Putin elab "soojas vannis" ja loeb positiivseid "issi jutukesi"

Ta on "soojas vannis" ja tarbib ainult positiivset informatsiooni, mis on tegelikult moonutatud. Selle järelduse võib teha tema avalikest avaldustest. Ka USA presidendi Donald Trumpi arvamus Ukraina sõjast võib olla sarnaselt moonutatud, kuna ta näib uskuvat, et Venemaa on võitmas.

Tegelikkus on aga see, et pärast poolteist aastat kestnud pealetungi õnnestus Vene okupatsiooniarmeel saavutada vaid tagasihoidlikke taktikalisi edusamme ega teinud ühtegi operatiivset operatsiooni, rääkimata läbimurdest. Kreml küll õhutab agressiivset retoorikat ja vihjab Sumõ linna vallutamisele, kuid objektiivselt vaadates ei suuda ta oma plaani ellu viia, vähemalt mitte lähitulevikus.

Seda arvamust jagas Razumkovi keskuse välispoliitika programmide kaasdirektor, rahvusvaheliste projektide koordinaator ja sõjandusekspert Oleksi Melnyk.

– Hiljutisel Putini kohtumisel Kurskis tehti nalja, et Sumõ peaks saama osaks Venemaa Föderatsioonist. Varem ähvardas Venemaa delegatsioon Istanbuli läbirääkimistel ka Sumõ oblasti hõivamisega, et luua "julgeolekutsoon". Millise strateegia võiks vaenlane teie arvates valida?

– Putin on üldiselt naljakas, aga peale oma lähiringkonna, kes talle suhu vaatab, on ebatõenäoline, et keegi neid nalju vaimukaks või naljakaks peaks. Muidugi kajastab see Sumõ kohta käiv väide mõnevõrra seda, millest Medinsky rääkis. See oli ka Putini stiilis nali, öeldes, et kui Ukraina ei taha praegu neljast piirkonnast loobuda, siis võtame kuus.

Selle taga võib olla mitu tähendust. Esiteks on see Venemaa häbematu kiitus, milles pole midagi uut. Kuid põhjus võib olla ka probleem, mis on eksisteerinud ulatusliku sissetungi algusest peale – strateegiline valearvestus Venemaa võimekuse võimsuse kohta.

Ilmselt elab Putin oma "soojas vannis", mis on moodustatud tema punastest või sinistest issidest, kus talle öeldakse, et kõik on korras. Ta näitas kaamera ees korduvalt, et tal puudub ülevaade tegelikust olukorrast rindel.

Kui me räägime sellest, kui tõsine on Sumõ linna jaoks oht võimaliku piiramise või okupeerimise seisukohast, siis ütleksin, et see on olemas, kuid mitte nii pakiline kui üksikute idapoolsete rindejoone linnade jaoks. Jah, oht on olemas, aga me ei saa kindlalt väita, et Venemaa suudab lähitulevikus Sumõ vallutada.

– Kuidas teie arvates Trumpi avalik poliitiline toetus Putinile seda vaenlase strateegiat mõjutab?

– Üks paradokse, mida praegu täheldatakse, on Venemaa tagasihoidlikud taktikalised edusammud, ebaõnnestumised strateegilise läbimurde või vähemalt operatiivse edu saavutamise katsetes. Rohkem kui poolteist aastat kestnud pealetungi jooksul ei saavutanud Venemaa strateegilist edu, operatiivset läbimurret ei toimunud isegi ühes rindeosas. Aga milles seisneb paradoks? Sellega saavutab Venemaa strateegilise, poliitilise ja informatiivse efekti.

Kui Trump ütleb, et Venemaa on võitmas, on see tagajärg asjaolule, et selliste taktikaliste sammudega, ebaproportsionaalselt suurte isikkoosseisu ja varustuse kaotuste hinnaga, loob Venemaa illusiooni omaenda võitmatusest. Neid Venemaa narratiive ei levita mitte ainult president Trump, vaid ka teiste maailma riikide juhid. Trumpi isiklikust retoorikast võime aru saada, et ta toetab, nagu varemgi Putini narratiive, et Ukraina peab järeleandmisi tegema, sest mida kauem see venib, mida rohkem Venemaa okupeerib, seda lähemal on Venemaa võidule.

Kuid pole fakt, et isegi tema lähimad kaaslased, kes muidugi püüavad ülemusega mitte vastuollu minna, omavad sama enesekindlust. Näiteks tõestab seda Marco Rubio viimane avaldus, mille kohaselt Venemaa tahab liiga palju. Ilmselgelt on see väide, et Venemaa ei suuda saavutada sõjaliselt tulemusi, mida ta selliste väljapressimisaktidega üritab välja kaubelda. Seega on tema ümber olevatel inimestel olukorrast adekvaatsem arusaam kui Trumpil endal.

