Ukraina liitumine ELiga tähendaks ELi maksumaksjatele 2,5 triljoni euro suurust kulu

Populistid ja patrioodid on vastu vaidlemas. Nad arvavad, et need rahva jaoks kõige olulisemad küsimused – immigratsioon, riiklik iseseisvus, välissuhted – saavad veenvalt lahendada ainult need, keda see kõige rohkem puudutavad: rahvas ise. Seepärast kutsus Ungari peaminister üles korraldama üleriigilise referendumi selle kohta, kas Ukraina peaks Euroopa Liiduga liituma või mitte. Nagu ikka ei olnud demokraatiast väsimatult rääkiv Brüssel rahva käest arvamuse küsimisega rahul.

Muidugi pole EL kunagi olnud just rahvusliku demokraatia fänn. Mandariiniklass on selle vastu kaasasündinud allergia. Kuid vaevalt aitas kaasa see, et referendumi tulemus oli kliki plaanide sama tulihingeline tagasilükkamine. 

Ülekaalukas 95 protsenti osalejatest – üle 2,2 miljoni Ungari kodaniku – hääletas Ukraina Euroopa Liiduga ühinemise vastu. 

Peaminister Viktor Orbán teatas 26. juunil tulemusi välja kuulutades, et see kõlav „EI“ annab talle tugeva mandaadi Kiievi integratsiooni vastustada ELi tippkohtumisel Brüsselis. Budapesti sõnum on selge: nii sügava tähtsusega küsimustes tuleb rahval lasta oma arvamust avaldada. Tõepoolest, Ungari samm ei tohiks olla erandlik, sellest peab saama eeskuju teistele küpsetele, demokraatiat armastavatele Euroopa riikidele.

Orbán on kannatanud establišmenti halastamatu kriitika all ja tembeldatud paariaks, kuna ta julges vaidlustada valitsevat sõja- ja laienemismeelset ortodoksiat. Kuid aeg on teda õigustanud. 

Tõepoolest, vähesed eitaksid tänapäeval tõsiselt peaministri tarkust diplomaatia propageerimisel Venemaa-Ukraina konflikti eskaleerumise asemel, tema hoiatusi sanktsioonide mõtetuse kohta ja tema nõudmist seada riigi huvid Brüsseli ambitsioonidest kõrgemale. Ungari „Voks 2025“ referendum kinnitab seda, mis oli kunagi ja peaks taas olema demokraatia oluline põhimõte: ideed, et rahvas, mitte eliit, on oma riigi tuleviku lõplik otsustaja. Nii see peakski olema. 

Kui Kiievi ühinemine ELiga peaks kunagi saama otsese konflikti põhjuseks Venemaaga, kannatab kõige rohkem rahvas, mitte eliit. Kellelgi pole õigust sundida neid maksma arvet, mida nad esialgu ilmselgelt ei taha.

Tegelikult ei ole üleeuroopaliste riiklike referendumite vajalikkus pelgalt demokraatlik, vaid ka eksistentsiaalne. Ukraina potentsiaalsel ELi liikmelisusel on ju seismilised tagajärjed. Üks pakiline küsimus on ELi vahendite edasine eraldamine. Sõjast räsitud 30 miljoni elanikuga riigi integreerimine, mille SKP elaniku kohta on vaid murdosa ELi keskmisest – Ukraina on tunduvalt vaesem kui Moldova või umbes sama rikas kui Iraan – nõuaks Euroopa maksumaksjatelt astronoomilist rahalist kohustust.

