See dokument pidi piinarikkalt detailselt tõestama, miks AfD on nii kuri, fašistlik, natslik ja hitlerlik, ning sel viisil looma esialgse argumendi partei keelustamiseks.
Tegelikult osutus selle sisu nii labaseks naljaks, et see röövis Saksamaa poliitilises klassis kogu järelejäänud hoo AfD keelustamiseks. Ma kahtlustan, et isegi AfD liigitamine "paremäärmuslikuks" on nüüd ohus ja kohtud võivad selle tühistada – nii halvaks see palju kuulutatud ülisalajane hinnang osutus.
Kulus paar päeva, enne kui raporti idiootsuse täielik mõju kohale jõudis. Nii see tõeliselt rumalate asjadega on – nende tekitatud uskmatus peab kõigepealt haihtuma. Lõpuks aga teatas siseminister Alexander Dobrindt selle nädala teisipäeval, et BfV kogutud kahtlased tõendid ei ole keelustamismenetluse toetamiseks piisavad.
Dobrindt ütles ka, et kogu debatt on muutunud kontraproduktiivseks ja et on aeg hakata leidma viise sotsiaalse polariseerumise lõpetamiseks, mis iganes see ka ei tähendaks. Tunde hiljem selgus, et kantsler Friedrich Merz oli käskinud kogu CDU juhtkonnal mitte kunagi enam sõnagi öelda AfD keelustamise kohta. Kui kõik lihtsalt vait jäävad, usub Merz, et tema partei saab vältida edasist debatti ja vältida valijatele mulje jätmist, et CDU püüab kõrvaldada rivaalierakonda – mis on muidugi just see, mida CDU lootis teha, kuni BfV oma 1108-leheküljelise düspeptiliste Facebooki-taseme poliitiliste seisukohtade koguga kõik tuksi keeras.
Vasakpoolsetelt tuleb ikka veel üksikuid üleskutseid keelustamismenetluste algatamiseks, kuid see pole nende südameasi ja neil pole niikuinii tähtsust. Ilma ametiühingute häälteta ei jõua ükski keelustamistaotlus kunagi Karlsruhe föderaalsesse konstitutsioonikohtusse.
Raed Saleh, äärmiselt ebameeldiv poliitik, kes juhib Berliini Esindajatekojas SPD fraktsiooni, virises täna hommikul ajakirjandusele, kui kohutav ja häbiväärne on, et opositsiooni keelustamine ei ole enam laual ja et tema parteil palutakse nüüd hoopis AfD-ga poliitilisse debatti astuda.
Samuti SPD-st pärit föderaalne justiitsminister Stefanie Hubig loodab tulihingeliselt, et AfD võidakse ikkagi keelustada ja tema arvates peaks siseministeerium kulutama rohkem aega selle BfV prügimäe hindamisele. Kuna Hubig on justiitsminister, mitte siseminister, pole tegelikult oluline, mida tema arvates siseministeerium peaks tegema. Ma ei saa aru, miks nii paljud tsiteerivad Hubigi märkusi, nagu need midagi tähendaksid.
Selle AfD keelustamise kaare kokkuvarisemine tundub mulle üsna suure asjana. Alates 2021. aastast on parteid paremäärmusluses kahtlustatud, kuid hoolimata nelja-aastasest nuhkimisest pole BfV suutnud välja pakkuda midagi muud kui juriidiliselt ebaolulise, kahjutu, banaalse, ebahuvitava, rumala ja valitsuse ressursside täieliku raiskamise kombinatsiooni. Mingil hetkel tuleb küsida: kui AfD on nii kuri ja nii natsistlik ja nii fašistlik ja nii hitlerlik, siis miks ei saa keegi, kusagil, esitada mingeid tõendeid selle kurja natsi-hitlerifašismi kohta?
