Lääne taasärkamine

Ja mäletamise enda käigus taastame mitte ainult kaotatu, vaid ka selle, mis oli peidetud, mis võeti, mille matsid maha need, kes pigem tahaksid, et me unustaksime.

Sest mälu ei ole kadunud aja tuhkjas järelmõte ega sentimentaalse mälestusese, vaid elav jõud, maa-alune ja katkematu, mis seob elavaid surnute ja sündimata lastega, identiteedi ja vormi hoovus, mis voolab poliitika, esteetika ja kokkuvariseva ajastu valede ebajumalate pinna all, oodates, nagu alati, neid, kes keelduvad unustamast, kes nad on.

Maailmas, mis väidab, et oleme jõudnud mitte ainult ajaloo lõppu, vaid ka tippu, et minevik on pigem raskus, mis tuleb kõrvale heita, kui alus, mida tuleb austada, et inimesed on omavahel asendatavad ja et juured on ohtlikud, on mäletamine vastupanu osutamine ja vastupanu osutamine on elamine. Sest me ei ole millegi lõpp ja kindlasti mitte ajaloo lõpp, vaid selle jätkumine, selle eelpost, selle ikka veel lööv süda. Kas me seda tunnistame või mitte, me ei ole atomiseerunud ja sihitud hinged, kes triivivad piirideta tühjuses. Me oleme püha korra pärijad, keda kannavad läbi aja mitte teooriad, vaid veri, võitlus, ohverdus ja nähtamatu traditsiooni niit, mis on kujundanud kõike, mida me kunagi enesestmõistetavaks pidasime.

Lääs ei jõudnud sellele ähvardavale kuristikule juhuslikult ega laskunud alla mööda pikka, looklevat ja bütsantslikku langustreppi mingi isikupäratu saatuse mõjul. See, mis praegu paistab olevat progress, ei sündinud mitte järjepidevusest, vaid suurest rebendist, mitte evolutsioonist, vaid kustutamisest. Lääne rahvad ei unustanud lihtsalt iseennast – nad pandi unustama, pandi kahtlema, pandi vihkama ja aja jooksul sunditi nad nii sügavasse unne, et see tundus rahuna, nii täieliku unne, et see tundus tõena, unne, mis oli ette nähtud pärast eelmise sajandi suuri kodusõdasid, mil manner veritses end valgeks, linnad purustati ja enesekindlus murtud. 

Selle haava järel saabusid võõrad rahvad ja võimud mitte taastama langenut, vaid asendama seda, mis oli seisnud, vahetama okupatsiooni suveräänsuse vastu, ümberõppe mälestuse vastu ja süü suuruse vastu. See ei olnud lihtsalt lüüasaamise tulemus, vaid nende teadlik töö, kes nägid selles lüüasaamises võimalust läänemaailma oma vaenlaste näo järgi ümber ehitada, selle juured läbi raiuda, mälu ümber kirjutada ja rahvast ümber programmeerida abstraktsioonideks, majandusüksusteks, globaalse masina kuulekateks instrumentideks, mis ei tunnista ajalugu, rahvust, jumalaid ega verd, ning selle uue korra kohaselt öeldi lääne rahvastele, et nad ei ole tsivilisatsioon, vaid probleem, et nende mälu on kuritegu, nende minevik pattude kataloog ja et oma väidetavate üleastumiste eest – teiste, maailma, ajaloo enda vastu – peavad nad nüüd lahustuma, nad tuleb nüüd asendada.

Neid õpetati tundma süüd mitte individuaalsete vigade, vaid omaenda eksistentsi pärast ning sellest süütundest sai uue religiooni alus, kus lunastus saabub ainult identiteedi hülgamise ja enesekustutamise rituaali kaudu. Nende kunstist sai hingetu propaganda, nende koolidest said häbi masstootmise tehased, nende poliitikast said juhtimisrituaalid, mille eesmärk oli vabaduse keelega allakäiku peale suruda, ja nende meediast sai pidevalt keerlev tähelepanu hajutamise, alandamise ja kontrolli mootor. Samal ajal toideti neid heaolu, lõputu kasvu ja identiteedita õnne illusiooniga, samal ajal kui nende piirid kadusid, linnad muutusid, sündimus langes ja nende lapsed pärisid maailma, kuhu neile õpetati, et neil pole õigust kuuluda.

