EL Ukrainale: siin on laskemoon, aga edu nisu müümisel

Eelmisel nädalavahetusel külastasid Ukrainat Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola juhid, et kutsuda üles 30-päevasele relvarahule. Peagi pärast seda kutsus USA president Trump aga Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid üles võtma vastu Venemaa presidendi Vladimir Putini kutse osaleda rahuläbirääkimistel isegi ilma eelnevalt relvarahu sõlmimata.

 Samal ajal avaldab Euroopa Trumpile survet, et see kehtestaks Venemaale karmimad sanktsioonid, kuigi need on seni vähe mõju avaldanud.

Ukrainat on aga aidanud lääneriikide sõjaline abi, mida Trump jätkuvalt pakub. Kahjuks jääb kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks konflikti jätkumine, osaliselt seetõttu, et see on Putini huvides, kuna see lihtsustab tähelepanu kõrvalejuhtimist Venemaa paljudelt siseriiklikelt probleemidelt.

Selle taustal käib EL-is nüüd arutelu selle üle, kas pikendada Ukraina praegust soodsat kaubanduslikku ligipääsu Euroopa turule või mitte. Eelmisel kuul hoiatas Ukraina peaminister Denis Šmõhal Brüsselis toimunud EL-Ukraina äritippkohtumisel „tõsiste tagajärgede” eest, kui Euroopa Liit seda lepingut õigeaegselt ei pikenda.

ELi ja Ukraina vaheline autonoomne kaubandusleping aegub 5. juunil. See sõlmiti 2022. aastal pärast Venemaa agressiooni algust ja nägi ette peaaegu kõigi ELi imporditariifide ja muude kaubandustõkete kaotamise Ukrainale. Ainult mitmete põllumajandustoodete, näiteks linnuliha, munade, mee ja suhkru puhul kehtestati hiljem ajutine hädaolukorra peatamise mehhanism, mis jõustub, kui nende põllumajandustoodete import Ukrainast ületab teatud piirmäärad.

Euroopa Liidu jaoks ei ole selle lepingu pikendamine selle aasta lõpuni majanduslikult suure tähtsusega, kuid Ukraina jaoks võib see tähendada miljardite eurode suurust saamata jäänud tulu. Arvestades, et Euroopa riigid pakuvad Ukrainale sõjalist tuge, oleks seetõttu eriti ebamõistlik seda kaubanduslepingut lihtsalt mitte pikendada.

See võimaldaks EL-il saata ka rahvusvahelise signaali, et vastupidiselt USA praegusele poliitikale jätkab ta vabakaubanduse püüdlusi liitlastega, näiteks Ukrainaga.

Kahjuks viitavad kuulujutud sellele, et EL seda ei kavatse teha. Ta eelistaks pidada läbirääkimisi uue kaubanduslepingu üle, mis sisaldaks kvoote. See maksaks Ukrainale palju raha, mille needsamad EL-i liikmesriigid peaksid seejärel sõjalise abi näol tasa tegema, eelkõige seetõttu, et Trumpi rahuplaan ei paista Venemaad veenvat.

Teine põhjus on EL-i sisemine vastupanu. Kuna nende turud olid üle ujutatud odava Ukraina teraviljaga, on EL-i liikmesriikide, näiteks Poola, Bulgaaria, Slovakkia ja Rumeenia põllumehed korduvalt protesteerinud Ukraina põllumajandusettevõtete juurdepääsu vastu Euroopa turule. Kvootidega impordikord ei ole aga mõistlik viis nende väga põhjendatud murede lahendamiseks.

Ukraina suutmatuse kohta Euroopa standardeid järgida on sageli esilekutsunud kaebusi. Uute kaubandustõkete kehtestamise asemel võiks Euroopa Liit keskenduda oma põllumeeste standardite sujuvamaks muutmisele, mida täiendaks tõhusam järelevalve. Lõppude lõpuks ei ole Euroopa ülereguleerimisega hädas ainult tööstus.

Euroopa regulatsioonid on suureks mureks ka Euroopa põllumajandussektorile, mitte ainult seetõttu, et need mõjutavad negatiivselt kasumlikkust, vaid ka seetõttu, et ELi põllumajandustootjad peavad konkureerima Euroopa-väliste tootjatega, kelle suhtes ei kohaldata samu standardeid. Kaubandustõkked seevastu mõjutaksid nii Ukrainat, kui ka Euroopa tarbijaid. Lõppude lõpuks on just viimased need, kes liigse reguleerimise ees kannatavad.

