Kust ja kuidas sai alguse tuulepargihullus?

Kirja esimeses pooles selgitatakse kenasti, et nii rahvusvahelised allikad kui ka Eesti 2030+ üleriigiline planeering soovitavad taastuvenergia elektrijaamade rajamiseks kasutada alasid, mis on juba kas põllumajanduse, tööstuse või energiatootmise tõttu kasutuses olnud ning kus on olemas ka hea elektri- ja teedetaristu.

Samalaadne soovitus on lisaks eelnevale olemas nii taastuvenergia direktiivis, kus ei eelistata ühtegi tootmisviisi teistele, kui ka taastuvenergia kiirendamise määruses. Samuti ei anta Eesti energiamajanduse korralduse seaduses (EnKS) eelist ühelegi taastuvenergiaallikale.

Kui aga Timo Tatari allkirjaga läkitust edasi lugeda, tehakse 180-kraadine kannapööre ning edasi ei räägita üldisemalt taastuvenergia elektrijaamadest, vaid juhendatakse, kuhu ja kuidas tuuleparke rajada, eirates sellega nii kirja alguses mainitud rahvusvahelisi allikaid kui ka Eesti 2030+ üleriigilist planeeringut. Kirjas soovitatakse põhimõtteliselt kohalikel omavalitsustel igale poole iga hinnaga leida võimalusi tuuletööstuse rajamiseks.

Kirjas ei lööda risti ette ka diskrimineerimisele - tiheasustuses soovitatakse tuuletööstus rajada elamutest 2000 m kaugusele, hajaasustuses 1000 m kaugusele. Millele toetudes hajaasustuses elavad inimesed, kes on oma elukohaks valinud looduskeskkonna, vaikuse ja rahu ning kindlasti mitte tööstuspargi läheduse, kehvemasse olukorda pannakse, kirjast kahjuks ei selgu.

Samuti kinnitatakse mitmes lõigus, et ministeeriumid jätkavad riigikaitseliste ja looduskaitseliste piirangute leevendamist. Riigikaitselised piirangud said leevendust uute radarite ostmisega, looduskaitselisi piiranguid on vähendatud ohtrate leevendus- ja kompensatsioonimeetmetega ning rohke lageraiega. Mida aeg edasi, seda rohkem on linnustiku puhul välja mõeldud erinevaid lahendusi, kuidas oleks võimalik antud tuuletööstus juba varem välja vaadatud alale püsti saada. Praeguseks on nii ministri poolt kinnitatud kaitsekavad kui ka riigihanke korras paljude Kotkaklubi ja Ornitoloogiaühingu liikmete koostatud Üle-eestiline maismaalinnustiku analüüs (MLA) seoses tuuletööstuse arendamisega tituleeritud juhendmaterjaliks, millega arvestama ei pea. Oluliseks on saanud linnu-ekspert, kes käib kohapeal ning otsustab kui kaugele pesast (ja mis suunas) konkreetne isend lendab. Üheks värskemaks leevendusmeetmeks on lindude ümberasustamine planeeritava tuuletööstuse alalt lähedal olevasse sobiva kooslusega metsa. Kuidas täpselt linnuga jutule saadakse ja mida arvab asjast maaomanik, on omaette küsimus…

Veel soovitatakse rajada tuuletööstust rohelise võrgustiku aladele ja väärtuslikele maastikele (tuleme ikka ja jälle tagasi kirja alguse juurde, mis kirjeldab täpselt vastupidist).

Praeguseks hetkeks ehk 2025. aasta kevadeks ongi vallad kenasti MKMi suuniseid järginud ning keskmiselt 75% planeeritavast tuuletööstusest asub metsamaal. Mitmes vallas on planeeringutes metsamaa osakaal üle 90%. Ka paljud rohekoridorid ning rohelise võrgustiku alad jäävad tuuletööstusega ühtivatele aladele ning mitmed tuulealad on 100% rohevõrgustiku tuumalas. Rohevõrgustikku ja eriti selle tuumalasse rajatav tööstus läheb aga vastuollu rohevõrgustiku olemusega (täpsemalt saab lugeda rohevõrgustiku eesmärkidest Päraküla Selts MTÜ FB-lehelt).

