Iisrael kutsub teenistusse veel kümme tuhat reservväelast ja okupeerib Gaza sektori jäädavalt, kinnitas Benjamin Netanyahu selle nädala alguses. See tähistab radikaalset muutust varasemast poliitikast ja lõpetab sisuliselt Oslo rahuprotsessi – protsessi, mida paljud pidasid algusest peale hukule määratuks.
Mõistet "rahuprotsess" saab muidugi kasutada ainult jutumärkides, kuna araabia pool polnud kunagi rahule tõeliselt avatud.
Gaza tagasivõtmise otsusel on olulised eelkäijad. Iisrael sai Gaza sektori üle kontrolli pärast kuuepäevast sõda 1967. aastal. Sel ajal kavatses ta sinna jääda, tehes märkimisväärseid investeeringuid infrastruktuuri ja rajades juudi asundusi. Kõik oli antud, et muuta piirkond kõrbes õitsevaks paigaks, nagu Piibel ennustab.
Valdavalt araablaste asustatud linnast sai aga üks 1987. aastal puhkenud esimese intifada keskpunkte – sageli tõlgitakse seda kui „mässu“, kuigi sisuliselt oli tegemist Palestiina terrori lainega. Samal aastal asutati Hamas. See tekkis Muslimi Vennaskonnast ja selle asutas keegi Ahmed Yassin. Iroonilisel kombel toetas Iisrael algselt isegi Hamasi, nähes selles vastukaalu ilmalikele, natsionalistlikele Palestiina organisatsioonidele. See leebe lähenemine andis hiljem ränga tagasilöögi.
2005. aastal viis Ariel Sharoni parempoolne valitsus – keset märkimisväärset poliitilist poleemikat – Gazast välja nii Iisraeli armee, kui ka juudi tsiviilelanikkonna: see samm kummitab juudiriiki tänaseni ja millele praegune, samuti parempoolne peaminister Benjamin Netanyahu oli ägedalt vastu. Sharon uskus, et territooriumil võiks tekkida mingisugune rahumeelne Palestiina üksus, kuid selle asemel algasid peaaegu kohe raketirünnakud.
Pärast lahkumist võitis Hamas 2006. aasta valimised ja haaras Gazas peagi vägivalla abil võimu. 2007. aasta relvastatud konfliktis ajasid nad kiiresti minema Fatahi – partei, mida ülemaailmsed registridokumentid pidasid mõõdukaks, kuid mis tegelikkuses oli sügavalt seotud ka terrorismiga – ja hakkasid rajama äärmuslikku islamistlikku režiimi. See hõlmas usulisi piiranguid, kristlaste tagakiusamist ja ilmalike institutsioonide lammutamist, luues Gazasse sisuliselt mini-islamiriigi.
Vastuseks rünnakutele ja inimröövidele algatas Iisrael sõjalisi operatsioone aastatel 2008–2009 ja uuesti 2014. aastal, kuid ei suutnud Hamasi võimu lammutada. Nende operatsioonide käigus püüdis Iisrael vältida tsiviilohvreid – näiteks nn katusele koputamise hoiatuste abil, st väikeste detonatsioonidega hoonete katustel, kus viibisid tsiviilisikud, vahetult enne nende hoonete hävitamist. Just sel põhjusel peavad objektiivsed analüütikud Iisraeli sõjakuritegude süüdistusi alusetuks – Iisraeli tegudel mitte ainult puudus kuritegelik kavatsus, vaid need olid vastupidi mõeldud tsiviilelude säästmiseks.
Kui vaatame praegust sõda, siis näeme Hamasi väidet, et viimase pooleteise aasta jooksul on lahingutes tapetud 46 000 Palestiina araablast, tegemata vahet tsiviilisikute ja võitlejate vahel. Iisraeli andmetel võivad Hamasi sõjalised kaotused olla umbes 20 000 võitlejat.
Oluline on aga see, et Hamas on tõestatult tsiviilohvrite arvu suurendanud. Kuigi tsiviilisikute surmajuhtumeid kindlasti esineb – ja see on sügavalt kahetsusväärne –, on Iisrael pakkunud tsiviilisikutele evakueerimisvõimalusi. Kuid terroristid kasutavad neid inimkilpidena.
Üks väga hiljutine uuring leidis ka, et sõja ajal tapetud naiste ja laste osakaal on oluliselt väiksem, kui Hamasi propagandakanalid väidavad. Professorite Lewi Stone'i ja Gregory Rose'i avaldatud uus uuring näitas, et vastupidiselt Hamasi väitele, et umbes 70% hukkunutest olid naised ja lapsed, näitavad Gaza enda tervishoiuministeeriumi andmed, et tegelik osakaal on 51%.