Teine oluline läbirääkimiste teema on kaua edasi lükatud kaubandusleping ELi ja Ladina-Ameerika kaubandusbloki Mercosuri vahel. Pärast aastaid kestnud keerulisi läbirääkimisi jõudis Euroopa Komisjon eelmisel sügisel kokkuleppele. Üks peamisi põhjuseid, miks läbirääkimised nii kaua aega võtsid, oli see, et EL nõudis, et need riigid võtaksid vastu kõikvõimalikud Euroopa eeskirjad, selle asemel et vähendada neid koormavaid eeskirju kodumaistele tööstusharudele. Näiteks palus EL „jätkusuutlikkuse lisa“ pärast seda, kui põhitingimustes oli juba kokku lepitud. See ei meeldinud Brasiiliale, Argentinale, Uruguayle ja Paraguayle üldse, mis tähendas, et kõik võttis palju kauem aega.

USA ja ELi kaubandussuhetes on Euroopa kalduvus kehtestada igasuguseid mittetariifseid tõkkeid keeruliseks muutunud. Trump surub nüüd sellele vastu. Näiteks soovib USA kaubandusesindaja (USTR), et EL tühistaks oma metsade hävitamise määruse. Ta väidab, et see uus Euroopa seadus, mis kehtestab uusi bürokraatlikke kohustusi selliste toodete nagu kariloomad, kakao, palmiõli ja kautšuk impordile. See läheb USA põllumajandusele ja tööstusele ekspordiks maksma 8,6 miljardit dollarit aastas.

Selline seadusandlus on hea näide sellest, kuidas EL püüab oma kaubanduspartneritele regulatiivseid valikuid peale suruda, õõnestades seeläbi häid kaubandussuhteid. Esiteks kaebasid selle üle Kagu-Aasia palmiõli eksportijad Malaisia ​​ja Indoneesia. Need riigid peavad eriti ebaõiglaseks, et kuigi valitsusvälised organisatsioonid on neid kiitnud metsade hävitamise olulise vähendamise eest, keeldub EL jätkuvalt nende standardite samaväärseks tunnistamisest. See on nii hoolimata asjaolust, et Malaisia ​​metsade hävitamise vastase standardi MSPO uusim versioon on isegi rangem kui Euroopa oma.

Pärast seda, kui ka Brasiilia ja Ameerika Ühendriigid – tol ajal veel Joe Bideni presidendiks olemise ajal – hakkasid kaebama, oli EL sunnitud seadusandluse jõustumist aasta võrra edasi lükkama. Nüüd nõuab Trump lihtsalt selliste kaubandust moonutavate mittetariifsete tõkete kaotamist.

EL-i plaanid taaskehtestada Ukraina impordile kaubanduskvoodid ähvardavad riigile maksta miljardeid eurosid. On küsitav, kas selline vastuoluline lähenemine Ukrainale on tark poliitika. Ühelt poolt toetab EL Ukrainat sõjaliselt ja poliitiliselt, kuid teiselt poolt kaalub ta majanduspiirangute kehtestamist, mis kahjustavad riigi majandust. Need on „Trumpi meetodid ELi sametkinnastes“, ütleb Ukraina põllumajandussektoris tegutsev allikas.

Samuti on silmatorkav, et Poola juhib Ukraina-vastaste protektsionistlike meetmete edendamist. Ühelt poolt on ta üks tugevamaid Kiievi sõjalise toetuse pooldajaid, kuid teiselt poolt nõuab ta kaubanduspiiranguid, mis kahjustaksid Ukraina majandust. Poola presidendivalimised mängivad selles vastuolulises lähenemises ilmselgelt suurt rolli.

Euroopa Komisjon kaalub nüüd ajutisi meetmeid juhuks, kui 6. juuniks pikendamise osas kokkuleppele ei jõuta. See viivitamine on halb lähenemine. Otsustamatus röövib võimaluse. Keegi ei palu EL-il sellesse õrna konflikti sõjaliselt sekkuda, kuid see ei tähenda, et Euroopa ei saaks midagi teha. 

Kui Euroopa Liit toetab Ukrainat ettevaatliku kaitserelvade tarnimise poliitikaga, peab ta jätkama ka kaubandusliku juurdepääsu võimaldamist.