Kokkuvõtteks võib öelda, et Timo Tatar on tänaseks Ignitise palgalehel, kus ta iseenda ettevalmistatud pinnasel arendab tuuletööstust Eestis… KOVid on olnud tublid, täitnud kenasti ette kirjutatud juhiseid, kuid jätnud sealjuures läbi mõtlemata, mida toob kaasa seesugune hullus, kus üle Eesti on arenduses korraga mitusada tuuletööstusega seotud ala, kus arendajad riigi toel pressivad peale ja ähvardavad kohtuga ning rahvas ja vabaühendused võitlevad omast ajast ja oma ressurssidega selliselt arendatava tööstuse vastu. Millist kasu on selline tuulepargihullus meile toonud?

Teadmiseks:

Timo Tatari kiri on algselt mõeldud küll üldplaneeringute koostamiseks, aga kuna paljud üldplaneeringuid jäid toppama ja pole tänini kehtestatud, siis kanti need mõtted üle ka eriplaneeringutele. Kui üldplaneeringute puhul oleks olnud riigil ühtne ülevaade planeeringumahtudest, siis hetkel eriplaneeringute puhul see puudub ning nii ei tea riigiaparaadi erinevad osad, mida, millises mahus ja kuidas ülejäänud toimetavad.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Kohalikud omavalitsusüksused

Meie 13.03.2019 nr 17-7/2019/2142

Taastuvenergia kajastamine kohalike

omavalitsuste üldplaneeringutes

Austatud kohalikud omavalitsused

Pöördume Teie poole seoses kohalike omavalitsuste üldplaneeringute koostamisega ja seal taastuvenergia tootmiseks vajalike alade leidmisega. Soovime rõhutada kohalike omavalitsuste rolli olulisust taastuvenergia arendamisel saavutamaks ühiseid riiklike eesmärke ja kinnitame, et oleme valmis igakülgseks koostööks selles valdkonnas.

Vabariigi Valitsus kinnitas 2017. aasta sügisel uue riikliku energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK 2030+), milles on seatud eesmärgiks suurendada taastuvenergia osakaalu aastaks 2030 50%-ni energia lõpptarbimisest. Hetkel on selleks osakaaluks umbes 29%. Sama arengukava seab ka alameesmärgi taastuvatest allikatest toodetavale elektrienergia osakaalule – 30% lõpptarbimisest aastaks 2030. Hetkel on selleks osakaaluks umbes 17%.

Lisaks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) koostöös Keskkonnaministeeriumiga koostamas riikliku energia- ja kliimakava aastani 2030, millega võtame riigina kohustuse, et aastaks 2030 on taastuvenergia osakaal lõpptarbimisest vähemalt 42%. Eesti peamised taastuvenergia allikad on biomass ja tuul, kuid ka päikeseenergia. Nii tuulest kui päikesest energia tootmine, mida seni on toetatud erinevate toetusskeemide abil, on peagi muutumas konkurentsivõimeliseks ka ilma riigi toetusteta. Seega on see järjest perspektiivikam tegevussuund ka kohalikele ettevõtjatele, pakkudes tulevikus stabiilset sissetulekut sõltumata riigi toetusmeetmetest.

Ülaltoodust lähtuvalt soovitame üldplaneeringu koostamisel kaaluda võimalusi energia tootmiseks vajalike alade kavandamiseks. Eesti oludes tähendab see eelkõige peaasjalikult tuule- ja päikeseenergia arendamiseks sobilike maa-alade planeerimist.

Arvestades Eesti tuuleressurssi, on parimad tuuleenergia tootmise alad Lääne-Eesti rannikul ja saartel ning Läänemeres. Lisaks soodustab selles piirkonnas taastuvenergia arendamist ka Harku-Lihula-Sindi-Riia uue kõrgepingeliini rajamine 2021. aastaks. Samas on heade tuuleoludega alasid ka muudes Eesti piirkondades. Nii rahvusvahelised allikad kui ka Eesti 2030+ üleriigiline planeering soovitavad taastuvenergia elektrijaamade rajamiseks kasutada alasid, mis on juba kas põllumajanduse, tööstuse või energiatootmise tõttu kasutuses olnud ning kus on olemas hea elektri- ja teedetaristu. 

