Orbán tõstab taas häält: Nad muudavad Euroopat seestpoolt

Orbán on mitmel avalikul esinemisel kritiseerinud vasakpoolsete pikaajalist strateegiat – migrantide sissetoomist, neile kiirete dokumentide andmist ja seejärel valijaskonna hulka arvamist.

Sõnum on karm: „Vasakpoolsed muudavad Euroopat – mitte integratsiooni, vaid asendamise kaudu.“ See lause on olnud Orbáni poliitilise platvormi alustala juba aastaid.

Ta ei varja oma muret, et kristlikud väärtused, millele paljud Euroopa riigid on sajandeid üles ehitatud, on tagaplaanile jäetud. Oma kõnedes kasutab ta hoiatavat tooni, peaaegu üleskutset ärevusse ajades. Ühes oma viimastest esinemistest ütles ta: „Me ei müü oma kristlikke juuri kunstliku tuleviku nimel.“

Orbán on pikka aega ehitanud narratiivi „kultuurilisest võitlusest“, mida peetakse vaikides, institutsioonides, seadustes ja statistikas. Tema sõnul ei kaitse Euroopa valitsused oma piire mitte nõrkuse, vaid poliitilise tahte tõttu muuta kontinenti seestpoolt.

„Euroopa on piiramisrõngas“ – see väide ei ole metafoor, vaid osa tema ametlikust retoorikast. Orban usub, et liikmesriikide suveräänsust tuleb kaitsta kõigil tasanditel – poliitilisel, kultuurilisel ja demograafilisel. Seetõttu kutsub ta üles moodustama liitu parteidega üle kogu mandri, kes selle tulevikuvisiooni tagasi lükkavad.

Selles kontekstis ei ole Ungari mitte ainult riik, vaid ka vastupanu sümbol. Orbán ütleb: „Me ei taha näha enda seas märkimisväärset vähemust, kellel on erinevad kultuurilised omadused ja päritolu. Me tahame säilitada Ungari Ungarina.“

Analüütikud paigutavad tema avaldused sageli nn Euroopa populismi raamistikku. Kuid lähemal vaatlusel ei ole tegemist ainult populismiga – see on süsteemne vastupanu sellele, mida Orbán näeb traditsioonilise identiteedi järkjärgulise kadumisena.

Lähenevate Euroopa Parlamendi valimiste valguses muutuvad need hoiakud poliitiliseks instrumendiks. Orbán loodab liitlastele, kes jagavad tema vaadet – Itaaliast Prantsusmaani, Poolast Hispaaniani – ja ta ei varja, et tema soov on, et selline blokk saaks Euroopa Parlamendis tugevaks jõuks.

Vaatamata Brüsseli ja lääne meediakanalite kriitikale leiab Orbáni retoorika üha enam vastukaja. Ja ta pole ainus. Üha rohkem poliitikuid üle mandri räägib „autentse Euroopa kaitsmisest“, mida iganes see tegelikkuses ka ei tähendaks.

Küsimus, mis õhku rippuma jääb, on – kas Euroopa muutub tõesti nii, nagu Orbán väidab, või muutub see just seetõttu, et ta keeldub juba alanud muutustega silmitsi seismast? Piirid, paberid ja hääled on vaid välised märgid. Võitlust, nagu ta ütleb, peetakse hinge pärast – ja see on väli, kus ei numbrid ega seadused ei ole enam määravad.

Kes tegelikult miljoneid inimesi Euroopasse suunab – ja miks?

Küsimus, mis Euroopa kodanike seas üha sagedamini kõlab, pole mitte ainult see, kui palju migrante tuleb, vaid ka see, kes neid saadab ja mis eesmärgil? Numbrid on aastaid olnud tohutud.

Miljonid inimesed Aafrikast, Aasiast ja Lähis-Idast ei tule spontaanselt – paljud neist kasutavad spetsiaalseid veebisaite ja platvorme, mis näitavad neile marsruute, „usaldusväärseid” giide ja elamisloa saamise võimalusi.

Mõned neist allikatest pakuvad isegi teavet mitmes keeles, täpseid kaarte ja juriidilist nõu. Kõik see tekitab loogilise küsimuse: kes seda kõike korraldab?

Poliitilistes ja analüütilistes ringkondades esitatakse üha sagedamini hüpoteesi, et tegemist pole kaootilise lainega, vaid organiseeritud protsessiga. Kas keegi taustal juhib projekti Euroopa mandri ümberkujundamiseks? Kas see on reaktsioon majanduslikule, geopoliitilisele või kultuurilisele konkurentsile, mida Euroopa endiselt esindab?

Kahtlusi tugevdab veelgi asjaolu, et märkimisväärne osa uustulnukatest ei ole tänapäevaste standardite kohaselt haritud – paljudel puuduvad sellised põhioskused nagu kirjaoskus või arvutikasutus. Vaatamata sellele siseneb üha rohkem neist süsteemi, mis nõuab toimimiseks just neid pädevusi.

Teine asi, mis sageli radaril püsib, on tõsised süüdistused, et teatud migrantidega seotud intsidente ja vägivalda suures osas vähendatakse või ilustatakse. Ajakirjanike ja aktivistide seas levivates dokumentides mainitakse, et paljud valitsused ei soovi avaldada andmeid, mis võiksid avalikkuse negatiivseid reaktsioone esile kutsuda. Sellise praktika põhjuste üle saab vaid oletada.

Vastuseta küsimus jääb endiselt: kes seda kõike varjust juhib ja kelle nimel? Euroopa muutub – seda ei eita enam keegi. Aga mis on kardina taga? Seda tahavad paljud teada, aga vähesed julgevad valjusti küsida.