.
See ei ole primitivism. See on eraldiseisev maailm, kus sisemine elu väljendub nähtava vormi kaudu ja kus püha ja inimlik jäävad kõnes ja tegevuses kokku seotuks. Mida hilisemad ajastud internaliseerisid, seda ilmutas Homerose maailm müütiliste žestide kaudu. Tegutsemisvõime oli levinud erinevate võimete vahel ja identiteeti kujundasid pigem teod kui enesevaatlus. Snelli tõlgendus ei viita subjektiivsuse puudumisele, vaid pigem selle varajasele, aristokraatlikule vormile: au poolt seotud, traditsioonidest läbi imbunud ja päritolu järgi struktureeritud.
Kreeklased ei hüljanud müüti; nad muutsid selle suunda. Tragöödia, lüürika ja filosoofia kaudu hakkasid nad hinge struktuuri selgitama. Jumalik polnud enam kõikjalolev jõud, vaid midagi, mida tuli eristada. Mina ei olnud enam saatuse poolt haaratud, vaid hakkas oma valikutega silmitsi seisma. See nihe rituaalilt mõtisklusele, narratiivist printsiibile tähistas lääneliku meele teket.
See, mida me nimetame introspektsiooniks – sisemise mina teadvustamine, võime eraldada otsustusvõime soovist ja mõte impulsist – ei olnud inimkonna spontaanne areng. See oli eraldiseisva liini saavutus: Euroopa inimese, kelle bioloogiline, tsivilisatsiooniline ja psühholoogiline olemus oli häälestatud abstraktsioonile, hierarhiale ja sisemisele distsipliinile. Kreeka meel ei spekuleerinud lihtsalt; see otsis korda, andis nimesid ja tegi vahet. Selle suurim tugevus ei seisnenud müstikas ega ilmutuses, vaid võimes selgitada seda, mida teised said ainult tunda.
Kreeklased defineerisid hinge uuesti mitte kirgede voona ega jumalike jõudude anumana, vaid ühtse ja struktureeritud üksusena. Nad muutsid selle tunnete mahutist moraalseks ja ratsionaalseks raamistikuks. Tahtet ei peetud enam jumalikuks käsuks ja kirgi ei aetud enam segamini iseendaga. Mõte lakkas olemast pelgalt reaktsioon maailmale, saades hoopis vahendiks, mille kaudu seda mõista sai.
See transformatsioon ei saanud toimuda abstraktsioonis. See tulenes spetsiifilisest rassilisest ja kultuurilisest alusest, mis suutis eristada sisemist välisest, isiklikku müütilisest ja printsiipi tavast. Samal ajal kui teised rahvad jäid rituaalide või jumalike mandaatide tsüklisse kinni, astusid kreeklased sellest välja. Nad ei küsinud mitte ainult seda, mida tuleb teha, vaid ka seda, miks ja mida tähendab inimese jaoks valiku tegemine. Subjekti esilekerkimine ei olnud teoloogiline postulaat, vaid filosoofiline avastus, millest sai lääne traditsiooni nurgakivi.
Snell alustab Homerosega mitte selleks, et näidata mina puudumist, vaid et paljastada selle varaseim eristumine. Iliases ei mõtiskle Achilleus vaikides; ta räägib, tegutseb ja kannatab. Emotsioon ei ole varjatud ega internaliseerunud, vaid väljendatakse rituaali, viha ja leina kaudu. Hing, psüühika, ei ole privaatne, kontseptuaalne ruum, vaid midagi kehastunud, etendatud ja ühist. Just thümoses, tegutsemise ja tunnete vaimses keskmes, asuvad otsus ja kirg. Kui Homerose kangelased arutavad, teevad nad seda valjusti. Nende konfliktid on avalikud ning nende valikuid kaalub saatus ja jumalik kohalolu.