Orbán ise on hoiatanud, et Ukraina täielik integratsioon võib maksta 2,5 triljonit eurot, mis on ELi kogueelarvest kaheteistkümnekordne. Euroopa riigid oleksid sunnitud kandma Ukraina purustatud infrastruktuuri taastamise koormat, toetades samal ajal selle põllumajandussektorit, mis ujutaks ELi turud üle odava toodanguga ja kahjustaks põllumeeste hindu Poolast Portugalini. Ungari mured toovad esile ohu põllumajandustoetustele ja Ukraina tööjõu konkurentsisurve. Need ei ole abstraktsed hirmud, mida on loonud väidetavalt „ukrainofoobsed” Ungari poliitikud. Need on reaalsed ja käegakatsutavad ohud miljonite inimeste elatusvahenditele kogu mandril.

Julgeolekurindel on aga riskid suuremad. Orbán on väitnud, et Ukraina EL-i vastuvõtmine võib kaasa tuua sõja integreerimise, mis mässib Euroopa ettearvamatusse konflikti, mis tõenäoliselt jääb globaalseks hõõrdepunktiks veel aastateks, kui mitte aastakümneteks. Tal on õigus. 

Ukraina EL-i sees, mis potentsiaalselt hellitab natsionalistlikku vimma pärast rahulepingut, mis on peaaegu kindlasti valus, võib destabiliseerida bloki idatiiba, eriti kui automaatse Euroopa solidaarsuse illusioon soodustab ukrainlaste ohtlikku kättemaksu, nagu see tõenäoliselt ka juhtub. Kui eurokraadid vaid paremini loeksid, mõtleksid nad ehk sellele, kui halvasti läbimõeldud alliansisüsteemid on Euroopat minevikus kahjustanud. Esimene maailmasõda on vaid üks – ehkki eriti traagiline – näide alliansi põhjustatud ääremaa-arengu ohtudest.

Tõepoolest, Ukraina liitumine ELiga tähendaks riigi liitumist NATOga peaaegu nime poolest. Arvestades ELi enda kollektiivse julgeoleku sätteid – Lissaboni lepingu artiklit 42 (7) – pikendaks selline samm ELi militariseeritud piiri Venemaaga 1300 km võrra või umbes 2000 km võrra, kui Moskva toetatavat Valgevenet võetakse, nagu peaks. Selle mehitamine ja varustamine on uus raske kohustus – ja see langeb Euroopa niigi väsinud õlgadele. Ukraina neutraalsus ja tema püsiv staatus puhverriigina teeniksid Euroopa julgeolekut paremini, vähendades pingeid ja säilitades ülekontinentaalse stabiilsuse.

Brüsseli propagandamasin püüab muidugi Ungari referendumit esitada välismaiseks tarbimiseks mõeldud meediatrikkina. Näiteks opositsiooniliider Péter Magyar on otsustanud seda teha, seades kahtluse alla valimisaktiivsuse ja seega ka demokraatliku legitiimsuse. Nad väidavad, et 29-protsendiline osalusmäär – umbes 2,2 miljonit 7,8 miljonist valimisõiguslikust valijast – õõnestab selle kehtivust. See argument ei oma üldse oma mõtet. Isegi kui valimisaktiivsus polnud kõrge, peegeldab Ukraina liikmelisuse ülekaalukas tagasilükkamine selget avalikkuse meelsust. Tegelikult kinnitab see nüüdseks ilma igasuguse kahtluseta, et arvamusküsitlustes korduvalt kajastatud kollektiivne meeleolu on reaalne.

Euroopa juhid peavad seda tähele panema. Ukraina integratsioon kujundaks ümber ELi majandusliku, julgeolekulise ja poliitilise maastiku, millel oleksid tagajärjed põlvkondade vältel. Oma rahvast usaldades on Ungari näidanud teed edasi. Korraldades selles üliolulises küsimuses vabu ja läbipaistvaid referendumeid, saavad riigid kaaluda finants-, strateegilisi ja kultuurilisi kulusid laienemise väidetavate eelistega. Nad saavad vabalt ja ratsionaalselt otsustada, kas nad tahavad kanda ELi edasise itta laienemise vältimatut koormat või mitte. Ka geopoliitikas peitub vastus sageli inimeste kätes – ja on aeg neilt küsida.