– The Wall Street Journali allikate sõnul võivad järgmised kõnelused toimuda Vatikanis juuni keskel. Läbirääkimistel võivad osaleda Euroopa riikide juhid, USA-st on kohal Marco Rubio ja Keith Kellogg. Seega näeme, et Washingtoni esindatuse tase langeb. Kas teie arvates on see märk sellest, et Trump kaotab selle teema vastu huvi? Mis juhtub, kui USA rahuprotsessist lahkub? Kas see on meile positiivne uudis?

– Praeguseks on Trumpi teod, vähemalt pärast ametisseastumist, olnud enamasti Venemaa kasuks. Enamasti, aga mitte kõik. Sest, nagu seesama Marco Rubio ütles, ei tühistanud USA Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone. Trump pikendas aprillis eelmise administratsiooni kehtestatud sanktsioone. Ja relvade tarnimine Ukrainale, olenemata skeemist, jätkub.

Enamasti tajutakse Trumpi tegusid ja retoorikat objektiivselt pigem Putini, kui Ukraina või rahu taastamise ja verevalamise peatamise huvide teenimisena. Esimene kohtumine, mis toimus Istanbulis, kinnitas taas kord, et Putin ei ole läbirääkimistest kui sellistest huvitatud. Tema esindajatelt, kelle ta Istanbuli delegeeris ja kes tõenäoliselt järgmistel läbirääkimistel Venemaad esindavad, pole midagi uut oodata.

Mida me oodata võime, on meie Euroopa partnerite ja Ameerika Ühendriikide seisukoht. Kuni Putinile ei esitata tingimusi, mis suudavad teda tõsiselt veenda, et sõja jätkamine on talle vähem kasulik kui selle peatamine, täidavad need Venemaa tehnilised esindajad lihtsalt oma ülesannet. Ja ülesanne on viivitada ja püüda Trumpi mitte vihastada.

Kui me räägime delegatsioonide esindatuse tasemest, siis peaks kõrgetasemelisele kohtumisele alati eelnema põhjalik töö tehniliste spetsialistide poolt, kes peaksid lähtuma selle taseme positsioonidest, kus otsus tuleks isiklikul kohtumisel langetada.

Me näeme sellist tööd Ukraina poolel tehtavat. Me saame jälgida ametliku Kiievi ja president Zelenskõi isikliku kompromissiavalduste muutumise kronoloogiat, alustades eelmise aasta novembri lõpuni kehtinud kategooriliste tingimuste leevendamisest. Ukraina rõhutas toona, et igasugused otsesed läbirääkimised Venemaaga saavad toimuda alles pärast vägede väljaviimist. See nõue on eemaldatud. Siis on veel see saaga sellest, kas vaherahu saab olema või mitte ja kui saab, siis kui kaua see kestab.

See tähendab, et Ukraina kohandab järk-järgult oma seisukohta, milles on kokku lepitud Euroopa partneritega. Kui USA peaks selles protsessis aktiivselt ja konstruktiivselt osalema... ma ei ütle, et nad peavad tingimata Ukraina poolel olema. Loomulikult peavad nad kaitsma oma riiklikke huve, mis meie arvates langevad kokku Ukraina huvidega. Alles siis, kui seisukoht on kindlustatud, kui Venemaa rahule sundimise plaani mõned punktid on välja kuulutatud, on võimalik rääkida edusammudest – esmalt tehnilisel ja seejärel juhtide tasandil.

USA võimaliku läbirääkimistelt lahkumise osas on suur küsimus, kas USA saab endale lubada Euroopa probleemide lahendamisest lahkumist. Rõhutan: USA kui riik, mitte Trump kui selle riigi juht. Jah, me näeme, et ta võib langetada radikaalseid ja ebaloogilisi otsuseid, aga USA-l on institutsioonid ja valitsuses on neid, kes mõistavad, millised võivad olla tagajärjed USA jaoks rahvusvahelise autoriteedi, piirkondliku ja globaalse julgeoleku osas. Ilmselgelt püüavad nad Trumpi sellise sammu astumisest veenda.

Aga mis siis, kui see juhtub? Muidugi pole siin midagi head. Kui aga Trump, kes on võtnud peamise vahendaja rolli, jätkab konflikti lahendamise katseid Ukraina alistumisega, siis võib olla on parem olla ilma sellise vahendajata.