EL kulutab 1,5 miljonit eurot oma rohelise tegevuskava ekspordiks

Euroopa Liit pöördub taas avaliku sektori raha poole, et toetada oma energiasiirde strateegiat – seekord väljaspool oma piire. Programmi „Horisont Europa“-le eraldatud 1,5 miljoni euroga rahastab Brüssel kaheaastast EnergyTrani projekti, mille eesmärk on tugevdada Euroopa ja Ladina-Ameerika teadlaste koostööd energeetika valdkonnas.

Avaldatud eesmärk on arendada akadeemilisi ja teaduslikke võrgustikke, et ühiselt analüüsida tehnoloogiaid, keskkonnamõjusid ja rohelise energia mudeli sotsiaalseid tagajärgi.

EnergyTrani edendab Ibero-Ameerika Riikide Organisatsioon (OEI) ja see koondab ühtteist ülikooli ja teaduskeskust kuuest riigist – Hispaaniast, Portugalist, Argentinast, Tšiilist, Mehhikost ja Costa Ricast – pealtnäha ülla idee nimel: et Euroopa ja Ladina-Ameerika on selles protsessis „üksteist täiendavad piirkonnad“.

OEI kõrghariduse ja teaduse peadirektor Ana Capilla sõnastab selle nii: Vanal Mandril on tehnoloogia, Ladina-Ameerikal aga ressursid – alates Argentina, Boliivia ja Tšiili moodustatud liitiumikolmnurgast kuni piirkonna potentsiaalini rohelise vesiniku tootmiseks.

Kuid see väidetav täiendavus tekitab küsimusi, millele projekt täielikult ei vasta. Kas Euroopa on tõeliselt huvitatud võrdsest arengust Ladina-Ameerika riikidega või püüab ta lihtsalt kindlustada juurdepääsu strateegilistele toorainetele energiaüleminekuks, mis annab kodus jätkuvalt ebaselgeid tulemusi?

Kui vaatleme komisjoni korduvaid avaldusi tarneahelate kindlustamise vajaduse kohta – mis on loogiline mure –, aga kliimaküsimustes rakendatuna, võib see olla üks strateegia nende üle kontrolli saavutamiseks: tegevuskava laiendamine, et veenda teisi vajaduses pääseda ligi teatud ressurssidele ja neid kontrollida, mis muidu oleksid raskemini kättesaadavad (eriti konkurentsis Hiina või Ameerika Ühendriikidega).

Idee, et energiaüleminek on sotsiaalse õigluse ja vastastikuse heaolu edasiviiv jõud, seisab silmitsi karmima reaalsusega. EL ise näeb vaeva oma propageeritava mudeli säilitamisega, kusjuures on näha selgeid väsimuse märke: kõrged kulud peredele, tarneprobleemid ja kasvav sotsiaalne vastuseis liikmesriikides. Sellegipoolest jätkab Brüssel oma prioriteetide ümbermõtestamise asemel oma rohelise tegevuskava rahvusvahelistumise edendamist.

Projekt sisaldab näitajaid keskkonnamõjude hindamiseks, eriti tundlikes piirkondades, nagu Andide soolatasandikud, kus liitiumi kaevandamine võib ohustada põhjaveekihte ja hapraid ökosüsteeme. 

Samuti on selle eesmärk käsitleda ülemineku sotsiaalset mõõdet, pöörates tähelepanu kohalikele kogukondadele ja „soolisele ebavõrdsusele“ energiasektoris.

OEI rõhutab, et üks selle eesmärkidest on takistada Ladina-Ameerika taas pelgalt toorainetarnija rolli taandumist. Kuid ajaloolised sõltuvus- ja kaevandusmustrid on endiselt väga elujõulised. Töötlemistehaste loomist ja valmistoodete, näiteks akude müüki mainitakse püüdlustena, kuigi ilma garantiideta, et see väärtusahela osa tegelikult piirkonda jääb. Eriti ajal, mil Ameerika Ühendriigid suruvad peale kodumaise tootmise taastamist ja Euroopa nõuab tööstuslikku suveräänsust nüüd, kui oht on ukse ees.

Võib-olla on siin suurim kasusaaja Hiina, kuna Peking on ainus, kes saab investeerida Ladina-Ameerikasse, et rakendada tootmissüsteeme erinevatele rohelise tehnoloogia tarneahelatele, alates akudest kuni päikesepaneelideni.

Eelseisev COP Belémis (Brasiilias) sümboliseerib keskkonnateadlikkust, kuid praktikas ei rakenda ükski selle eestvedajatest seda. Taas kord panustab Euroopa välisrahastuses sellele, mida ta pole veel kodus lahendanud.