Venemaa, Putin, Moskva ja veelkord Venemaa. Hirm, hirm, hirm…
See on võrdväärne olukorraga, kus sügavalt traumeeritud inimesele ujub ligi keegi "heategija ja aitaja", kes iga kord, kui ta tahab oma ohvrit panna enda soove täitma ja tahtmist tegema, vajutab oskuslikult tema traumale – ja saab alati selle, mida ta tahab, ka ohvri enda heaolu, tervise ja majandusliku toimetuleku hinnaga.
Tänane nomenklatuur pole midagi muud, kui küünilised ja jultunud ÄRAKASUTAJAD.
Eriti valus on aga see, et ohvrit ei aita enam ammu õlalepatsutamine, kaasanutmine ja soe kalli, vaid talle tuleb ette panna peegel ja öelda: vaata, sa kas saad oma traumast nüüd ükskord üle, põletad selle oma vaimu sulatusahjus tuhaks, ajad selja sirgu, tõmbad vaba mehe kombel kopsud värsket õhku täis ning saadad oma ärakasutaja saapajäljega istmikul kus seda ja teist, või jääd alatiseks väkeseks ja abituks lükata-tõugata mehikeseks, kellele Ilvese sugused ülbed nätsumälujad moraali tulevad lugema ja lõpnud ihu haavadele soola peale riputama.
See on rahva eksistentsiaalne valik ning enne ei muutu Eesti poliitikas midagi, kui oma traumast üle ei saada ja oma ärakasutajaid turjalt maha ei raputata.