See ei ole primitivism. See on eraldiseisev maailm, kus sisemine elu väljendub nähtava vormi kaudu ning kus püha ja inimlik jäävad kõnes ja tegevuses kokku seotuks. Mida hilisemad ajastud omaks võtsid, seda Homerose maailm ilmutas müütiliste žestide kaudu. Tegutsemisvõime oli levinud erinevate võimete vahel ja identiteeti kujundasid pigem teod kui enesevaatlus. Snelli tõlgendus ei viita subjektiivsuse puudumisele, vaid pigem selle varajasele, aristokraatlikule vormile – seotud auga, läbi imbunud traditsioonidest ja struktureeritud päritolu kaudu.
See teadvuse vorm ei kao hilisemas mõtlemises; see sublimeerub. Thymose kired jäävad alles, kuid neid kontrollitakse järk-järgult mõistlikult. Seda, mida kunagi väljendati tegevuses, hinnatakse nüüd hinnangu abil. Kreeka trajektoor ei ole kehatu ratsionalismi, vaid ühtsuse poole: hinge poole, mis säilitab oma kangelaslikud juured isegi siis, kui see tõuseb igavese üle mõtisklema.
Lüürika esiletõusuga annab Homerose maailma kollektiivne hääl teed isiklikule häälele. Sapphos ja Archilochoses kohtame ainsuse „mina“ esiletõusu – see pole enam kangelaslik kõneleja, kes esindab sugulasi või jumalaid, vaid privaatne hing, kes väljendab oma rõõmu, leina või igatsust. Kirgi ei väljendata enam pelgalt; need ilmutatakse. Rituaali ja lahingu asemel leiame iha, südamevalu ja satiiri. Mina muutub võimeliseks intiimsuseks, sisemiseks konfliktiks ja emotsionaalseks sügavuti. See ei ole veel filosoofiline enesevaatlus, kuid see on eksimatult sissepoole suunatud.
Tragöödia süvendab seda nihet. Aischylos toob müüdi dialoogi polisega, paljastades jumalikud lood kodanikuhinnangule. Saatus ja õiglus põimuvad. Sophokleses seisab inimene silmitsi oma valikute tagajärgedega. Traagiline kangelane ei talu mitte ainult jumalate tahet; ta maadleb oma tahte tagajärgedega. Antigone, Oidipus ja Ajax – mitte enam lihtsalt müütilised tegelased – saavad tegijateks, kelle kannatused on täiesti teadlikud.
Sokratese puhul, nagu Platon seda kujutas, toimub viimane üleminek. Moraalne küsimus pole enam müütiline ega traagiline; sellest saab isiklik nõudmine. Milline on hea elu? Kuidas peaks inimene elama? Need ei ole küsimused, millele saab vastata tavadele või jumalikule käsule apelleerides. Need nõuavad mõistlikku mõtlemist. Ateena tänavatel ei esita Sokrates, nagu Platon seda kujutas, doktriini. Selle asemel sunnib ta oma vestluspartnereid oma teadmatusega silmitsi seisma, oma oletusi väljendama ja oma hinge uurima.
Hing ei ole enam tegutsemise või jumaliku õhutuse lava; sellest saab uurimise koht. See ei ole murdepunkt varasemast traditsioonist, vaid selle kõrgeim täiustumine: vastutuse internaliseerimine, kõne ülendamine mõistuseks ja elu korrastamine dialektika abil. Kreeka saavutus ei olnud pelgalt meele kui objekti väljendamine, vaid ka äratundmine, et enesetundmine on kõrgeim inimülesanne.
Mõistuse avastamisest rääkimine ei tähenda kogu inimkonna järkjärgulise tõusu jälgimist universaalse mõistuse poole ega teadmiste leviku vihjamist kultuuridevahelisele tasandile. See on võime – abstraktse, suveräänse ja sisemise – tekkimise tuvastamine, mis esmakordselt ilmnes ühes rahvas: Euroopa inimeses. Hing kui struktureeritud ja peegeldav tervik ei olnud pelgalt ettekujutatud, vaid selgitatud ja arendatud. See ei olnud metafoori loomine; see oli konkreetses bioloogilises ja tsivilisatsioonilises vormis peituva võime realiseerimine.
