Kas Euroopa suudab end USA krediitkaardifirmadest võõrutada?

Pärast Donald Trumpi võimule naasmist on Euroopa olnud mures oma sõltuvuse pärast Ameerika Ühendriikidest ja selle pärast, kuidas see võib potentsiaalselt ohustada Euroopa julgeolekut. Üks selline valdkond, mida uuritakse, on digitaalsed maksed.

Euroopa Keskpanga (EKP) president Christine Lagarde on öelnud, et ta on mures.

Lagarde ütles hiljuti sõltumatule Iiri raadiojaamale NewsTalk, et Euroopa peaks "vähendama haavatavusi, mis tulenevad praeguse makseplatvormi välisomandis olevast infrastruktuurist" ja tagama, et "igaks juhuks on olemas Euroopa pakkumine".

Tema jaoks on "oluline hoida digitaalsed maksed meie kontrolli all".

Kes on meie jääb muidugi arusaamatuks.

Erinevad sõltuvustasemed ELis

Eurooplased on tulihingelised sularahata maksete kasutajad, kusjuures EKP andmetel tehti 2024. aasta esimesel poolel 56% kõigist sularahata tehingutest kaardiga. See on üle 40 miljardi tehingu.

Kuid sõltuvus USA kaardivõrgustikest, nagu Visa ja Mastercard, on ELi liikmesriikides väga erinev.

EKP andmete kohaselt on mõned riigid, näiteks Iirimaa ja Holland, täielikult Visast ja Mastercardist sõltuvad. Teistel, näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal, on oma siseriiklikud kaardisüsteemid ja seetõttu sõltuvad nad USA ettevõtetest vähem.

Saksamaal omab Girocard – endise nimega EC card – üle 70% turuosast, samas kui Prantsusmaal moodustavad riiklikud maksesüsteemid ligi 80%.

Kui tõsine probleem see on?

Üks skeptilisemat seisukohta pakkuv ekspert on Hugo Godschalk, maksekonsultant, kellel on neli aastakümmet kogemust finantssektoris. Ta ütles, et kui vaadata Euroopa maksete koguliiklust – sealhulgas ettevõtetevahelisi tehinguid –, siis läbib USA süsteeme vähem kui 1% rahavooge.

„Sel juhul ei saa tegelikult rääkida domineerimisest,“ ütles Godschalk, kes on Frankfurdis Saksamaal asuva maksesüsteemide konsultatsioonifirma PaySys tegevdirektor.

Ta vaidlustab ka EKP väite, et riiklikud süsteemid ei tööta piiriüleste maksete puhul. See võib tema sõnul kehtida välismaal füüsilistes kauplustes tehtud ostude kohta, kuid mitte Euroopa-sisese veebiostude kohta.

Rakenduspõhiste maksete levik

Euroopa haavatavus ei piirdu ainult kaardimaksetega. Üha enam tarbijad maksavad nutitelefonidega rakenduste kaudu, kus Ameerika tehnoloogiaettevõtted nagu Apple Pay, Google Pay ja PayPal on turu liidrid.

EKP peaökonomist Philip Lane ütles märtsis Iirimaal Corkis toimunud konverentsil publikule, et need rakendusepõhised maksed moodustavad juba ligi 10% kõigist jaemüügitehingutest ning et nende aastane kasvumäär on kahekohaline.

Eurooplased on tunnistajaks „globaalsele nihkele mitmepolaarsema rahasüsteemi suunas, kus maksesüsteeme ja valuutasid kasutatakse üha enam geopoliitilise mõju ja konkureerivate jurisdiktsioonide instrumentidena“, mis püüavad kinnitada oma sõltumatust „välismaistest rahalistest jõududest“, ütles ta.

„See sõltuvus seab Euroopa majandusliku surve ja sunni ohtudele ning mõjutab meie strateegilist autonoomiat, piirates meie võimet kontrollida oma finantsinfrastruktuuri kriitilisi aspekte,“ hoiatas Lane.

Kas Venemaa mudel võiks Euroopas toimida?