Liitvabariik ei ole tõsiseltvõetav riik, seega pole kellelgi selliste küsimuste vastu mingit huvi. Selle asemel jätkuvad AfD välistamised, laimamised ja väiklased parlamentaarsed rünnakud hoogsalt, ilma igasuguse tegeliku põhjenduseta:
- Saarlandi rohelised, keda AfD keelustamise hääbuvad väljavaated on nördinud, on teinud ettepaneku töötada selle nimel, et AfD võtmepoliitikutelt võtta ära nende demokraatlikud õigused, sealhulgas õigus hääletada, õigus kandideerida valimistel ja õigus avalikul ametikohal töötada. Saarlandi roheliste liidumaa esimehe Volker Morbe sõnul on see vajalik BfV tobeda hinnangu tõttu, mida ma väga kahtlen, et ta isegi lugenud on ja ka seetõttu, et AfD ei ole protestipartei, vaid organiseeritud oht meie vabale demokraatlikule korrale. Poliitika on äärmiselt frustreeriv sotsiaalne ja kultuuriline protsess, kus paljud inimesed lihtsalt kordavad ikka ja jälle samu ümberlükatud asju, mõnikord terveid aastakümneid, ega peatu kunagi, ei selgita ennast ega vasta ühelegi vastuväitele.
- Nagu tavaks saanud, hääletasid kartellierakonnad uues Liidupäevas AfD-le asepresidendi koha andmise poolt. Asepresidendid juhivad parlamentaarseid debatte. Seni kuni AfD-l sellel ametikohal esindajaid pole, saavad kartellierakondade asepresidendid oma ametikohta kuritarvitada, et AfD-d valikuliselt karistada, kartmata kättemaksu. Nad teevad seda peamiselt AfD esindajatele ebaproportsionaalselt paljude korralekutsungite esitamisega kõige pisemategi tühiste asjade pärast. Seejärel väidavad eksperdid nende ebaproportsionaalselt paljude korralekutsungite põhjal, et AfD ei austa parlamentaarseid debatte ja on seetõttu ebademokraatlik. See tüütu mäng on kestnud aastaid.
- Kartell on ühendanud jõud, et keelata AfD-l kõigi komisjonide esimeeste kohad. Need antakse traditsiooniliselt igale parteile proportsionaalselt tema tugevusega Bundestagis. Teise tugevaima parteina on AfD-l õigus kuuele esimehe kohale. Hoides opositsiooni komisjonide juhtimisest eemal, loodab kartell minimeerida AfD võimet kujundada seadusandlust ja teostada ka järelevalvet. Suurima opositsioonierakonnana saaks AfD tavaliselt võimsa eelarvekomisjoni esimehe koha. Idee on selles, et parlamendi opositsioon peaks seda komisjoni kontrollima, et teostada järelevalvet valitsuse kulutuste üle. Õnneks aitasid SPD, CDU ja CSU AfD-l sellest ametikohast ilma jätta, kaitstes ühe hoobiga nii demokraatiat, kui ka sillutades teed maksumaksja raha kulutamiseks veidi väiksema järelevalvega. Alati on tore näha, kuidas stiimulid niimoodi kokku sobivad.
See kõik on eelmäng viimasele lapsikule väiklusele – lasteaiavõitlusele selle üle, kes saab värviliste puuklotsidega mängida.
Iga partei saab Riigipäevahoones suure ruumi sisemiste arutelude ja debattide pidamiseks. Selliseid ruume on vaid mõned ja need antakse parteidele pragmaatiliselt, vastavalt nende suurusele. Pärast valitsuse kolimist Bonnist Berliini on SPD-l olnud ruum 3-S-001, 462 ruutmeetri suurune saal. Viimastel valimistel aga hävitati SPD täielikult, selle järelejäänud 120 esindajat vaevalt õigustavad sellise suurusega ruumi säilitamist, mis peaks minema AfD-le kui uuele suuruselt teisele parteile. SPD, hoolimata sellest, et on suuruselt kolmas partei, on sõna otseses mõttes keeldunud lahkumast, nõudes, et AfD peaks saama palju väiksema ruumi, mis pakub poole vähem pinda kui ruum 3-S-001 ja seda 25% rohkemate esindajate jaoks.
Kõikide aruannete kohaselt on see korraldus toimimatu, kuid SPD keeldub oma pooltühjast saalist loobumast. Selle peamine argument – ja ma vannun, et see on tõsi, mitte lihtsalt minu väljamõeldis – on see, et nad on sisemiselt ja mitteametlikult nimetanud ruumi 3-S-001 Otto Welsi saaliks ning kuna Otto Wels on SPD kangelane, kes lausus 1933. aastal vapraid sõnu natsionaalsotsialismi vastu, oleks kohatu anda see ruum kurjale fašistlikule natsi-Hitleri parteile. Nii saan ma oma lemmikpargipingi oma mõtetes Armin Mohleri järgi nimetada ja seejärel keelduda laskmast kedagi sõjaeelse Ernst Jüngeri vasakpoolsest positsioonist seal kunagi istuda.
