Teaduslik konsensus: miks see pole kivisse raiutud ja kuidas COVID-vaktsiini näide seda kinnitab

Ei midagi püha ega kriitikakindlat. Seda konsensust – meie kõige targemaks peetavat seisukohta – tulebki aeg-ajalt kõigutada. Miks? Sest just niimoodi saabki teadus edasi areneda ja vigu parandada.

Tulles COVID-19 vaktsiinide näite juurde, näeme selgelt, kuidas „teadusliku konsensuse“ sildi all tehti otsuseid, mis osutusid hiljem problemaatiliseks või vähemalt puudulikult argumenteerituks. See näide näitab, et teaduslik konsensus pole kunagi lõplik, vaid alati avatud uutele tõenditele. Teadusliku konsensusega ähvardamine ja tühistamine on kujunenud uueks poliitiliseks malakaks. Vaatame lähemalt.

Mis on teaduslik konsensus?

Teadusliku konsensuse all mõeldakse teadlaste üldist kokkulepet mingis küsimuses, mis tugineb korduvalt tõendust leidnud uurimistulemustele. See ei tähenda, et need järeldused oleks igavesed ja muutmatud – kui teadus leiab uusi tõendeid, võib konsensus täielikult muutuda. Kaugemas minevikus oli teaduslik konsensus, et maohaavandeid põhjustab stress. Hiljem tuli välja, et hoopis Helicobacter pylori on paljude haavandite peasüüdlane. Konsensus muutus, sest uued faktid kummutasid senise „selge tõe“.

• Konsensus ei ole dogma. Keegi ei peaks kartma küsida kriitilisi küsimusi ega kartma esitada vastutõendeid.
  


• Konsensus ei ole lõplik tõde. Uued andmed või uued meetodid võivad seda murda.
  


• Konsensus ei tohi olla vaikiva kohustuse alusel ühes suunas mõtlemine – kriitikast tuleb pigem õppida, mitte karistada.
  

COVID-19 vaktsiinid ja konsensuse kriitikata ülistamine

Pandeemia puhkedes levis avalikkuses ja meedias väide: „Teadus kinnitab: vaktsiinid on ühtmoodi ohutud ja tõhusad – see on teaduslik konsensus.“ Nii tekkis justkui hirm „ametlikule joonele“ vastanduda. Ent hilisemad sündmused toovad esile mitu olulist märksõna:

1. Piiratud andmed ja rutakad järeldused
   Suur osa varajasest „konsensusest“ tugines esialgsetel kliinilistel uuringutel, mis olid lühikese aja jooksul kiirendatud korras tehtud. Tegelikult on ilmselgelt ebamõistlik eeldada, et sedavõrd lühikese ajaga tehtud uuringud suudavad tuvastada kõiki pikaajalisi kõrvaltoimeid. Avastamata jäid isegi kiiresti tekkivad kõrvaltoimed.
   


2. Raporteeritud tüsistused vs ametlikud numbrid
   USA kongressi uurimiskomisjoni raport toob välja, et COVID-vaktsiinidega seotud kõrvaltoimete arv (nt VAERS andmebaasi kohaselt) ületas 30 aasta jooksul kõigi teiste vaktsiinide kogusummad. Paraku ei tähenda see automaatselt, et need vaktsiinid oleksid kõigi jaoks ohtlikumad – inimesi vaktsineeriti massiliselt ja lühikese aja jooksul. Küsimus on pigem see, et ametiasutused reageerisid nendele signaalidele aeglaselt või isegi varjasid tulemusi. Palju kahju oleks kiire ja õige reageerimisega suudetud ära hoida.
   


3. Meditsiinis ei tohiks eitada ega varjata tüsistusi
   Arstiteadus seisab eeskätt patsientide heaolu eest. Kui aga hakatakse vaikima tõsistest kõrvaltoimetest või arste karistama, kes julgevad rääkida murekohtadest, siis murendab see arsti-patsiendi vahelist usaldust. Eestilegi on teada lugusid, kus meditsiiniprofessionaalid on ühel või teisel moel vaikima sunnitud. See on ohtlik, sest võib varjata reaalset probleemi, mida saaks lahendada, kui sellest varakult teada antaks.
   


4. Uuemad uuringud on hakanud küsimusi tekitama
   Hiljuti avaldatud uuring ajakirjas Vaccines leidis, et mRNA-tüüpi COVID-vaktsiinid võivad oluliselt vähendada emasloomade munasarjas olevate primaarfolliikulite – ehk potentsiaalsete munarakkude – hulka. Kuigi rotiuuringu tulemusi ei saa 1:1 inimesele üle kanda, peaks see olema signaal, et vaja on põhjalikumaid uuringuid inimestel. Siiani pole pikaajalise viljakuse mõjusid eriti uuritud. MIKS? Ma küsin miks? Miks levisid juba üsna COVID-i algfaasis jutud, et need vaktsiinid mõjutavad järglaste saamist? Miks nende teadalaste arvamused tühistati ja miks neid uuringuid varjati?
   

Kus me läksime viltu?