See, mis Euroopas on jäänud mõtteeksperimendiks, on Venemaal juba reaalsuseks saanud. Pärast Ukraina sissetungi 2022. aastal lõpetasid Visa, Mastercard, American Express ja PayPal kõik tegevuse Venemaal. Kuid president Vladimir Putin oli selliseks stsenaariumiks valmistunud.

„Ta oli juba aastaid varem nõudnud, et siseriiklike Visa ja Mastercardi tehingute töötlemine peab toimuma Venemaal,“ ütles Godschalk. See tähendab, et autoriseerimist, kliiringut ja arveldust teostavad kõik Venemaa töötlejad.

Selle tulemusel saavad venelased jätkata oma kodumaal väljastatud Visa ja Mastercardi kaartide kasutamist – aga ainult riigisiseselt.

Godschalk pakub välja, et see lähenemisviis võiks olla ka ajutine lahendus Euroopale, kuna see võimaldaks Euroopa-sisestel kaardimaksetel Visa ja Mastercardi võrgustikest mööda minna, muutes USA ettevõtetel EL-siseste tehingute häirimise raskemaks.

Kuid sellise süsteemi rakendamine ei ole kiire lahendus. Godschalk lisas, et EL-i tasandi regulatsioonide või õigusaktide kehtestamine võtaks vähemalt kaks kuni kolm aastat.

„Digitaalse euro” ootuses

Godschalk usub, et EKP hoiatused maksesõltuvuste kohta on osaliselt strateegia nn digitaalse euro idee edendamiseks – see on keskpanga emiteeritud valuuta, millel nagu sularahalgi puudub krediidirisk.

Seevastu pangakontodel oleva raha loovad kommertspangad ja see on teoreetiliselt vähem turvaline. Panga pankroti korral võib raha kaduda – kuigi hoiuste kindlustus kaitseb kliente tavaliselt selliste kahjude eest.

Euroopa Keskpank (EKP) on digitaalse euro projekti kallal töötanud alates 2021. aastast. Euroopa Komisjon esitas seaduseelnõu 2023. aasta juunis, kuid Euroopa Parlament pole seda veel heaks kiitnud.

Peamised küsimused on endiselt vastuseta, näiteks kas kõik pangad on kohustatud pakkuma digitaalseid eurokontosid ja kas kaupmehed peavad neid aktsepteerima. Seetõttu on digitaalse euro kasutuselevõtt endiselt ebakindel ja võib võtta aastaid.

Seni on pangandussektor näidanud vähe entusiasmi, kartes kaotada osa oma ärist. Ja tarbijatele pole antud veenvaid põhjuseid uuele süsteemile üleminekuks, märkis Godschalk.

Wero: Euroopa maksesüsteem alles lapsekingades

2020. aastal käivitatud projekt nimega Euroopa Maksealgatus (EPI) töötab samuti USA maksesüsteemidele kodumaise alternatiivi kallal. See ühendab Euroopa panku ja makseteenuse pakkujaid mitmest riigist.

Algatuse uus maksesüsteem kannab nime Wero ja see käivitati 2024. aasta juulis. Mõned Saksa pangad toetavad juba mobiilimakseid Wero kaudu. Erinevalt traditsioonilistest pangaülekannetest ei vaja Wero 22-kohalist IBAN-i. Selle asemel saavad kasutajad raha saata mobiiltelefoninumbri või e-posti aadressi abil – sarnaselt PayPali toimimisele.

Probleem? Vaevalt keegi on sellest kuulnud. Saksa hinnavõrdlusportaali Verivoxi 2024. aasta oktoobris läbi viidud uuring näitas, et ligi 90% 1000 Saksamaa vastajast ütles, et nad ei tea, mis Wero on.

Aga kuidas on lood Euroopa krediitkaardivõrguga?

See tõstatab küsimuse, miks Euroopa pole suutnud luua oma krediitkaardivõrku, mis konkureeriks Ameerika hiiglastega.

Godschalk märkis, et Euroopa kaardisüsteemi loomiseks on tehtud mitu katset, kuid huvi, eriti suurriikides nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, on olnud väike, peamiselt seetõttu, et piiriüleste tehingute maht on suhteliselt väike.

Lõpuks müüdi enamik kodumaiseid süsteeme – iroonilisel kombel – USA ettevõtetele.