Eestis asuvad sellised alad peaasjalikult Kirde-Eestis, mis on samas aga riigikaitse seisukohalt väga tundlik piirkond, muutes tuuleparkide arendamise keeruliseks. Kaitseministeeriumi piirangud mõjutavad teatud määral ka suurt osa ülejäänud Eestist. Kui siia juurde arvestada ka muud piirangud (looduskaitselised jms), siis riigina oleme täna olukorras, kus arendajatel pole hetkel ühtegi ehitusvalmidusega tuuleenergia projekti.

Kinnitame, et ministeeriumid jätkavad omaltpoolt nimetatud piirangutele leevenduste otsimisega ning loodetavasti jõutakse koostöös kohalike omavalitsuste lahendusteni, mis võimaldavad Eestil toota taastuvenergiat nii, et sellega ei väheneks riigi kaitsevõime või ei kahjustuks looduskaitseliselt väärtuslikud alad.

Seepärast palume üldplaneeringute koostamisel tuuleenergeetika alade kavandamisel võtta aluseks järgnevad põhimõtted:

1. KOV üldplaneeringute koostamisel planeerimisseaduse § 75 lg 1 p 3-4 kohast ülesannet lahendades arvestada vajadusega leida tuuleenergia tootmiseks vajalikke alasid. Seejuures soovitab MKM lähtuda vähemalt järgmistest kriteeriumitest:

- elamute ja ühiskondlike hoonete ning elektrituulikute vahekaugus mitte rohkem kui 1000m, v.a tiheasustusalad (linnad, alevid) 2000m. Maaomaniku nõusolekul võib elektrituulikuid paigutada maaomaniku elamule lähemale kui 1000 m juhul, kui on tagatud nõuetele vastav müra normtase;

- puhke- ja virgestusalad tuuleparkidest puhvriga – 1000m;

- Elektrituulikute ja tuuleparkide kavandamisel arvestada, et elektrituulik ei tohi avalikult kasutatavatele teedele (sõltumata nende funktsioonist, liigist, klassist ja lubatud sõidukiirusest) paikneda lähemal kui 1,5x(H+D) (sealjuures H = tuuliku masti kõrgus ja D = rootori e. tiiviku diameeter). Kavandatud uute riigiteede (Via Baltica, Suure väina püsiühendus jne) puhul tuleb vähimat kaugust arvestada planeeringuga määratud trassikoridori servast.

Väikese kasutusega (alla 100 auto/ööpäevas) avalikult kasutatavate teede puhul võib põhjendatud juhtudel riskianalüüsile tuginedes ja teeomaniku nõusolekul lubada planeeringus elektrituulikuid teele lähemale, kuid mitte lähemale kui tuuliku kogukõrgus (H + 0,5D). Tulenevalt üldplaneeringu pikaajalisest kehtivusest on soovitatav kindla vahemaa määratlemise asemel planeeringu koostamisel kasutada väljapakutud valemit.

Näide: 200m mastikõrguse ja 70m labadega (rootori diameeter 140m) elektrituuliku korral oleks vahekaugus avalikust teest 1,5 x (200+140) = 1,5 x 340 = 510m.

veekogud - puhverala ulatus võrdsustada veekogu ehituskeeluvööndiga.

kalmistud - puhverala ulatus 500 m.

2. Soovitame soodustada üksiktuulikute rajamist ettevõtlusaladel ning määrata antud piirkonnad sobivaks tuuleenergia alaks. Alates 2018. aastast saavad kohalikud tööstused ja ettevõtted rajada energiatootmise juurest 6 km raadiuses enda elektritarbimise katmiseks otseliini, mis annab võimaluse kokku hoida võrgutasude pealt. See võib olla oluline sisend kohaliku ettevõtluse konkurentsivõime suurendamiseks ning soodustada ka regionaalse energiatootmise arenemist.

