Miks liitusid nii paljud Saksa arstid varakult natsiparteiga?

Saksa Arstide Selts mängis natside meditsiiniprogrammis juba varakult kõige olulisemat rolli, alustades juudi arstide marginaliseerimisest, liikudes edasi sunniviisiliste eksperimentide, eutanaasia ja steriliseerimiseni ning kulmineerudes genotsiidiga juutide ja teiste natside ideoloogia poolt karikeeritud ja demoniseeritud isikute massimõrva medikaliseerimise kaudu. 

Arvestades meditsiinivannet mitte teha kahju on paljud sõjajärgsed eetilised analüüsid püüdnud neid pealtnäha paradoksaalseid julmusi mõista. Miks arstid sellisel viisil käitusid? Ometi on vähesed püüdnud selgitada Saksa Arstide Seltsi nii suure osa enesevalitud natside liikmeks saamist.

 See artikkel annab aimu sellest paradoksist, uurides mõningaid peamisi haavatavusi, motiive ja ratsionaliseerimisi, mis võisid Saksa arste natsideks kuulumisele eelsoodumuse tekitada – arstide üldine professionaalne haavatavus (konformismi ja autoriteedile kuuletumise hindamine, saastumise ennetamise ja suremuse vastu võitlemise väärtustamine ning põhiline huvi biomeditsiiniliste teadmiste ja uuringute vastu), majanduslikud tegurid ja motiivid (seotud arstide majandusliku ebakindluse ja majandusliku arengu stiimulitega) ning natside ideoloogilised ja ajaloolised ratsionaliseerimispõhimõtted (uskumused sotsiaaldarvinismist, eugeenikast ja sotsiaalsest organismist kui pühast).

Tulevase uurimistöö ja hariduse jaoks on eriti oluline see, kuidas juudi arstikolleegide tagakiusamist õigustati meditsiinieetika enda nimel. Natsimeditsiini õhutavate jõudude nõuetekohane arvessevõtmine on väga oluline, kuna see võib tuua esile tingimused ja motivatsioonid, mis muudavad arstid vastuvõtlikuks meditsiini väärkasutamisele, ning suunata meid tulevase kuritarvitamise ennetamise suunas.

Juba antiik-Kreeka aegadest on arstid meditsiinivaldkonda astunud püha vande abil, et kõigepealt ei tee kahju ega ülekohut, mis annab neile abi otsivate inimeste usalduse privileegi (National Institutes of Health, 2010). 

Weimari vabariigi ajal astus aga ligi 50% Saksa arstidest varakult natsipartei liikmeks, mis oli suurem osakaal kui ühegi teise elukutse puhul tol ajal, edestades isegi juriste ja ärimehi (Hayse, 2003). Arste oli SS-is esindatud seitse korda sagedamini, kui keskmiselt töötavat Saksa meest (Annas & Grodin, 1992).

See on märkimisväärne arv, arvestades asjaolu, et näiteks enne Teist maailmasõda oli enam kui pool kõigist Berliini arstidest juudi päritolu (Annas & Grodin, 1992). Kuna enamikul juutidel oleks vähe stiimulit natsipartei liikmeks astumisek on tõenäoline, et nende Saksa arstide osakaal, kes liitusid natsipartei liikmeks varakult on tegelikult palju suurem kui 50%. 

See kõrge protsent on tähelepanuväärne ka siis, kui pidada silmas, et ka Saksa arstid, kes astusid natsipartei liikmeks, olid tõenäoliselt saanud väljaõppe vähemalt mõne juudi arsti-mentori käe all ning töötasid enne natsipartei tõusu vähemalt mõne juudi arstiga koos kolleegidena ühistes ja väärtuslikes igapäevases töös.

Lisaks liikmelisusele aitasid natside võimule ja toimimisele oluliselt kaasa arstide süstemaatiline planeerimine ja tegevus. Kõige olulisem oli see, et arstidel oli oluline roll kurikuulsas eutanaasiaprogrammis „Action T4“, mille kaudu tapeti näljutamise, ravimite või gaasistamise teel ligikaudu 275 000 patsienti, keda arstid pidasid ravimatult haigeks (Meyer, 1988, Proctor, 1988, Ryan ja Schuchman, 2002). 

Hitler andis arstidele täielikud volitused manustada neid niinimetatud halastussurmi, millest paljud pandi toime ilma patsiendi isikliku läbivaatuseta (Meyer, 1988). Arstid viisid läbi ka mõned kõige kahjulikumad meditsiinilised katsed, mis eales dokumenteeritud, sandistades ja tappes sadu tuhandeid inimesi vahetult enne Teist maailmasõda ja selle ajal: 

ligi 100 inimest tapeti külmumistemperatuuril, 

200 suurtel kõrgustel, 

220 tuberkuloosiuuringutes, 

800 paari kaksikuid dr Josef Mengele läbiviidud kaksikukatsetes 

ja üle 400 000 inimese said püsivaid vigastusi sunniviisilise steriliseerimise, kunstliku viljastamise, luu-, lihas- ja liigesesiirdamise ning arvukate viirus- ja bakteriaalsete ainete, aga ka mürkide, näiteks fosgeeni, fenooli ja tsüaniidi kasutamise tõttu (Spitz, 2005, Tyson, 2000). 

Arvestades lõhet professionaalsete väärtuste ja dokumenteeritud julmuste vahel, tekib põhiküsimus: miks olid arstid teiste elukutsete esindajatega võrreldes nii altid natsipartei liikmeks astuma?