Ometi hakkab isegi kõige sügavam uni purunema, kui maailm muutub elamiskõlbmatuks, kui mask libiseb eest ja süsteem ilmutab end mitte õigluse teekonnana, vaid omandiõiguse kaotamise masinavärgina, kui lubadused hakkavad tühjalt kõlama ja vaikimise hind muutub talumatuks, ning just sel hetkel, sel hilisel tunnil, hakkab juurduma uus teadlikkus, mis pole veel laialt levinud, aga kasvab, pole veel domineeriv, aga on järeleandmatu, ja see algab küsimusega, mis on nii lihtne, nii ohtlik, nii keelatud, et see murrab läbi kogu müra.

Kes me oleme?

See ei ole poliitika ega eelistuste küsimus, mitte tühine poliitiline loosung ega ettevõtte bränd. See on tsivilisatsioonilise taasärkamise algus, sest kui see on kord küsitud ja sellele vastatud, siis pole enam aega magada. Kuigi alguses võidakse seda sosistada, öelda vaid eraviisiliselt, edasi anda pilkude ja vaikuse saatel, levib see nagu tuli läbi kuivanud kultuuri kuiva rohu ja see ei kutsu mitte bürokraati ega ideoloogi, vaid meest, kes mäletab, kes tunnetab, et midagi on kohutavalt valesti läinud ja et kusagil, oleviku betooni all, on endiselt püha pärand, mis ootab tagasinõudmist.

See ei puuduta ainult rassi, kuigi veri mäletab seda, mida meeled on unustanud, ja see ei puuduta ainult poliitikat, kuigi seadus ja poliitika on relvad, mida kasutatakse unustamise pealesurumiseks. See ei puuduta mineviku igatsust, sest me ei ole kutsutud seda leinama, vaid seda edasi kandma, et saada taas selleks, kes me oleme. Ja selleks peame naasma lätte juurde, lääne hinge sügavaima kihi juurde, milleks on traditsioon – mitte ajas külmunud ammu surnud tavade mausoleum ega allakäigu ohjamise habras konservatism, vaid elav, hingav jõud, mis püsib ka siis, kui kõik muu on ära võetud.

Traditsioon ei ole valik. See ei ole valikuline. See on see, mis jääb alles isegi siis, kui kõik muu kõrvale heidetakse. See on vorm muutuse all, juur mulla all, kompass, mis ei osuta mitte tahapoole, vaid sissepoole ja ülespoole. See ei ole mineviku kordus, vaid vormi taaskehtestamine läbi aja. See ei ole lihtsalt see, mis on olnud, vaid see, mis alati on. Ja kui kõik valed ebajumalad on langenud ja kõik valed kokku varisenud, jääb alles just see.

See on šokk, mis on tulemas. See on ärkamine, mis nüüd hakkab tärkama. See ei ole õõnsate fraaside või võrgutavate ideoloogiate revolutsioon, vaid mälu aeglane, kohutav ja hiilgav tagasitulek. See on hetk, mil kaua naeruvääristatud ja alandatud rahvas hakkab meenutama, kes ta on, ja seda tehes lakkab ellujäämise pärast kerjamast ning hakkab oma tulevikku tahtlikult ellu viima. See on illusioonide kokkuvarisemine ja vormi taaskehtestamine. See on Lääne tagasitulek – mitte impeeriumi või globaalse turuna, mitte poliitika või programmina, vaid elava tsivilisatsioonina, mis on juurdunud veres, seotud mäluga ja pühitsetud võitluse poolt, mis sünnitab uusi müüte ja uusi kangelasi.

Ja seda suurt tagasitulekut ei juhita. Seda ei lubata. Seda ei kiideta. Selle vastu võideldakse ja seda vihatakse ning see tuleb suure hinnaga. Aga see tuleb. Sest seda, mis magab, saab äratada ja seda, mis mäletab, ei saa kustutada.

Valik ei ole mineviku ja oleviku vahel. See ei ole traditsiooni ja progressi vahel. See on identiteedi ja unustuse vahel. Elu ja aeglase hääbumise vahel. Selle eest seismise ja vaikides kadumise vaatamise vahel.

Mäletada või unustada. See on nüüd küsimus. Ja kõik sõltub sellest, kuidas me sellele vastame.