Sellest traditsioonist tekkis Platoni moraalipsühholoogia. Sokraatilisele mõtlemisele tuginedes nägi Platon õiglust kui hinges olevate isuäratavate, hingestatud ja ratsionaalsete elementide harmooniat. See areng mõjutas stoikute eetilist rangust, kes nägid mõistust kui kosmose logost, mis avaldub inimeses. See kujundas Augustinuse introspektiivset teoloogiat, kus sissepoole pöördumine ei olnud suunatud kodanikuvoorusele, vaid mälu, tahte ja patule vastamisi seismisele. Kreeka mõtte pärand leidis uue väljenduse Descartes'i mõtisklevas subjektis ja Fausti püüdlevas hinges, kelle järeleandmatu teadmiste ja meisterlikkuse poole püüdlemine kehastab tänapäevast mõistuse kriisi, mis on oma juurtest lahti seotud.
Snelli tees ulatub kirjanduslikust kaugemale. See on põhimõtteliselt tsivilisatsiooniline. Kreeka mõtteviisis välja kujunenud meel ei olnud universaalne kingitus, mida jagati läbi aegade ja kultuuride. Pigem oli see Euroopa päritolule omaste inimlike võimete avanemine, mida põlvkondade vältel kujundas distsipliin vormis, mõõtes ja enesevaatluses. Platoni ajal nihkub meel poeetilisest intuitsioonist paremini määratletavale struktuurile. Vabariigis ei esitata hinge enam ühtse, eristamata olemusena, vaid eraldiseisvate funktsioonide kogumina: epitüümia (isu), thymos (vaim) ja nous (mõistus). Igal elemendil on oma roll, kuid harmoonia saavutatakse ainult siis, kui mõistus valitseb tervikut. Õiglus ei ole selles raamistikus ei sotsiaalne leping ega jumalik käsk, vaid hinge sisemine kord, mis peegeldub linna korras.
See sõnastus ei olnud Homerose inimese kangelaslike vooruste tagasilükkamine, vaid nende ümberkujundamine. Platon ei hüljanud thymost; ta täiustas seda. Ta ei eitanud isu; ta pani selle headuse juhtimise alla. Tulemuseks on nägemus, milles hingest saab mikrokosmos, mis peegeldab kosmose korda. Inimese kõrgeim osa, nous (mõistus või intellekt), ei ole pelgalt arvutusvõime, vaid tõe organ, mis on võimeline ületama materiaalse maailma voogu ja näivust, et mõtiskleda igavese headuse idee üle.
Sellel tõusul jõuab kreeklaste arusaam sisemusest kriitilisse punkti. Jumalikku ei nähta enam ettearvamatute jumalate kaootilise jõuna, vaid tõe ja mõistetavuse etalonina. Inimene, kes pole enam saatuse suhtes passiivne, saab olendiks, kes suudab oma hinge joondada püsiva ja reaalsega. See ei ole psühholoogilisest uudishimust ajendatud enesevaatlus ega pelgalt tehniline tööriist. See esindab metafüüsilise integratsiooni vormi – terviklikkuse nägemust, mis ilmneb distsipliini ja korra kujundatud meele selguse kaudu.
Sokratese elu, nagu Platon seda esitas, ei ole määratletud konformismi ega kuulekuse, vaid pideva enesevaatluse kaudu. Hästi elada tähendab õigesti mõelda: suunata hing tõe, mitte pelga harjumuse poole, ja struktureerida oma elu püsiva, mitte lubatud ümber. See eetos ei hülga jumalikku, vaid täiustab seda. Müüdijumalad annavad teed agathonile – headusele endale, mis pole enam personifitseeritud, vaid mõistetud printsiibina, millele ei läheneta ohverduse, vaid kontemplatsiooni kaudu.
