Euroopa jõuetud suurvõimud peidavad end väikese Iisraeli taha

Demokraatlikule Iisraelile on see olnud märkimisväärselt hea nädal, islamistlikule Iraanile kohutav nädal – ja väga halb Euroopa juhtidele. 

Lähis-Ida kriis on paljastanud meie Euroopa eliidi selgrootuna, jõuetuna ja ebaolulisena.

Ka Euroopa positsioneerivad juhid näitavad end kahepalgeliste petistena. See on nüüd lõplikult kinnitatud. Nad püüavad teeselda moraalset üleolekut, vaadates Iisraelile ülalt alla ja jahudes juudiriigi agressioonist. Tegelikkuses aga loodavad nad sellele pisikesele 9,5 miljoni hingega riigile, et see, nagu Saksamaa kantsler tunnistab, „teeks ära räpase töö“ islamistliku ohu alistamisel Läänele.

Euroopa valitsuste seas on suurimad moraalsed argpüksid selle konflikti ajaloolise väljakutsega täielikult läbi kukkunud ja keeldunud Iisraeli poolele astumast. Selle asemel nõuavad nad mõlemalt poolt vaoshoitust, relvarahu ja läbirääkimisi, justkui oleks Lähis-Ida ainsa demokraatia ja autoritaarse islami terroririigi vahel mingi moraalne võrdsus.

Pärast seda, kui ELi välisministrite jagatud veebikohtumisel ei suudetud sel nädalal Iisraeli-meelset avaldust teha, ütles üks Iisraeli-vastane minister Politicole, et Iisraeli enesekaitseõiguse ja Iraani-vastase "ennetava sõjalise tegevuse" vahel on "suur erinevus".

Teisisõnu, nad väidavad, et Iisrael on siin agressor. Millises kujuteldavas maailmas need globaalsed riigimehed elavad? Päris maailmas on islamistlik Iraan agressor, kes toetab terroristlikke vaenlasi, kelle vastu Iisrael seitsmel rindel võitleb.

Iraan oli Iisraelis 7. oktoobril toimunud pogrommi taga, kui selle Palestiina käsilane Hamas tappis rohkem juute, kui ühelgi päeval pärast natside holokausti. Iraani juhid on avalikult pühendunud Iisraeli – ja USA – maa pealt pühkimisele. Sel eesmärgil toetavad nad ülemaailmseid terrorivõrgustikke, mis ohustavad Läänt – ja lisaks püüavad nad arendada tuumarelvi.

Igaüks, kes usub demokraatiasse ja lääne tsivilisatsiooni, peaks valjusti ja selgelt ütlema, et Iisraelil on täielik õigus end kaitsta, vastates Iraani korduvatele rünnakutele, mille eesmärk on takistada ajatolladel islamistliku pommi ehitamist.

Iisraeli toetamise asemel pöörduvad Euroopa tippjuhid nüüd iraanlaste poole, paludes viisakalt islamistlikul režiimil läbi rääkida relvarahu ja nõustuda oma tuumaprogrammi piiramisega.

ELi kõrgeim diplomaat Kaja Kallas kohtub väidetavalt reedel Genfis Iraani välisministriga koos nn E3 grupi – Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi, traditsiooniliselt Euroopa kolme suurriigi – välisministritega.

Siin ilmnebki Euroopa diplomaatia kahepalgeline ebaausus. Miks nad peaksid arvama, et iraanlased võiksid nüüd olla valmis arutama tuumalepet, olles kõik varasemad üleskutsed tagasi lükanud? Ainult Iisraeli rünnakute laastava mõju tõttu!

Teisisõnu, samal ajal kui nad vinguvad vajadusest "vaoshoituse" järele, teavad need Euroopa valitsused, et needsamad Iisraeli rünnakud, mida nad avalikult hukka mõistavad, on võtmeks igasuguse edu saavutamisel nende "diplomaatilise lahenduse" suunas. Nad on nii poliitilised petised, kui ka moraalsed argpüksid.

