Salajased sõnumid Pfizeri tegevjuhiga: Von der Leyen on vaktsiinilepingu pärast kohtus

Euroopa Komisjoni juhataja seisab silmitsi ebameeldivate küsimustega, mitte opositsioonilt, vaid Euroopa Liidu Kohtult.

Küsimus on lihtne ja vastus – seni kättesaamatu: kus on sõnumid, mida ta vahetas Pfizeri direktori Albert Burliga EL-i ajaloo suurima ravimitehingu sõlmimise eelõhtul?

See on kümnete miljardite eurode väärtusega leping. Pandeemia keskel kohustas Euroopa Komisjon oma liikmeid ostma 1,8 miljardit doosi vaktsiini.

Kokkulepe kukkus läbi kiiresti, avalikkusele peaaegu nähtamatult ja just see ongi praegu probleem – kuidas ja millistel tingimustel kokkulepe saavutati, ei tea keegi väljaspool seda kitsast ringi. Sõnumid on kadunud, komisjon väidab, et neid "ei eksisteeri" ja von der Leyen keeldub neid üle andmast või isegi kohtusse selgitusi andma ilmumast.

Kohus ei pea seda enesestmõistetavaks. Viimasel Luxembourgis toimunud kohtuistungil väljendasid mõned kohtunikud avalikult kahtlusi komisjoni usaldusväärsuse suhtes. Üks küsimus kõlas korduvalt: kui te väidate, et sõnumid pole olulised – miks te neid siis varjate?

Von der Leyen ei olnud pandeemiale reageerimisel pelgalt passiivne tunnistaja – ta juhtis isiklikult läbirääkimisi Pfizeriga. Mitte koosolekutel, mitte ametlikes saalides, vaid SMS-sõnumite kaudu. Albert Burla enda sõnul tekkis neil nädalatepikkuse otsesuhtluse käigus "sügav usaldus". Ja see on võtmehetk, mis nüüd kohtusse jõuab.

Sest kui poliitiline tegelane, näiteks Euroopa Komisjoni juhataja, peab eraviisiliselt läbirääkimisi äriettevõttega – ja seda ka hiljem „kaotsiminevate” sõnumite kaudu –, ei ole küsimus ainult läbipaistvuses. Tekib küsimus süsteemist endast.

Euroopa ombudsman Emily O'Reilly hoiatas kaks aastat tagasi, et Brüsselis on tekkinud „teabe varjamise kultuur”. Tema sõnum oli selge: kui kodanikud ei saa kontrollida, kuidas kõige olulisemaid otsuseid tehakse, muutub õigusriigi põhimõte pelgalt formaalsuseks. Ja just see praegu toimubki.

Luksemburgi kohtusaalis tunnistasid komisjoni juristid, et sõnumid tegelikult eksisteerisid, kuid otsustasid neid mitte näidata – selgitusega, et need „ei ole juriidilises mõttes dokumendid”.

Kohtunik José Martín y Pérez de Nanclares ei hoidnud end tagasi: „Kui komisjoni juhataja juhib miljardite eurode suuruseid kokkuleppeid ja sellest suhtlusest pole jälgegi, siis kuidas saab keegi institutsioonide vastu usaldust tunda?“

Juhtumile eelnenud New York Timesi jurist lisas, et pole veel teada, kas sõnumeid võidi vahetada teistest seadmetest. Need asjad ei ole enam detailid – need on poliitilise vastutuse võtmepunktid.

Pfizergate'i nime all tuntud juhtum võib siiani kõlada bürokraatia ja ajakirjanike vahelise vaidlusena. Aga lõpuks lähevad asjad tõsiseks. 

Kui keegi suudab 450 miljoni inimese nimel läbi rääkida miljardite dollarite suuruseid kohustusi ja seejärel keelduda tõendeid esitamast – see pole enam bürokraatlik mäng. See on süsteemihäire.

Ja siin jõuame otsustava hetkeni. Euroopa Kohtu otsus ei otsusta ainult ühe sõnumite komplekti üle. See otsustab, kas poliitiline vastutus Brüsselis on endiselt elus. Või jäid reeglid kehtima ainult tavakodanikele, samal ajal kui kokkulepped kirjutatakse kinnise ukse taga ja need ei tule kunagi ilmsiks.