See nihe muudab antiikaja religioosset ja moraalset maastikku. Rituaalne lepitus asendub filosoofilise uurimisega ja jumaliku käsu asendab eetiline kaalutlus. Seal, kus püha oli kunagi väline ja päritud, muutub see sisemiseks ja mõistetavaks. Hingest saab võitluse koht, mitte ainult kiusatuste vastu, vaid ka selguse poole püüdlemisel. Selles selguses sünnib südametunnistus mitte ainult sotsiaalse piiranguna, vaid sisemise mõõdupuuna: võimena ära tunda, mis on hea ja tegutseda vastavalt sellele.
Siin ei ole sisemine olemus enam poeesia või seaduse esilekerkiv omadus, vaid moraalse elu alus. Inimene peab uurima oma tegusid, uurima oma motiive ja kaaluma oma soove – mitte ainult selleks, et kohaneda väliste reeglitega, vaid et viia end kooskõlla reaalsuse mõistetava struktuuriga. See on Kreeka filosoofia tõeline pärand: mitte meetod, vaid olemise viis. Mõtlemisest saab tee ja hingest selle maastik. Seega ei paljasta Snell mitte moodsa ratsionalismi primitiivseid muutusi, vaid inimese ülendamist korrastatud enesevalitsuse kaudu. Kreeka meel oma tipul ei ole tänapäeva mõistes killustatud, reaktiivne ega abstraktne. See on struktureeritud, mõõdetud ja teadlikult suunatud sisemise elu integreerimisele välise korraga. Ühtsus, mida see otsis, ei olnud mehaaniline, vaid orgaaniline – hinge harmoonia iseendaga, hinge harmoonia polisega ja mõlema harmoonia kosmosega.
Seda ühtsust ei saavutatud ainult doktriini abil. See nõudis rahvast, kelle temperament sobis selliseks integratsiooniks. Kreeka mõtte sisemine selgus oli lahutamatult seotud selle loonud meeste iseloomuga: aristokraatlik hoiakult, proportsioonidele häälestatud ja vormilt distsiplineeritud. Selles mõttes ei olnud vaim kehatu tööriist, vaid teatud antropoloogilise tüübi väljendus, mis oli võimeline kogemust printsiibiks tõlkima ja elu selle printsiibi kohaselt kujundama.
Ateenas esile kerkis mitte ainult filosoofiline läbimurre, vaid ka tsivilisatsiooniline orientatsioon. Tekkis uus inimviis: mitte ainult maailmast teadlik, vaid ka iseendast selles; võimeline mitte ainult valima, vaid ka oma valikuid õigustama; võimeline mitte ainult tegutsema, vaid ka oma tegude eest vastutama. Just sellest vormist ammutas lääne tsivilisatsioon oma moraalse ja intellektuaalse aluse.
Aristoteles annab selle pärandi täieliku väljenduseni. Teoses „De Anima“ ei vaadelda hinge enam poeetilise jõuna ega jumalike impulsside lahinguväljana, vaid struktureeritud võimete hierarhiana. Seda ei analüüsita metafoori, vaid looduse järgi. Toitev hing, mida jagatakse taimedega, juhib kasvu ja elatist; tundlik hing, mida jagatakse loomadega, võimaldab taju ja liikumist; isuäratavad ja tajuvad võimed võimaldavad iha ja aistinguid. Neist kõrgemal seisab aga ratsionaalne hing, nous, mis ainsana tajub põhjuseid, kaalub eesmärke ja tegutseb põhimõtete kohaselt.
See hierarhia ei taanda inimest pelgalt komponentideks; see paljastab vormi, milles tema olemus on terviklik. Oma kõrgeimas funktsioonis, nous poietikosena (aktiivse intellektina), ületab mõistus indiviidi ja osaleb jumalikus. Selles olekus ei ole mõtlemine mehaaniline protsess, vaid osadus reaalsuse mõistetava struktuuriga.
Aristotelese jaoks tähendab õigesti mõtlemine õigesti elamist. Intellekt ei ole isiklik võime, vaid vahend, mille abil inimene joondub asjade korraga. Hea elu ei ole isu ega konventsiooni tulemus, vaid inimese loomuse harmooniline teostumine. Voorus ei seisne kirgede allasurumises, vaid nende valitsemises kooskõlas mõistusega. Õnn, eudaimonia, ei ole naudingute taotlemine, vaid oma vormi täitmine.
