See on taasavanud Brexiti haavad ja sütitanud vaidluseid. See on enamat kui lihtsalt suhete taaskäivitamine: see on vähemalt algstaadiumis oluline samm tagasi ELi suunas riigi poolt, kes on just otsustanud EList lahkuda. Miks?
Lihtne vastus on see, et neil on leiboristide valitsus, mis uskus omaenda propagandat kaubanduslepingu kohta, mille David Frost Briti pealäbirääkijana ja hiljem ministrina koos Michel Barnier'ga 2020. aastal koostas.
Tegelikult on leping toiminud suurepäraselt. Põhja-Iirimaa osalise erandiga on see taganud vabakaubanduse mõlemale poolele. See on andnud Suurbritanniale tagasi kontrolli oma siseriiklike eeskirjade üle ja võimaldanud järkjärgulist (võib-olla liiga järkjärgulist) innovatsiooni. Ja see on võimaldanud sõlmida uusi kaubanduslepinguid otse teiste riikidega: Austraaliaga ja Uus-Meremaaga 2023. aastal, täieliku vabakaubanduslepingu Indiaga – lepinguga, mis on EL-i poolt peaaegu kakskümmend aastat kinni hoitud – ja esimese sammu kaubanduslepinguga ameeriklastega.
Suurbritannia majanduskasv, kuigi kahjuks nõrk, ei ole ülejäänud ELiga võrreldes kannatanud ja on tõepoolest olnud kiirem kui Prantsusmaal, Saksamaal ja kogu euroalal alates kaubanduslepingu jõustumisest.
Leiboristide valitsus uskus hoolimata kõigist tõenditest, et see oli Suurbritannia jaoks halb tehing. Nad avastasid peagi tõe – ja mõistsid, et tegelikult polnud seda nende mõistes võimalik parandada, välja arvatud naastes ELi ühtse turu osadesse. Nii nad ongi teinud.
Suurbritannia on taas seotud ELi põllumajandus- ja toiduainetealaste seadustega, heitkogustega kauplemise süsteemiga, süsinikdioksiidi piiritariifidega ja lõpuks ka energiakaubanduse eeskirjadega. Lisaks sellele loobutakse veel 12 aastaks õigusest oma vetes kalastada.
Vastutasuks lepiti kokku kaitse- ja julgeolekulepingus – naeruväärses dokumendis, mis sisuliselt annab Suurbritanniale, kes on endiselt mandri peamine välispoliitika ja kaitsejõud, õiguse osaleda mitmetel ELi vestlusringidel. See dokument on pigem Suurbritannia järeleandmine, mitte eelis. Sellega ei oleks kindlasti tohtinud kaasneda millegi muu osas järeleandmisi.
2018. aastal tabas BBC kaamera ühe ELi läbirääkimismeeskonna liikme, kes kirjeldas Theresa May valitsusega äsja saavutatud ajutist kokkulepet kui seda, et Suurbritanniast saab meie esimene koloonia. Õnneks ja õigustatult ei läinud kokkulepe Briti parlamendis läbi ning David Frost ja Boris Johnson suutsid kehtestada praegused kaubanduslepingud. Kahjuks kordab eelmise nädala kokkulepe kõiki Briti 2018. aasta läbirääkimisvigu. See viib meid tagasi ELi normide juurde. See on halb meile – aga see on halb ka ELi rahvusriigi toetajatele.
Enamik eurooplasi, kes selle nädala uudiseid lugesid, kui nad olid tähelepanelikud, arvasid ilmselt, et hea, kui Suurbritannia meiega jälle veidi tihedamalt koostööd teeb ja liikusid siis edasi. Kuid ilmselgelt on siin tegemist enamaga.
Kui te istute Euroopa Komisjonis, kui te olete Emmanuel Macroni, Friedrich Merzi või Donald Tuski saatjaskonnas, siis olete kindlasti väga rõõmus. Asjata on Suurbritannia nõustunud mitte olema konkurent olulistes valdkondades. Starmer on kokku leppinud, et Suurbritannia ei tee uuendusi oma toidu- ja põllumajandussektoris, vaid teeb hoopis koostööd kõigega, mida EL soovib. Starmer on selgesõnaliselt kokku leppinud, et tal ei ole vähem ambitsioonikaid neto nullheite seadusi kui ELil. Ja on kokku leppinud, et impordib ELi 50 protsenti kõrgema süsinikuhinna ilma igasuguse sõnaõiguseta selle toimimise osas.
Te teate kindlasti väga hästi, et üks asi viib teiseni. Starmer müüs oma tehinguga Suurbritannia maha, öeldes, et nüüd on ELiga toidukaubandus vaba.
Ometi on Suurbritannia tariifid paljudele toiduainete impordile praegu palju madalamad kui ELil. Kui Suurbritanniast ei saa ELi tolliliidu taganemisteed, peavad ELi tollikontrollid olema tõsised ja midagi tähendama. Ei lähe kaua, kui von der Leyen magusalt ütleb: „Te olete juba nõustunud meie süsinikupiiri tariifide rakendamisega. Miks te lihtsalt ei liitu ka toidu tolliliiduga?“ Ja vähehaaval libisetakse tagasi ELi reeglite juurde – lihtsalt ilma nende osas sõnaõiguseta. Kui olete euroföderalist, on see ideaalne viis brittide neutraliseerimiseks.
Aga mis siis, kui olete Euroopa rahvuskonservatiiv ja istute võib-olla Meloni või Orbani meeskonnas? Võib-olla mõtlete, et kuigi näete probleemi, pole see teie jaoks prioriteetne küsimus. Teil on komisjoniga omad argumendid. Kui britid tulevad tagasi, siis ehk aitab see natuke?
Kui jah, siis kutsun teid üles uuesti järele mõtlema. Esiteks on teie vaatenurgast Briti lähenemine täielikult nurjatud. Neil pole seaduste ega tulemuste osas sõnaõigust. Nad ei saa aidata neid, kellele ei meeldi ELi teekond. Nad jäävad lihtsalt teiste seaduste külge klammerduma. Pealegi, kui loodate, et Briti reformid, innovatsioon või eksperimenteerimine võib ELis midagi sarnast juhtuda – unustage see.
Teiseks on Euroopa rahvuskonservatiividel huvi säilitada ja tugevdada rahvusriiki ning ideaalis ka nõrgestada rahvusülest poliitikakujundamist. Kuid selle pooldajad näevad seda kokkulepet nõrgestavana igasugust argumenti, et rahvusriigid saavad mõistlikult kujundada oma poliitikat olulistes riikliku huvi valdkondades. Kui isegi Suurbritannia ei suuda väljaspool ELi riiklikku otsustusprotsessi jätkata, küsitakse, kuidas te kavatsete seda ELis jätkata?
See lähtestamine kahjustab Briti vabadust ja rahvuslikku iseseisvust. Aga mitte ainult Briti oma. Suur inglise luuletaja John Donne kirjutas kuulsalt: „Ükski inimene pole saar“. Samuti mitte ükski Euroopa rahvusriik, sest rahvusriigi nõrgenemine vähendab kõiki meie rahvusi.
Euroopa konservatiivid, see tähendab tõelised konservatiivid, peaksid pöörama tähelepanu luuletuse lõpusõnadele: „Ärge kunagi saage teada, kellele kell heliseb; see heliseb sinu jaoks.“