SPD on suutnud AfD ruumist 3-S-001 eemal hoida, sest nagu arvata võis on neil kartelli täielik kokkumäng. Niinimetatud vanemnõukogu vastutab selliste logistiliste otsuste eest ja kõik teised vanemnõukogu parteid hääletasid AfD liiga väikesesse ruumi jätmise poolt, hoolimata nii elementaarsetest probleemidest nagu tuleohutus.
Huvitaval kombel on SPD manööverdamine pälvinud üsna laialdase hukkamõistu. Handelslbatt, kes pole AfD sõber, kurdab, et kohutavad olud takistavad AfD tööd märkimisväärselt. Progressiivne Tagesspiegel, kes on AfD-le veelgi vähem sõber kui Handelsblatt, kurdab, et see samm sobib sujuvalt AfD narratiivi kurjadest kartellierakondadest. Isegi Jan Sternberg, kes kirjutab SPD-ga külgnevas RedaktionsNetzwerk Deutschlandis, peab seda halvaks ideeks. Tõsi küll, ta peab kõigepealt köhatama suure hulga etteheitega, teatades meile, et AfD ei ole tavaline partei, muu hulgas seetõttu, et ta ei pea oma konkurente konkurentideks, vaid vaenlasteks, mis pole sugugi täiuslik kirjeldus sellest, kuidas teised parteid AfD-d näevad.
Muidu on Sternberg vihane, sest AfD on tänulikult haaranud võimalusest, mis SPD rumalusega talle avanes, taaskord ohvrit mängida. Meie poliitiline diskursus on nagu keskealine naine, kellel on B-klastri isiksusehäire: AfD ohvriks tegemise probleem on see, et see annab AfD-le võimaluse olla ohver, mis on AfD poolt väga vale ja täielikult nende süü.
AfD-vastane süüdistus on kokku kukkunud, kuid see on ikkagi kuri fašistlik natsi-Hitleri partei ja ma lõpetuseks toon kolm tähelepanekut selle etteaimatava, kuid sügavalt rumala olukorra kohta:
1) Peamine põhjus, miks parteid ei muuda parlamentaarset protseduuri ega eira traditsioone opositsiooni ebasoodsasse olukorda seadmiseks, on see, et nad kardavad päeva, mil nad enam võimul ei ole ja endine opositsioon teeb nendega sama. Iga päevaga suurendavad kartelliparteid survet tulemüürile ja ka selle paratamatu kokkuvarisemise hinda neile ning nad teevad seda täiesti hoolimatult. Ma arvan, et see on sellepärast, et nad on tõesti, tõesti rumalad. Ma ei suuda ühtegi teist põhjust välja mõelda.
2) AfD on Ida-Saksamaa tugevaim partei ja kõik need AfD-le Bundestagis osaks saanud solvangud tunduvad üsna üldise ja laialt levinud lugupidamatusena Ida-Saksamaa poliitiliste eelistuste vastu lääne domineeriva kliki poolt. Ida-Saksamaa valijate lemmikparteidel pole korralikke parlamentaarseid ruume, neil pole komisjonide esimehi ja neid tuleb pidevalt väidetavate demokraatlike puuduste pärast noomida, sest Ida-Saksamaa truudus liberaalsele demokraatiale on alati kahtlane. See on kohutav vaatepilt ja ma võpatan iga kord sisemiselt, kui kuulen Lääne-Saksamaa eksperte ja poliitikuid kasutamas AfD-le ainuomaseid termineid nagu „demokraatlikud parteid“ ja „demokraatlik keskerakond“. Nad ei tohiks nii rääkida.
3) Need uskumatult toonikurdid taktikad suurendavad vaid AfD populaarsust Ida-Saksamaal. See dünaamika on muutunud nii ilmseks, et oleks õigustatud öelda, et AfD ja kartellierakonnad on loonud perversselt sümbiootilise suhte. AfD tugineb kasvamiseks tõrjutusele, solvangutele ja ebaausatele mängudele, samas kui kuri fašistlik natsi-Hitleri partei on ainus liim, mis kartellierakondi koos hoiab. Sellesse sügavalt rumalasse süsteemi on kogunenud palju potentsiaalset energiat ja mul pole aimugi, mis juhtub, kui see vabaneb, aga ma tean, et asjad ei saa kesta, kui need on igavesed.