See kulminatsioon ei ole ainult kontseptsiooni tulemus. See peegeldab antropoloogilist alust, ilma milleta poleks selline väljendus saanud tekkida. Kreeka võime hinge defineerida ja korrastada – eristada võimeid, nimetada nende toimimist ja seada need eesmärkide hierarhiasse – eeldab teatud tüüpi inimest: aristokraatlikku, vaoshoitud, proportsioonist ja mõõdust teadlikku, sisemiselt stabiilset, kuid samas vormile häälestatud. Kreeka filosoofiline saavutus ei olnud kliima või olude juhus ega bioloogiast irdunud kultuuriline abstraktsioon. See tekkis rahvalt, kelle loomus kallutas neid mõtisklemisele, enesekontrollile ja metafüüsilisele uurimisele.
Mida Aristoteles esitab süsteemina, seda Homeros meenutab sümbolites ja Platon täiustab dialektikas. Ometi on kõik kolm ühe ja sama liini väljendused – sellise, mis ei vaadanud inimest mitte jumaliku tahte anumana ega ainult instinktide olendina, vaid olendina, kes on võimeline tundma iseennast ja vastavalt sellele oma elu korraldama. Hinge struktuuri avastamine ei olnud lahkamine, vaid arusaamine – vormist, mõõdust ja kõrgemast kutsumusest.
Kreeklaste avastatud meel ei kadunud polise allakäiguga; see püsis läbi muutuste. Säilitatuna Platoni ja Aristotelese töödes, jõudis see Rooma, kus see neeldus õiguslikku arutluskäiku ja stoilikku moraalikorda. Impeeriumi ristiusustamisega kujundas seda ümber Augustinus, kes pööras selle fookuse sissepoole, mitte kodanikuvooruse või filosoofilise harmoonia poole, vaid mälu, süü ja armujanu vastu võitlemiseks. Noverim me, noverim te – „lase mul tunda iseennast, lase mul tunda Sind.“ Augustinuses muutus platonistlik tõus pihtimuslikuks. Hing polnud enam pelgalt ratsionaalne struktuur, vaid patu ja pääsemise maastik. Enesevaatlus süvenes meeleparanduseks; meelest sai tunnistajaks mitte ainult vormile, vaid ka langemisele.
See üleminek kristlikku ajastusse ei katkestanud kreeka juurt; see muutis seda. Mõistus, mis oli kunagi filosoofi kroon, sai inimese sees oleva Jumala kujutiseks. Siseelust sai moraalse võitluse ja jumaliku kohtumise koht. Hing jäi struktureerituks, korrastatuks ja tunnetatavaks, kuid selle lõppeesmärk ei olnud enam Hea kui sellise üle mõtisklemine, vaid taasühinemine Loojaga. Logos ei kadunud; see suunati ümber, pandi teenima teistsugust lõppeesmärki, kuid see jäi samaks võimeks, samaks sisemiseks jõuks.
Aquinos saavutab see kreeka vormi ja kristliku eesmärgi liit oma kõige süstemaatilisema väljenduse. Aristotelese "De Animale" toetudes säilitab Aquino hinge arhitektuuri – selle vegetatiivsed, tundlikud ja ratsionaalsed jõud –, kuid asetab need jumaliku teleoloogia sisse. Ratsionaalset võimet, nous't, ei eita ilmutus; see täiustab seda. Mõistusest saab teoloogia teenija, mitte selle vastane. Mõistus jääb keskseks võimeks, mille abil inimene tunneb reaalsust, olles nüüd ülendatud mõtisklema mitte ainult loomuliku korra, vaid ka seda toetava Looja üle.
