Kuidas me küll siia jõudsime?
Me maksame nagu turakad nii eraisikute kui ettevõtetena suuremaid elektriarveid kui meie lähiregiooni riikides, meil on eurotsooni, meie ühise rahatsooni, kõige kõrgem inflatsioon ja meil ei ole majanduskasvu olnud juba aastaid ning eelmised ja praegused valitsused mõtlevad välja uusi, ettevõtlust pärssivaid ja vaesust süvendavaid makse.

Mingi müstilise nn julgeolekumaksu sordiini all ja hiljem diametraalselt muutes seda! Poliit- ja ärieliit kutsub kohekohe saabuva sõja tõttu meie niigi nappe ressursse kasutama ühiskonna relvastamiseks. Viimase aja sündmustest Eesti Energia tükeldamine ja siis jälle liitmine sadade miljonite kahjuga. Nordica pankrotti ajamine. Meretuuleparkide dotatsioon. Keegi ei vastuta. Kas see ongi siinse ühiskonna kui süsteemi entroopia, korrapäratuse kasv, mis mingil hetkel viib süsteemi lagunemiseni.

Ma saan aru mingil osal elanikkonnast, pakun 10%-15% valdavalt meestel, on mentaalne ja füüsiline valmidus kuskil mingite vahenditega taplusesse minna. Ajalugu on kirjutatud ja kirjutamata sõdu täis. Aga nüüd ei ole nii, et kui need tüübid poliitliste ja rahamaiade juhtide poolt aktiviseeritakse selleks et uusi turge ja ressursse hõivata ning oma võimuareaali laiendada, taplevad nad kuskil nurga taga lahinguväljal. Nüüd on nii, et kogu riigi territoorium muutub sõjateatriks ja väga suurte ohvritega. Tundub, et praegused ja endised valdavalt RE juhid kutsuvad kogu siinset rahvast relvile võimaliku agressiivse naabri vastu. Et sõda tuleb ilmtingimata. 

See on nende, ka Ukraina presidendi valitsemisviis ja -oskus. Vältimatu. Kui see ära võtta vajuvad kokku ka poliittehnoloogilised õhulossid, nt viimane põhiseaduse tarbetu ja ühiskonda veelgi polariseeriv muudatus valimisõiguse kohta. Sest neid saab sõjakuulutuse varjus teha. Aga mida ei saa selle varjus teha on majanduskasv, mis muutub järjest enam meie eksistentsiaalseks faktoriks. SKT-st ca poole moodustab sisetarbimine, kuid sõda kuulutavasse riiki ei soovi mitte keegi investeerida ja valitsuse poolt maksude ja vildaka energeetipoliitikaga inflatsioonile hoogu andmisega väheneb sisetarbimine ja süveneb vaesus. Samas peab riik igaaastaselt võtma laenu ca 1.5-2 miljardit jooksvate kulude katteks, mitte investeeringuteks.

Kogu sellest nõiaringist välja tulekuks on vajalikud erakorralised parlamendivalimised, et vähegi püüda olukorda päästa, et riiki saaksid juhtida pädevad juhid, selliseid on siin sadu, ja et nad saaksid mandaadi julgete reformide teostamiseks. Pisut naiivne lootus, aga lootus sureb viimasena.

Ka pimedus liigub valguse kiirusega

SINU REAKTSIOON?


Sulle võib ka meeldida

Kommentaarid

https://www.ajajoon.com/assets/images/user-avatar-s.jpg

0 kommentaari

Kirjuta esimene kommentaar!