1. Poliitiline surve ja mainekahju hirm.

Pandeemia ajal oli tohutu surve saada kiireid lahendusi. Poliitikud ja ka teadusasutused tahtsid näidata, et kõik on kontrolli all. Nii võidi mõnd „ebamugavat“ uuringut või teadlaste kriitilisi küsimusi liiga kärmelt vandenõu-teoreetiliseks tembeldada.

2. Ametlike organisatsioonide (WHO, CDC, EMA jt) rolli üleväärtustamine.

Ei saa eitada, et need asutused on teinud pehmelt öeldes keskpärast tööd ja samas tuleb jõuliselt lisada, et neil on tugev sünergia nii farmaatsiatööstuste, poliitika kui ka rahastusega. Kõrvalmõjude ärakuulamine ja uurimine ei ole alati olnud nende prioriteet, sest see seaks löögi alla üldise narratiivi „see on parim lahendus, mis meil on“.

3. Meedia hirm „desinformatsiooni“ ees.

Platvormid nagu Facebook, Twitter ja YouTube kustutasid massiliselt sisu, mis ei mahtunud ametliku narratiivi sisse. Tagantjärele on selgunud, et nii eemaldati ka infot, mis osutus hiljem tõeseks või vähemalt õigustatud küsimuseks. Ainuüksi hirm valeinfo leviku ees ei tohi muutuda vabanduseks, et vaigistada kõik eriarvamused. Ja kas ikka asi üldse oligi alati hirmus, see on küsitav.

Kas teaduslikku konsensust peab siis kohe mitte usaldama?

Ei tasu minna ka teise äärmusesse – eeldada, et igasugune konsensus on automaatselt pettus. Kindlasti mitte. Enamik teaduskokkuleppeid – alates gravitatsiooniteooriast kuni antibiootikumide toimeni – on üsna kindlal alusel. Aga me peame alati jätma vabaduse kriitilistele küsimustele, uutele vaatlusandmetele ja julgele eriarvamusele. Just see ongi teaduse ilusaimal kujul toimimise alus.

Kuidas edasi?

1. Toeta läbipaistvust ja avatud debatti.
   Teadusliku konsensuse kinnistumisel on oluline, et kõik andmed oleksid võimalikult avalikud. Kui ametkonnad varjavad teatud osi või keelduvad jagamast uurimistulemusi, ei saa konsensus olla usutav. COVID puhul salastati mitmed uuringud või ei lubatud neid avaldada, kes kuidas soovib tõlgendada.
   


2. Eestis tuleb kaitsta teadusvabadust.
   Kui leidub arste või teadlasi, kes viitavad vastuoludele – olgu see pikaajaliste mõjude, kõrvalnähtude või vaktsiinide tõhususega seoses –, siis olgu neil vabadus seda teha. Meie enda rahva huvi on, et kriitilised küsimused jõuaksid päevavalgele.
   


3. Tõsta avalikkuse teadlikkust.
   Pole kasu, kui uus teave jääb üksnes teadusajakirjade tagumistele lehekülgedele. Meedia, ministeeriumid ja ka ülikoolid peaksid avatumalt rääkima sellest, mida me hetkel ei tea, mitte ainult sellest, mida arvatakse.
• Kas uuringus täheldatud munasarjade kahjustuse mehhanisme on inimestel kontrollitud?
• Miks me ei ole teinud pikaajalisi viljakusuuringuid juba 2021. aastal?
4. Ole valmis ümber hindama varasemaid otsuseid.
   See on raskeim osa – tunnistada, et me võib-olla reageerisime ühes suunas liiga entusiastlikult. Koroonavaktsiinide puhul on järjest keerulisem eitada riskisignaale. Kuid teadus (ja ka ühiskond) kogeb kriisihetkedel lisasurvet. Tunnistada vigu on ebamugav, ent hädavajalik usalduse taastamiseks.
   

Kokkuvõtteks

„Teaduslik konsensus“ pole püha lehm, mida ei tohiks isegi vaadata viltuse pilguga. See on hetkeseis, mis põhineb parimatel teadaolevatel tõenditel. Samas võivad need tõendid olla puudulikud või ajendatud muu hulgas poliitilisest survest. Selles pole iseenesest midagi ebatavalist. Teaduse ilu seisnebki võimes öelda: „Me eksisime, siin on uued andmed.“ Piinlikkus või hirm on just need takistused, mis meid tegelikust tõest eemale hoiavad.

COVID-19 vaktsiinide kogemus näitab, et ka kiire kokkulepe, mida defineeriti „teadusliku konsensusena“, võib hiljem vajada põhjalikku ümbersõnastamist ja lahti seletamist. Just seda peamegi julgema nõuda – luubi all hoidmist. Ainult nii ei jää me kinni olukorda, kus kardame küsida lihtsaid, ent olulisi küsimusi.

Teadus ja ühiskond ei tohiks kunagi muutuda nii suletuks, et ühtegi kriitilist häält ei sallita. Vastupidi, ainult küsimuste esitamine ja arutelu tagavad, et me ei jää ekslikku konsensusesse kinni, vaid liigume tõepoolest edasi – parema, turvalisema ja teadlikuma Eestini.

Teadus pole võitmatu autoriteet, vaid elav protsess, mida tuleb pidevalt uuendada. Ärge kartke, kui keegi "ähvardab" teid teadusliku konsensusega.