Aquino kinnitab, et arm ei kaota loodust, vaid viib selle lõpule. Voorused jäävad mõistetavaks ja hing säilitab oma struktuuri. Õigesti tegutseda tähendab endiselt iha allutamist mõistusele ja õigesti mõelda tähendab end arusaadava korra järgi joondada. Isegi kui kõrgeimad tõed ületavad nüüd inimmõistuse, jääb tee nendeni ratsionaalseks. Teoloogia ei asenda filosoofiat; see tugineb sellele. Mõistusele, kaugel sellest, et usk seda vähendaks, on usaldatud selle kõrgeim ülesanne: tunda Jumalat selle kaudu, mida on võimalik teada, ja nõustuda seal, kus mõistus alistub müsteeriumile.
Descartes'iga läbib lääne meele sissepoole pöördumine põhimõttelise pöörde. Mõistus ei ole enam loodusega kooskõlas olev või jumaliku tõe poole suunatud võime. Sellest saab ainus kindluse alus maailmas, millelt on röövitud päritud tähendus. Cogito, ergo sum – „Ma mõtlen, järelikult ma olen” – ei tähista mitte Kreeka ratsionalismi kulminatsiooni, vaid selle radikaalset redutseerimist. Hing ei ole enam korrastatud tervik moraalses kosmoses; sellest saab autonoomne subjekt, kes seisab kahtluse kaudu silmitsi välise maailmaga. Descartes ei alusta olemisest; ta alustab eitusest. Kogu traditsioon, kogu meeleline kogemus, kogu autoriteet peatatakse, jättes mõtlemise enda teadmiste vankumatuks aluseks.
See nihe tähistab moodsa mina teket: abstraktset, irdunud ja ennast maandavat. Seda, millele kreeklased lähenesid harmoonia, distsipliini ja tõusu kaudu, tõlgendab Descartes ümber sisemise kindlusena. Mõistus ei ole enam kontemplatiivne; see muutub metoodiliseks. Mõte muundub arvutuseks, täpsuseks ja tehnikaks. Hing kaotab oma moraalsed ja kosmilised mõõtmed, olles nüüd ümber kujundatud seestpoolt väljapoole üles ehitatud ratsionaalse korra tagajaks. Selles muundumises lääne meel ei laiene, vaid kitseneb, varisedes metafüüsika epistemoloogiaks ja taandades tõeotsingu tõestussüsteemiks.
Ometi varjas see autonoomse mõistuse võidukäik sügavamat mõra. Loodusest eraldatuna, traditsioonist lahutatuna ja igasugusest olemise korrast lahti tõmmatuna hakkas moodne meel lagunema. Ratsionalism, mis oli kuulutanud end tõe ainsaks aluseks, varises kokku omaenda absolutismi raskuse all. Sellele järgnes skeptitsism. Mõtlev subjekt, kes oli kunagi teadmiste ja moraalse selguse kandja, muutus läbipaistmatuks, ebastabiilseks ja lõpuks asendamatuks. See, mida pikka aega oli peetud psüühikaks või hingeks, defineeriti mehhanismide ja impulsside abil uuesti. Psühholoogia asendas moraalifilosoofia ja neuroloogia tõrjus intellekti. Mõistus ise, mida kunagi austati jumaliku võimena, taandati mateeria emergentseks omaduseks: mõõdetavaks, ennustatavaks ja programmeeritavaks.
Mõistuse asemele ei tulnud mitte mõistus, vaid süsteem. Mõtisklus andis teed informatsioonile, mälu stimulatsioonile ja moraalne distsipliin subjektiivsele eelistusele. Püha sisemine olemus, mida oli sajandeid filosoofilise ja religioosse mõtiskluse käigus haritud, õõnestati ja muudeti kasulikuks. Hing ei olnud enam otsustusvõime, hierarhia ega transtsendentsi koht, vaid iha, tarbimise ja reageerimise instrument. Mõistuse kui kutsumuse hülgamisega ei vabastanud modernsus inimest; see lammutas vormi, mis oli kunagi võimaldanud tal iseennast tunda.