3. Teha koostööd Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumiga selgitamaks välja alad kohaliku omavalitsuse piires, kus tuulikute ja riigikaitseliste ehitiste vaheline kontakt on eelduslikult minimaalne. Et ministeeriumite vastav teave ei ole avalik, siis soovitame koostöö formaadiks lisaks kirjavahetusele ka kohtumisi. Kinnitame valmisolekut seda koostööd omaltpoolt vahendada.

4. Kaaluda võimalusi planeerida tuulikute rajamist ka rohelise võrgustiku aladele ja väärtuslikele maastikele. Elektrituulikute rajamine rohelise võrgustiku alale ei tohi oluliselt kahjustada rohelise võrgustiku toimimist ja sidusust. Üldplaneeringu koostamise käigus tuleb elektrituulikute rajamisega kaasnevat mõju rohelise võrgustiku alale ja väärtuslikele maastikele hinnata. Seejuures palume lähtuda Saare, Hiiu, Lääne ja Pärnu maakonnaplaneeringute tuuleenergeetika teemaplaneeringu sellekohaste soovitustega.

5. Pärnu, Saare, Lääne ja Hiiu maakonnas üldplaneeringute koostamisel analüüsida, kas tuuleenergeetika teemaplaneeringute koostamisel tuuleenergia tootmiseks sobilike alade valikuks kasutatud kriteeriumid on ka hetkel asjakohased, põhjendatud, motiveeritud ja vajalikud ning proovida leida täiendavalt uusi sobilikke alasid tuuleenergiale vastavalt punktis 1 toodud kriteeriumitele.

Täna kehtivatesse Pärnu, Saare, Lääne ja Hiiu maakonnaplaneeringutesse on sisse kantud tuuleenergeetika maakonna teemaplaneeringud, kus majanduslikult tasuvaid (ehk reaalselt kasutatavaid) tuuleenergia alasid on väga piiratult. Lisaks võtsid mitmed tollased kohalikud omavalitused kohaliku vallavalitsuse või volikogu tasandil vastu otsuse, et teemaplaneeringuga ei määrata elektrituulikute arendusalasid valla territooriumile.

Senine kogemus on näidanud, et kohalikud omavalitsused, kus täna juba eksisteerivad tuulepargid, teevad energiatootjatega aktiivset koostööd, mis enamasti väljendub ka tuuleenergia tootja rahalises panustamises kogukonna arengusse ja kohaliku taristu väljaehitamises. Seega pole tuulepargi kohaliku omavalitsuse territooriumile lubamine koorem, vaid pigem kohaliku elu edendamise võimalus. Taolise koostöö soodustamiseks ja edasiarendamiseks on MKM ja Rahandusministeerium asunud välja selgitama regulatsioonide muutmise vajadust, eesmärgiga muuta tuuleparkide arendamine kohalikele atraktiivsemaks.

Selle aasta jooksul on plaanis viia läbi uuring, mis muuhulgas kaardistab ära KOVide ootused arendajatega koostöö osas.

Päikeseenergia arendamisele ei ole sarnaseid piiranguid kehtestatud. Sobilike alade planeerimisel soovitame ennekõike eelistada endiseid tööstusalasid ning väheväärtuslikke ja söötis olevaid põllumaid.

Tuginedes eeltoodud põhjustele ja selgitustele soovime veelkord kinnitada oma valmisolekut koostööks üldplaneeringute koostamise protsessis eesmärgiga tagada taastuvenergia jätkusuutlik areng Eestis. Ministeeriumid jätkavad eespool nimetatud taastuvenergia arendamise piirangutele leevenduste otsimisega. On aga väga oluline, et kohalike omavalitsuste üldplaneeringud näeksid ette võimalikud alad taastuvenergia arendamiseks, kuna see tagab täiendava panuse kohalikku arengusse ning on oluliseks nurgakiviks riiklike eesmärkide täitmisele.

Kiri on valminud koostöös Rahandusministeeriumi planeeringute osakonnaga.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Timo Tatar

asekantsler