Kuid isegi see uuring tugineb Hamasi ametlikele andmetele, hoolimata hiljutistest paljastustest, et need arvud on kindlasti võltsitud. Aprillis teatas euronews, et Hamasi juhitav Gaza tervishoiuministeerium kustutas märtsikuu surmajuhtumite nimekirjast tuhandeid nimesid ilma ette teatamata. Analüütikud avastasid, et umbes 3400 varem tuvastatud surmajuhtumit polnud ministeeriumi PDF-aruandes enam loetletud ning aruandes ei tehta jällegi vahet võitlejate ja tsiviilisikute vahel. Nimekirjast eemaldatute seas on vähemalt 1000 last.
Samal ajal juhivad Iisraeli kriitikud tähelepanu sellele, et juudiriigil on raske nii pikka sõda üle elada. Iisrael on väike riik, mis sõja ajal tugineb suuresti oma õhujõududele, luurevõimetele ja erivägedele. See nõuab ka reservväelaste massilist mobiliseerimist, mis tõmbab tööjõudu majandusest eemale ja paneb kodanikuühiskonnale märkimisväärse koorma.
Iisraeli asutajad uskusid, et sõjad tuleb kiiresti lõpetada, kuna väike arv juute seisis silmitsi tohutu araablaste demograafilise merega, vastavalt Times of Israeli analüüsile. See lähenemisviis tugines mobiliseeritud reservväelaste otsustavatele võitudele lühikese aja jooksul ja seejärel tsiviilellu naasmisele, minimeerides seeläbi majanduslikke ja sotsiaalseid häireid. See strateegia osutus edukaks 1956, 1967 ja 1973. aasta sõdades. Pole kindel, kui kaua praegust olukorda saab säilitada: kindlasti on inimesi, kes ilmuvad kohale isegi pärast neljanda, viienda või isegi kuuenda reservteenistusse kutsumist – kuid see ei saa lõputult kesta.
Samal ajal oleks ebatäpne öelda, et see, mida Iisrael põhjas teeb, on mõtetu: Hezbollah on tõepoolest tagasi tõrjutud ja Assadi langemine annab juudiriigile uskumatu võimaluse oma põhjapiirid lõpuks stabiliseerida ja põhjapoolsete asulate turvalisus tagada. Seega peab Iisrael hoidma liini samaaegselt Gazas, Juudamaal ja Samaarias (mida sageli nimetatakse Läänekaldaks) ning põhjas, seistes samal ajal silmitsi üha suureneva hulga Jordaaniast sisse imbuvate terroristidega.
Asjaolu, et Iisrael on nüüd täielikult hüljanud Palestiina riikluse idee Gazas – naastes Oslo-eelse mõtteviisi juurde (kuigi Gaza autonoomia oli laual juba 1978. aasta Camp Davidi tippkohtumisel) – ja okupeerib sisuliselt territooriumi uuesti, samal ajal kui levivad üha rohkem jutud selle tsiviilelanikkonna rahumeelsest ümberasustamisest, annab märku, et rahvusvaheliste institutsioonide dikteeritud neoliberaal-globalistliku maailmakorra ajastu on läbi ka Lähis-Idas.
Iisrael langetab ühepoolseid otsuseid, tuginedes omaenda võimule ja tagades oma turvalisuse oma tingimustel. Antud konkreetsel juhul ei pruugi see tingimata halb asi olla.
„Rahvusvaheline üldsus” – ÜRO, EL, Amnesty International, Punane Rist ja teised – on teinud vähe peale moraalse, juriidilise ja rahalise toetuse verejanulistele islamistlikele terroristidele, kes seisavad vastu ainsale demokraatiale Lähis-Idas.
Pärast 7. oktoobrit on mõistetav, et Iisrael on otsustanud oma saatuse enda kätte võtta. Lisaks Iisraeli tsiviilelanikele on Hamasi terrorivalitsuse ja selle algatatud sõja teised peamised ohvrid olnud Palestiina araablased ise. Lõpuks saavad ka nemad kergemini hingata, kui Iisrael suudab saavutada keerulise sõjalise ja poliitilise eesmärgi – Hamasi hävitamise.
Taas kord oleme tunnistajaks ajaloo verisele ratta pöörlemisele. Seda ei pea tähistama ega kartma, vaid tunnistama ning iga riik ja rahvas peab vastavalt tegutsema.