See lagunemine ei olnud ajaloolise õnnetuse ega tehnoloogilise arengu tulemus. See oli tahteakt – vormi, mälu ja kohustuse hülgamine. Tsivilisatsioon ei suuda säilitada vabaduse kontseptsiooni, mida ta enam ei mõista. Kreeka avastus meele kohta ei olnud pelgalt äratundmine, et inimesel on mõistus, vaid arusaam, et ta on kutsutud seda kasutama – ennast valitsema ja oma elu mõõtma mitte isu või impulsi, vaid asjade tõe järgi. Mõistus ei olnud keha funktsioon; See oli kutse: meenutamisele, vormimisele, joondamisele sellega, mis on kõrgemal kui mina.
Õige mõtlemine ei olnud neutraalne protsess. See nõudis moraalset tõsidust, intellektuaalset distsipliini ning kõne- ja mõõteharimist. Klassikalises traditsioonis ettekujutatud meel ei tekkinud spontaanselt. See arenes läbi luule ja filosoofia, tragöödia ja õiguse ning põlvkondade vältel haritud korra. Kreeklased ei avastanud meelt nii, nagu võiks avastada füüsilise omaduse. Nad lõid selle pideva pingutuse abil, nimetades, eristades ja ühtlustades hinge võimeid kooskõlas looduse ja tõega.
Bruno Snell ei jälginud pelgalt kirjanduslikku evolutsiooni ega dokumenteerinud kogemuse järkjärgulist internaliseerumist. Ta jäädvustas teatud inimtüübi tekkimise: sissepoole suunatud, kaalutletud, võimeline ennast kontrollima ja reflekteerivalt hindama. See kuju, keda esmakordselt nähti Ateena filosoofis, hiljem kristlikus teoloogis ümber kujundati ja lõpuks moodsaks subjektiks ümber kujundati, ei olnud abstraktne ideaal, vaid tsivilisatsioonilise pärandi kehastus. Kreeka kirjanduse ja filosoofia kaudu esile kerkis mitte universaalne teadvuse vorm, vaid Euroopa inimese struktureeritud hing: eristunud, korrastatud ja põhimõtetega kooskõlas.
See hing ei tekkinud abstraktsioonis. See sepistati linna sees, seda karastati seadustega, mõõdeti luulega, proovile pandi tragöödias ja täiustati mõistuses. Võime mõtiskleda ja tegutseda vormi, mitte impulsi järgi, nõudis rahvast, kelle loomus suutis sellist ülesannet põlvkondade vältel taluda. See, mida Snell valgustas, ei olnud pelgalt kultuuriline areng, vaid rassilise ja ajaloolise sügavuse kujundatud sisemise konfiguratsiooni ilming. Mõistus ei olnud selles mõttes filosoofiline juhus. See oli rahva vaimne väljendus, kelle kutsumuseks oli enesetundmine.
Selle järjepidevus ei olnud kunagi tagatud. Mõistus, nagu seda läänes hakati nimetama, kutsuti ellu Euroopa inimese poolt, kelle meelelaad soosis sisemist olemust, selgust ja metafüüsilist korda. Püsimiseks oli vaja haridust, kultuurilist kujunemist ja filosoofilist kaitset. See sõltus hierarhiast, keelest ja teadlikust edasiandmisest. Kuigi see võidakse unustada või valesti kasutada, kannab iga tõeline mõtisklus ikkagi nende jälge, kes sellele esimesena vormi andsid.
Selle pärandi säilimist ei määra institutsioonid, mis on ammu loobunud oma rollist meie esivanemate pärandi kaitsjatena. Seda ei taga ka tehnoloogia, mis nüüd tühjendab just selle sisemuse, mida see kunagi lubas täiustada. Selle asemel lasub see neil, kes suudavad säilitada pinget vormi ja mina vahel, neil, kes mäletavad. Kreeklased avastasid mõistuse, kuid see kuulub neile, kes jätkavad selle distsipliini: mitte ainult mõelda, vaid mõelda hästi, kooskõlas sellega, mis on. See ei ole universaalne kutsumus. See on Euroopa inimese koorem ja au.