Oluline intervjuu isamaalises mõttes ühe kõige idealistlikuma ettevõtjaga Eesti Vabariigis

Enamasti omistatakse riigivõimu täielikku bardakki, kus valitsemine põhineb mitte seadustele, õigusriigi põhimõtetele ja rahva tahtele, vaid korrumpeerunud isevalitsejate suvale, mingitele Aafrika kaugema nurga riikidele.

See, kuidas "riik" on jõuametite (Kapo, prokuratuur jne.) kaudu asunud tänasele etableerunud poliitilisele nomenklatuurile vastanduvat ja olulisimat rahvuslikku poliitjõudu toetavat ettevõtjat kõikvõimalike ebaseaduslike võtetega ründama - läbiotsimised, pealtkuulamised, jälitamised, illegaalsed telefonisse muukimise katsed, ajuvabad kohtuasjad, isiklike asjade ära võtmised eesmärgiga leida infot, mille põhjal saaks algata mõnda järgmist menetlust jne. jne. jne. - meenutab igal juhul kirjeldusi nn. banaanivabariikidest.

Pikas plaanis on täiesti ilmselt näha soov jõuda kuidagi selleni, et lõpetada Pruunsinna poolne Isamaa toetamine. Viimane süüdistus sisaldab nö "kuriteokahtlusena" just seda, justkui oleks Pruunsilla poolne pikaajaline avalik rahaline Isamaa toetamine "kuritegelik".

Probleem pole üksnes Isamaas. Eesti riigis kipub järjest enam minema nii, et Reformierakonnale strateegilises vaates parajasti vastanduvaid erakondi menetletakse intensiivselt nii prokuratuuri, Kapo kui politsei poolt. Ametite suvalised pressiendajad või reatöötajad käivad kivinägudega kaamerate ees, viitavad mingitele paragrahvidele ja ajavad suust kantseliitlikku solki välja, millel puudub sisu ja millest keegi ei saa mitte midagi aru. Ajakirjanikud, kelle enamus on kas vasakpoolse eelistusega või kes tunnevad end tähtsana tänu sellele, et on Eesti poliitilise eliidi juures "oma inimesed" (saavad neilt pidevalt anonüümset infot, on otsesuhtluses, saavad neid oma saadetesse jne. jne.) ei tee asjast probleemi ja vaikivad delikaatselt. Vikerraadio poliitikust või tippametnikust saatekülalist ei hakata ebameeldivate teemadega häirima - milleks rikkuda sõbralikult vulisevat vestlust maast ja ilmast.

Aastad ja aastakümned lähevad ja suures plaanis ei muutu midagi. Kantslerid, juhid ja juhtide asetäitjad roteeruvad asutusest asutusse. Kriminaalasjad ja menetlused roteeruvad prokuratuurist kohtusse ja kohtust tagasi prokuratuuri. Ametnikud roteeruvad avalikust teenistusest erakonda ja tagasi avalikku teenistusse. Riigiettevõtetest kliendid roteeruvad suhekorraldusettevõtete aktiivses kliendibaasis. Kõik see on, nagu me teame, täiesti normaalne.

Suur menetlus- ja rotatsioonivabrik käib oma rada nagu mingisugune hiigeltäht, mida ei väära ükski maine jõud. Liiga suur objekt, et valija tühine tahe suudaks seda mõjutada.

Kilekotiskandaalist on möödas kui palju aastaid? Ometi on kilekotimentaliteet e. arusaam, et võimueesmärk pühitseb kõik abinõud, jätkunud sellest hallist ajast kuni tänaseni. Ilmselt on see mõisa köie lohistamine tänaseks põhjustanud reaalselt eksisteeriva probleemi riigi julgeolekus.

Avalikuks saab see kahjuks siis, kui rahvas peab riiki ühel hetkel relvaga kaitsma hakkama ja selle jaoks mobilisatsioonipunkti ilmuma. Oraval või aidahiirel ei maksa sel juhul ette manada üllatunud nägu, kui iga kolmas-neljas teatab, et ta selle riigi eest ei ole kahjuks valmis hetkel seda ohvrit tooma ja viib oma perekonna siit ära.

Samuti võib loogiliselt prognoosida, et järjest rohkem on neid Eesti ettevõtjaid, kes nagu Margus Linnamäe, viivad oma ettevõtte osalused kodust ära või seavad selle tegevuse teise riiki.

Ühel hetkel saab mõisa ait tühjaks, aga rehepapp on selleks ajaks oma talu ja maad juba arvatavasti välja ostnud ning välja rentinud. Ja esineb meedias sõltumatu eksperdina oma arvamusega, mida "me" võiksime teha, et meie mobilisatsioon oleks tulemuslikum.

Baeril oli vist ikka õigus.