Selleks, et see kass kotist välja lasta, astub esile Saksamaa kantsler Friedrich Merz. Kuna Iisraeli julged rünnakud Iraani sõjaliste ja tuumasihtmärkide vastu osutusid edukamaks, kui ükski ekspert Euroopas või USA-s ennustas, tundis Merz ilmselt julgust tulla välja salajase toetajana.

Seega andis Merz selle nädala G7 tippkohtumisel (kus Euroopa ebaolulisus selgus USA presidendi Trumpi otsusest lahkuda varem, kuna tal oli tähtsamaid asju ajada) Saksa raadiojaamale poliitilise pihtimuse. Ta tunnistas, et Iraani tuumaprogrammi rünnates tegid iisraellased lääneriikide heaks „räpast tööd“.

„See on räpane töö, mida Iisrael meie kõigi heaks teeb,“ tunnistas kantsler. „Võin vaid öelda, et mul on suurim austus selle vastu, et Iisraeli armeel ja Iisraeli valitsusel oli julgust seda teha.“

Ta lisas, et kui Iraani režiim oleks olnud valmis läbirääkimisi pidama, poleks sõjalist sekkumist vaja olnud. Aga nüüd, kui Euroopa soovitud läbirääkimised ebaõnnestuvad, peaks päevakorras olema „Iraani tuumarelvaprogrammi täielik hävitamine“ – loomulikult ameeriklaste poolt elluviidav.

Mõelge hetkeks, mida Merz siin ütleb. See võib kõlada hea uudisena, et Saksamaa juht on lõpuks õigel poolel välja astunud. Aga kui Iisrael teeb „räpast tööd meie kõigi eest“? See peab tähendama, et Euroopa tippvõimud on salaja peitnud end väikese Iisraeli seelikute alla, oodates, et vaid 9,5 miljoni hingega võitlev riik kaitseks poole miljardi eurooplase ja kogu läänemaailma huve.

Avaldades kaugelt oma imetlust, et „Iisraeli armeel ja Iisraeli valitsusel oli julgust seda teha“, paljastas Merz ka moraalse julguse puudumise Euroopa Liidu riikide juhtides. Nad tahavad näha Iraani tuumarelvaprogrammi „täielikku hävitamist“ – aga ilma Euroopa diplomaatide ülikondadele veriseid käejälgi jätmata.

See jutt Iisraelist, kes „teeb lääne heaks musta töö ära“, tuli, meenutagem, uuelt Saksamaa kantslerilt, kes on nüüd Brüsseli reklaamnägu. Milline EL-i juhtimine see peaks olema?

See tõstatab taas olulise küsimuse, mille USA asepresident J. D. Vance esitas Müncheni julgeolekukonverentsil selle aasta alguses. Kõigi suurte uute kaitse-eelarvete jutu keskel küsis Vance: mida täpselt tahavad Euroopa juhid maailmas kaitsta, kui nad reedavad Euroopa demokraatia ja sõnavabaduse põhimõtteid?

Samas vaimus võime nüüd küsida, kuidas nad saavad väita, et kaitsevad demokraatiat, kui nad ei seisa avalikult Iisraeli kõrval selle väärtusliku põhimõtte eest peetava sõja globaalsel rindel? Mille eest nad täpselt seisavad, kui nad keelduvad tsivilisatsiooni ja barbaarsuse vahelises lahingus islamismi vastu astumast?

Iisraellased on endiselt elav ja võitlev näide sellest, mida Euroopa peaks toetama: suveräänne ja demokraatlik riik, mis kaitseb oma piire ja rahvast. Nad on juba saavutanud märkimisväärseid tulemusi, võideldes üksi, sageli üks käsi selja taha seotud, ilma isegi oma kõige kindlamate ajalooliste liitlaste usaldusväärse toetuseta.

Iga endast lugupidav Euroopa juht peaks nüüd iisraellase kõrval seisma. Kui mitte, siis teame kindlasti, et neile ei saa loota ka demokraatia kaitsmisel kodurindel. Ja keegi ei hakka nende naha päästmise pärast räpast tööd tegema.