Juba neljandat aastat järjest kärbib riik ulatuslikult teedeehitusse minevaid vahendeid

Teede korrashoid on seotud ka liiklusohutusega ning lisaks sellele on tegemist väga olulise majanduse elavdamise valdkonnaga, mille mittemõistmine võib minna riigile üsnagi kalliks maksma. Kahjuks peame nentima, et valitsus seda tervikpilti ei hooma.

Prügiauto ei pääse maja juurde

Kui aastal 2022 oli teehoiuks mõeldud ilma Rail Balticut arvesse võtmata veidi üle 200 miljoni euro, siis nüüdseks on see kahanenud 115 miljoni euroni. Kui viis aastat tagasi sai rekonstrueerimiseks kulutada 47,7 miljonit eurot, siis tänavuseks ja järgmiseks aastaks on meil eelarves ainult 6,1 miljonit eurot ja töös vaid üks objekt. Põhimõtteliselt oleme jõudnud olukorda, kus teeme vaid hädapäraseid töid, hoides teed läbitavana. Kruusateedega maapiirkonnas võib see kaasa tuua olukorra, kus prügiauto või koolibuss ei saa ettenähtud marsruuti läbida, sest tee ei pea lihtsalt suurele koormusele vastu.

Ja veel üks huvitav asjaolu – pidevalt kasvav kütuseaktsiis, mis algselt pidi minema üleni teedeehitusse, tõi eelmisel aastal riigieelarvesse 516 miljonit eurot. See tähendab, et autoomanike makstavast kütuseaktsiisist läheb 400 miljonit ehk üle 77% kuhugi mujale ning sellest hoolimata jätkus valitsusel jultumust kehtestada samadele autoomanikele lisaks veel automaks!

Muidugi saab valitsus siinkohal teha harjumuspärast silmamoondust ning näidata teehoolduskilomeetri kasvu. Nimelt saab odavalt teeauke lappides koguda hoolduskilomeetreid palju hõlpsamalt kui korraliku teeremondiga, aga sellised hädatööd ei loo püsivat kvaliteeti ning vajavad õige pea uuesti ületegemist.

Inimeludega mängimine

Kõige otsesemalt puudutab teedeehituse kärpimine muidugi sellel liiklevaid sõidukeid. Kehval teel sõites pikeneb sõiduaeg ja kasvab ka sõidukite remondivajadus. Sõidukite tehnohoolduskulud tõusevad nii eraautomanikele, kes peavad tänavu maksma lisaks ka automaksu, kui ka järjekordse diislikütuse aktsiisitõusu mõjudega tegelevad transpordiettevõtted, sealhulgas ühistranspordifirmad. Eestis sõidavad bussid aastas üle veerand miljardi kilomeetri, veoautod üle poole miljardi. Nende sõidukite kasvavad remondikulud jäävad nii või teisiti lõpuks Eesti elanike kanda kas bussipileti, dotatsioonide või toidukaupade hinnatõusu kaudu. Rääkimata sellest, et lagunevatel teedel on bussidel järjest keerulisem etteantud graafikutest kinni pidada.

Aga katkiste teedega ei kaasne ainult rahalised kahjud. Löökaugud, murenevad teepeenrad ja katkise veermikuga sõidukid halvendavad oluliselt ka liiklusohutust – kulunud amortisaatoritega sõiduk ei püsi enam hästi teel ning pragunevalt teepeenralt võib ühissõiduk ootamatult kraavi variseda. Nii et valitsuselt peab tõsiselt küsima – kus on siin täpsemalt kokkuhoid?

Teedeehituse mõjud majandusele laiemalt ei anna endas igapäevasel sõidul tunda, kuid need mõjud on vägagi sügavad. Teedeehitus on üks paremaid valdkondi, kus riik saab kontratsükliliste tellimustega majanduse langusperioode tasakaalustada. Ehk teisisõnu – riigi võimuses on suuremad ja vähem ajakriitilised teedeehitushanked planeerida sellistele aegadele, kus majandus jaheneb ning erasektori tellimusi ehitusettevõtetele on vähem. See ei tähenda mingeid sotsiaalseid tellimusi ega doteerimist, vaid kasu on siin mõlemapoolne. Ettevõtjad saavad enda käigushoidmiseks vajalikke tellimusi, aga riigi kasu seisneb selles, et teid tuleb ju ehitada niikunii ja majanduse madalperioodidel on võimalik need tööd saada kätte parema hinnaga, kui buumiaegadel eratellijatega konkureerides.

Kui aga majanduslanguse ajal erasektor ega riik teedeehitust ei telli, siis võib see viia ehitusettevõtete ja ka materjalitehaste sulgemiseni, mis praegu on juba juhtuma hakanud. Kui majandus ühel hetkel taas tõuseb, siis neid ettevõtted enam ei ole. Rääkimata sellest, et vahepeal tööta jäävad spetsialistid jäävad sõltuma riigi sotsiaalsüsteemist või siirduvad teistele tegevusaladele.

Valitsus suretab ettevõtlust

Ja siin tuleb mängu see, millele oleme väsimatult juhtinud tähelepanu praeguse võimuliidu tegevuses – inimestesse, ettevõtjatesse ja ressurssidesse suhtutakse nagu lahtritesse Exceli tabelis. Aga tegelik elu on midagi muud. Kui tubli Eesti ehitusettevõte on juba uksed sulgenud, siis seda ei saa nõudluse tekkides uuesti üles äratada. Seda ettevõtet lihtsalt ei olegi enam. Uue ettevõtte loomine, seadmete hankimine, inimeste leidmine, tarneahelate väljakujundamine ja riigihanke nõuetele vastavate tingimuste loomine võtab pikalt aega. Seda nõudlust hakkavad täitma hoopis välisettevõtted ja me oleme taaskord oma riigi jaoks miljoneid korstnasse kirjutanud.

Riigil ei ole ettevõtluse koordineerimisel ülemäära palju ülesandeid. Peamine on luua ettevõtjatele soodsad tingimused tegutsemiseks, segada neid selles tegevuses võimalikult vähe ning alles kriiside ajal pakkuda turvalist seljatagust, et majandus saaks võimalikult kiirelt kriisist taastuda. Praegu teeb valitsus kõike vastupidi – maksude ja energeetikapoliitikaga on loodud ettevõtjatele ülimalt keerulised tingimused, pidevalt suurendatakse erinevate nõuete ja bürokraatia hulka, majandus on juhitud pikka langusesse ning riigi raha ei panda mitte majanduse elavdamisse, vaid maetakse erinevatesse ideoloogilistesse projektidesse. Lagunevad teed on selle suutmatuse järjekordseteks monumentideks.