Anastassia Kovalenko-Kõlvart: Pihlakodu juhtkond vaikis kõik eelnevad ahistamisjuhtumid maha

Ja mul on väga kahju, et riik on saatnud väga vastuolulisi signaale antud kaasuses nii ühiskonnale kui ka ohvritele. Esiteks see, kuidas Pihlakodust endas selles olukorras reageeriti või täpsemalt ei reageeritud. 

No ei ole mitte kuskilt otsast vastuvõetav, et kui meeshooldaja, tänaseks süüdistatav, tuli Pihlakodusse tööle, hakkasid päris kohe tema kohta kaebused tulema. Ta juba jäi vahele ahistamisega. Aga need olukorrad vaikiti maha. Pihlakodu juhtkond ei võtnud mitte midagi ette. Veelgi enam, see meeshooldaja töötas tegelikult tavalises osakonnas ja mingi hetk – siiamaani on see minu jaoks mõistetamatu, kuidas on see võimalik – ta sattus osakonda, kus olid dementsed inimesed, kuhu ta üldse ei tohtinud sattuda? Kuidas on üldse võimalik, et ta sinna lasti?  Ja veel: ohvri sugulased, täpsemalt lapsed palusid eraldi – see punkt oli eraldi lepingus kirjas –, et nende emaga tegeleks ainult naissoost hooldaja. Aga sellele palvele, põhimõtteliselt sellele lepingu punktile lihtsalt vilistati.  

Tänaseks on süüdistatav tunnistanud oma süüd vähemalt kaheksa naisterahva vägistamises. Ja need sõnumid, mis on riigi poolt tulnud kuriteo ohvritele, on sellised, mida mitte ükski vägistamise ohver ei tohiks mitte kunagi kuulda. On muidugi prokuröri väljaütlemised, mis on siin juba kõlanud ja mida ma isegi ei soovi korrata. Need sõnumid olid vastuvõetamatud. Jah, tänaseks on prokurör vabandanud. Vabandanud ohvri ees, tema sugulaste ees, avalikkuse ees. Aga need sõnad kõlasid. See signaal oli avalikkusele saadetud, see esialgne signaal.

Ja teine aspekt, mis nüüd kohe sellele järgnes. Miks ei algatatud menetlust juriidilise isiku vastu ehk Pihlakodu enda vastu? Me korruptsioonivastases erikomisjonis eraldi käsitlesime seda teemat. Ma püüdsin vastust saada, mis on juhtunud. Riigikogu on eraldi võtnud vastu sätte, mis jõustus hiljuti, aga mis põhjusel, kuigi minu hinnangul need tõendid on üheselt mõistetavad, seda menetlust ei algatatud? 

Mida peaprokurör ütles? Mul on see protokoll ees: "Juriidilise isiku vastutuse puhul on tegemist väga uue sättega. Seda on keeruline tõlgendada, selle puhul puudub kohtupraktika." Just nimelt: see kohtupraktika tulebki luua. Ja Pihlakodu kaasuse puhul oligi väga oluline luua pretsedent, saadagi aru, kuidas me tõlgendame seda sätet, saada aru, kuidas toimib, ehk testida neid piire. See olekski juba iseenesest väga oluline samm, aga ka ennetusmeede tulevikus sarnaste kaasuste puhul. Selle jaoks me selle seaduse siin Riigikogus vastu võtsime.

Nüüd on nagu küsimus, et me võtame vastu seaduse, me tahame kaitsta inimesi just selliste olukordade eest, ja meile öeldakse, aga teate, kohtupraktikat ei ole ja tegelikult me ei tea, kuidas seda tõlgendada. Me ei algata menetlust. 

Aga ma ei mäleta, et keegi oleks meie poole pöördunud ja palunud, et me seda seadussätet muudaksime. Meie poole ei ole pöördutud. Kõik olid nõus, et see säte on üheselt mõistetav, aga nüüd, kui on selline kaasus laual, siis äkitselt see säte ei sobi.  

Kui mina loen täna seda seaduse sätet, siis mina näen kindlaid aluseid menetluse algatamiseks. Praeguses seaduses seisab: juriidiline isik vastutab teo eest, kui selle on toime pannud töötaja selle juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Minu arvates siin on kõik väga selge. Ja kui prokuratuur ütleb, et ei olnud puudulikku töökorraldust ja järelevalvet, siis mis mõttes ei olnud? Mis peab siis juhtuma, et puudulik töökorraldus või järelevalve oleks? Kas see, kui meeshooldaja puhul olid saadetud mitmed signaalid, ta oli jäänud vahele ahistamisega ja sellele ei reageeritud, ei olnud puudulik töökorraldus? Või see, et ei täidetud seda eraldi palvet, et inimesega tegeleks naishooldaja, mitte meeshooldaja? Kas see ei ole puudulik järelevalve? Või see, et meeshooldaja sattus äkitselt dementsete osakonda, kus ta ei tohtinud olla, ei pidanud seal olema – kas see ei ole puudulik järelevalve? Kuidas on võimalik, et siin, kus on nii konkreetsed, üheselt mõistetavat faktid ja ma ütleksin, ka tõendid, selle sättega ei soovitud hakata looma pretsedenti?

Võrdluseks toon, et meil on toimingupiirangu säte, mille puhul on ka alati öeldud, et see on väga raskesti tõlgendatav, väga laialivalguv säte. Ta ongi väga laia tõlgendamisruumiga ja see on muuseas ka muutmisel. Aga selle sätte puhul on prokuratuur küll kogu aeg valmis neid piire testima, uusi kohtukaasusi algatama. Kõige parem näide: Kajar Lemberi kaasus kestis kaheksa aastat ja läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot. See juukselõikuse kaasus lõppes õigeksmõistva otsusega. Siin oldi valmis kõik kohtuastmed läbi käima, et luua pretsedent, testida piire, et aru saada, kuidas me seda sätet tõlgendame, et kui lai see tõlgendusruum on.