Miks vandenõuteooriad on alati valed, isegi kui vandenõu on olemas

Ja tõepoolest, kui hakata uurima, pole raske leida eliitvõrgustikke, mis neid poliitikaid aktiivselt edendasid.

Sellest aga ei järeldu, et need eliidid on probleemi algpõhjus. Ilma olulise osa elanikkonna nõusolekuta ei saa eliit midagi teha ja välja arvatud otsese välismaise kolonialismi juhtudel esindavad väljakujunenud valitsevad klassid alati laialdaselt nende juhitava ühiskonna poliitilist kultuuri. Parafraseerides kommentaari, mille mulle kunagi ütles üks iraaklane: „Pärast Saddam Husseini kukutamist valitses Iraaki miljon Saddami“, samas kui Vladimir Putini valitsemisstiil on ajalooliselt tüüpilise Vene autokraadi oma.

Asjaolu, et tänapäeva eliitidel on kalduvus olla globalistliku ja rahvusülese ellusuhtumisega, ei muuda asja: globalistlikke skeeme saab rakendada ainult niivõrd, kuivõrd riigid seda lubavad ja riigil on täiesti võimalik sellistest skeemidest taganeda või oma osalemise sügavust ja olemust drastiliselt piirata.

Näiteks igaüks, kes on kunagi uurinud ÜRO peamiste inimõiguste lepingute toimimist, teab, et väga paljud nende lepingute osalusriigid on esitanud kaugeleulatuvaid väljumisklausleid, mida tuntakse reservatsioonidena (avalikud dokumendid, mida saab leida asjakohastelt veebisaitidelt), samas kui vastavuse järelevalvestruktuurid toimivad – või isegi eksisteerivad – ainult niivõrd, kuivõrd asjaomased liikmesriigid neil seda konkreetselt lubavad.

Samuti pole tõsi, et meediapropaganda on massid nii kergesti lummanud. Inimesed häälestuvad müüdavale meediale, mis on nende lainepikkusel ja lähevad uuesti välja, kui see kontakt kaob. Kas te vaatate ikka veel AK uudised, Seitsmeseid uudiseid või Reporterit? Mina mitte.

2020. aasta kevadel Ühendkuningriigis toimunud sündmuste tegelikus käigus mängis otsustavat rolli rahva meeleolu. Nagu lugejad mäletavad, oli nii poliitilise juhtkonna, kui ka selle peamiste nõustajate esialgne kalduvus järgida juba olemasolevat pandeemiaks valmisoleku strateegiat, mis otseselt või kaudselt lükkas tagasi kõik tegelikult rakendatud drakoonilised poliitikad. 

Pärast 2020. aasta märtsi järsku autoritaarset režiimivahetust rakendatud praktilised meetmed järgisid kindlasti meediaekspertide jõugu (kes esindas „Teadust“) propageeritud stsenaariumi, kuid see propageerimine poleks õnnestunud, kui see poleks olnud seotud kasvava massihüsteeria lainega, millega seejärel liitus poliitiline juhtkond, kes ilmselt ei suutnud eristada epidemioloogilisi fakte ja mööduvaid meeleolusid.

2020. aasta märtsi keskpaigaks oli valdav enamus inimesi samal lainel, nõudes viiruse võluväel minema pühkimist. Inimesed tahtsid, et poliitikud seda teeksid, poliitikud väitsid, et teadus, kui seda kohusetundlikult järgida, suudab seda teha ja siis, kui viirus jäi kogu tsirkusest kangekaelselt muljetamata, süüdistas meediaekspertide kamp poliitikuid ebapiisava kontrolli kehtestamises, poliitikud süüdistasid masse distsipliini puudumises ja inimesed süüdistasid kõiki peale iseenda liiga ranges või ebapiisavas ranguses, sageli ühe hingetõmbega.

Suure kokkuvarisemise aluseks olev impulss ja ühendav tegur oli tohutu igatsus „teaduse” järele, mis pakuks põgenemist elu ärevusest, mis on dramaatiliselt kehastunud fantastiliselt paisutatud „viirusohus”. Sellele ärevusele ratsionaalne reageerimine nõuab pidevat individuaalset pingutust dünaamilise ebakindluse olukorras, mis on tüütu.

Aga selline on elu.

Muidugi on tõsi, et mõned leidsid sulgemistes positiivseid eeliseid, teised aga järgisid neid peamiselt sotsiaalse väljatõrjumise või karistuslike tagajärgede kartuses. Samuti on tõsi, et oli palju kahtluse väljendusi ja lahkelt sõnakuulmatuid tegusid, mis jäid registreerimata.

Sellegipoolest oli ka palju rumalust, õelust ja julmust hämmastava absurdi taustal.

Kõik see viitab mõnele järeldusele:

- Kui ühiskonna poliitiline immuunsüsteem ei suuda enam toksilistele ohtudele vastu astuda, on see ühiskond suurtes raskustes;

- Valik ühelt poolt ratsionaalsuse seisukoha, mis hõlmab ehtsat teaduslikku hoiakut ja teiselt poolt maagilise mõtlemise seisukoha („teadus“) vahel ei ole ainult „teadlaste“, vaid kõigi asi;

- Otsustav võitlus ei toimu sotsiaalsete rühmade vahel, vaid üksikisikute südametes ja meeltes;

- Sellised sisemised võitlused on voolavad, dünaamilised ja ettearvamatud ning seetõttu jääb nende kulg alati statistikast välja, olgu see mitmes mõttes kui tahes kasulik.