Nende saksa arstide käitumise võimalikke põhjuseid on tänapäeva meditsiini- ja õiguskeskkonnas sageli raske mõista, kus patsientide ja katsealuste selgesõnaline nõusolek on kohustuslik ning kus igasugune arstide poolt tekitatud tahtlik, isegi tahtmatu kahju mõistetakse avalikult hukka ja tuuakse seaduse ette. 

Üks teooria, miks natsiarstid hülgasid eetilise meditsiini iidsed ja kõige põhilisemad põhimõtted, on see, et arstidel on tavaliselt autoritaarne isiksus, mida iseloomustab tugev reeglite järgimine ja nõrk võime kontrollida primitiivsemaid, „id-ajendatud“ impulsse (Drobniewski, 1993). Sellised isiksuseomadused seletaksid arvatavasti natsiarstide kalduvust järgida Hitleri käske vähese või ilma argumentideta. 

See teooria võib selgitada ka seda, kuidas neid arste oli lihtne veenda järgima äsja kehtestatud barbaarseid käitumisreegleid. Teised võimalikud seletused on juurdunud praktikute nartsissismi teooriatesse. Nende hulka kuuluvad paisutatud enesetähtsus rahva tuleviku kujundamisel ning soov karjääri edendamise ja avaliku kiituse järele (Annas & Grodin, 1992).

Meie eesmärk on neid selgitusi laiendada ja jälgida detailsemat võrgustikku professionaalsetest, ideoloogilistest ja psühholoogilistest teguritest, mis võisid kaasa aidata nn natsimeditsiini loomisele. 

Täpsemalt tuvastame ja selgitame Saksa arstide peamisi haavatavusi või tundlikkust Weimari vabariigi ja Kolmanda Reichi vahelisel üleminekuperioodil, mis võisid õhutada nende erakordselt suurt osalust natsirežiimis. Nende hulka kuuluvad: arstide üldine professionaalne haavatavus (konformismi ja autoriteedile kuuletumise hindamine, nakatumise ennetamise ja suremuse vastu võitlemise hindamine ning põhiline huvi biomeditsiiniliste teadmiste ja uuringute vastu), majanduslikud tegurid (seotud arstide majandusliku ebakindluse ja majandusliku arengu stiimulitega) ning natside ideoloogilised ja ajaloolised tegurid (uskumused sotsiaaldarvinismist, eugeenikast ja sotsiaalsest organismist kui pühast).

Suurem osa sõjajärgsest natsimeditsiini analüüsist on püüdnud mõista Saksa arstide näiliselt vastuolulist käitumist natsirežiimi ajal, kuid palju arusaamist annab see, kui arvestada konkreetseid jõudude seoseid, mis ajendasid arste üldse arstidega liituma. Üks tegur, mis praeguste professionaalsete ja ühiskondlike murede kontekstis silma paistab, on „eetiliste” väidete või kaalutluste kasutamine ebaeetiliste tegude ratsionaliseerimiseks. Seega saab see natsiarstide uurimus panustada käimasolevasse uurimistöösse ja haridusse kui meditsiinieetika väärkasutamise juhtumiuuring.

Arstid võisid olla eriti eelsoodumusega natsirežiimi võimuga nõustuda, kuna režiimil näis olevat palju abstraktseid ja praktilisi eesmärke ja suundumusi, mida meditsiinitöötajatega jagati. Nende ühiste joonte hulka kuulusid: konformismi ja kuulekuse kultuuri sisendamine; nakatumise ennetamine; osalise lahenduse pakkumine abituse kartusele eksistentsiaalsete probleemide (surm, puue, alandus, üksindus) ees.

Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas püsis laialt levinud soov uue uhkuse järele. Hitleri valitsusajal leidis natsipartei oma siseprobleemide eest patuoina juudi elanikkonnast, kellest sai sakslaste häbimärk ja süüdistatav tegelaskuju halvenenud majanduse pärast. Saksa-juudi ajakirjanik Siegfried Kracauer (1998) arutleb „palgalise massi efekti” fenomeni üle – suurenenud majandusliku ja eksistentsiaalse ebakindluse üle, mis kasvab valgekraede seas.

Natsiideoloogiate uurimine tolleaegsete Saksa arstide pilgu läbi toob esile tegureid, mis võisid muuta arstid eriti avatuks ja huvituma natside ratsionaliseeringutest. Sotsiaaldarvinistliku ideoloogia kaudu sõnastas natsism oma meetodid ja eesmärgid selgesõnaliselt bioloogiliselt. Nagu Hitleri asetäitja Rudolph Hess väitis: „Natsionaalsotsialism pole midagi muud kui rakendusbioloogia“ (Lifton, 1986). Sotsiaalse terviku sakraliseerimisega indiviidi kohal.

Arstide silmapaistvus natsipartei varajaste liikmete seas näitab, et kaitsemehhanismid (mida analüüsisid Mitscherlich ja Mitscherlich, 1967/1975; ja Schlant, 1999), mis takistasid Teise maailmasõja järgsetel sakslastel holokausti reaalsust täielikult mõistmast, toimisid ka enne Hitleri võimuletulekut. Saksa Arstide Selts oli juba olemasolev organisatsioon, mitte natside loodud oma eesmärkide saavutamiseks.

Kõik see meenutab kaasaja WHO-d, kelle eesmärgid ei erine absoluutselt tolleaja Hitleri ideoloogiast.