Vaatamata kasvavale huvipuudusele nii Euroopas, kui ka väljaspool uute roheliste eesmärkide kehtestamise vastu, valmistub Euroopa Komisjon 2. juulil avalikustama uue kliimaeesmärgi, mille eesmärk on vähendada heitkoguseid 90% võrra aastaks 2040. Kuid entusiasm, mis kunagi ajendas Euroopa institutsioone nn rohelisse üleminekusse, on hääbunud, asendades selle skeptitsismi, umbusalduse ja riiklike huvide kaitsmisega.
ELil on praegu õiguslikult siduvad eesmärgid vähendada heitkoguseid 55% võrra aastaks 2030 ja saavutada täielik neutraalsus (100%) aastaks 2050. Kuid eesmärk saavutada 90% vahe-eesmärk aastaks 2040 tekitab nüüd liikmesriikide vahel sisemist lõhet. Ainult kuus riiki (Taani, Hispaania, Soome, Holland, Luksemburg ja Sloveenia) toetavad ettepanekut täielikult, moodustades vähem kui viiendiku ELi elanikkonnast. Veel üheksa riiki aktsepteeriksid seda ainult siis, kui kehtestatakse märkimisväärsed paindlikkuse meetmed, näiteks rahvusvahelised süsinikuheite krediidid.
Ülejäänud blokk – sealhulgas suured tegijad nagu Itaalia, Poola, Tšehhi Vabariik ja isegi Prantsusmaa ja Saksamaa nüansirikkamas mõttes – on vastum. Mõned nõuavad tingimusi, teised pakuvad tagasihoidlikumaid eesmärke (näiteks 80% või 85%, mis on ikkagi liialdatud) ja paljud vaikivad. See killustatus näitab selgelt, et enam pole tegelikku konsensust Euroopa tootmisbaasi ohverdamise osas üha ideoloogilisema ja eemalolevama rohelise projekti nimel.
Tuleb küsida, kas kunagi oli absoluutne konsensus või suruti see algusest peale sunniga peale.
Toetuse puudumise tõttu on Euroopa Komisjon ja kliimavolinik Wopke Hoekstra alustanud meeleheitlikku lünkade otsimist, mis suudaksid eesmärki varjata, nõudmata Euroopa tööstusharudelt või tarbijatelt otseseid ohverdusi.
Kõige vastuolulisemate ettepanekute hulgas on rahvusvahelised süsinikukrediidid. Selle süsteemi kohaselt saaks liikmesriik rahastada heitkoguste vähendamise projekte kolmandates riikides – näiteks tuuleparke Aafrikas või Aasias – ja lugeda need vähendused enda omadeks. Rootsi ja Saksamaa edendatud meede on pälvinud isegi kriitikat ELi teadusnõustajatelt, kes hoiatavad, et see õõnestab eesmärgi terviklikkust ja suunab kõrvale vahendeid, mida tuleks kasutada sisemise ülemineku jaoks.
Teiste ettepanekute hulka kuulub riikide lubamine eesmärgini jõuda aasta hiljem, heitkoguste vähendamise kõvera pehmendamine aastatel 2030–2040 või tuginemine süsiniku sidumisele metsade või veel ebaküpsete tehnoloogiate kaudu. Kõik need valikud tähendavad vaikivat tunnistamist, et eesmärk on teostamatu ilma raamatupidamisnippideta. Tegelikkus on see, et „kliimatrend” taandub kogu maailmas. Ameerika Ühendriigid on oma kohustusi leevendanud konkurentsi surve all Hiinaga, kes tugineb jätkuvalt söele ja heitkoguseid tekitavatele tööstusharudele. India ja teised tärkavad riigid seavad esikohale majandusarengu. Isegi ELis on Ukraina sõda, energiakriis, deindustrialiseerimine ja inflatsioon rohelise tegevuskava tagaplaanile lükanud.
Euroopa kliimapoliitika, mida kunagi propageeriti globaalse mudelina, on muutumas koormaks, mis õõnestab mandri konkurentsivõimet ja nõrgestab sisemist ühtekuuluvust. Samal ajal kui kodanikud seisavad silmitsi hüppeliselt kasvavate energiaarvete, tehaste sulgemiste ja algava tööstuslangusega, nõuab Brüssel kursi püsimist.
Kommentaarid
0 kommentaari