Pärast aastaid kestnud korduvaid ebaõnnestumisi üritab Ühendkuningriigi valitsus taas piiril tegusust teeselda. Ühendkuningriigi peaminister Keir Starmer ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron peavad praegu läbirääkimisi „üks sisse, üks välja” rändeleppe saavutamiseks.
Selle kokkuleppe kohaselt saadaks Suurbritannia La Manche'i väina migrandid Prantsusmaale tagasi mõne nädala jooksul pärast nende saabumist. Vastutasuks võtaks Ühendkuningriik Prantsusmaalt vastu varjupaigataotlejaid. Suurbritannia poolelt piirduks kokkulepe tõenäoliselt nende varjupaigataotlejate vastuvõtmisega Prantsusmaalt, kellel on perekondlikud sidemed Ühendkuningriigiga, vastutasuks sama arvu La Manche'i väina migrantide tagasisaatmise eest Calais'sse. Väidetavalt võidakse selline kokkulepe ametlikult välja kuulutada järgmise kuu alguses.
Prantsusmaa on traditsiooniliselt sellise kokkuleppega kõhelnud, kuna eelmine Dublini tagasisaatmisleping tühistati pärast Brexitit. Kuid Prantsusmaa siseminister Bruno Retailleau soovib nüüd „saata selge sõnumi“ migrantidele, kes loodavad läbi Prantsusmaa ja üle La Manche'i väina reisida.
Pole ime. Väikelaevadega ülesõitude arv on viimasel ajal rekordiliselt kõrge, kusjuures sel aastal on Ühendkuningriiki saabunud üle 18 000 migrandi. Selle kuu alguses saabus ühe päeva jooksul väikelaevadega ligi 1200 inimest. Salakaubavedajad on isegi reklaaminud La Manche'i väina ületada soovivatele migrantidele „suvemüüke“, pakkudes hooajalisi eripakkumisi tuhandete naelade võrra odavamalt kui tavaliselt. Nende väikelaevadega ülesõitude puhul näib olevat väga vähe heidutusvahendeid.
Pole raske mõista, miks. Praegu keelab Prantsuse seadus politseil väikelaevade tegevuse takistamise pärast vette sisenemist. See tähendab, et salakaubavedajad saavad migrante veest üles korjata ilma randa puudutamata. Prantsusmaa on hiljuti nõustunud esimest korda neid paate vee peal pealt vaatama hakkama, kuid aeg näitab, kui tõhus see on.
Raske on selle kõige suhtes liiga entusiastlik olla. Ideaalne arv inimesi, kes teie riiki ebaseaduslikult saabuvad, on null. Nagu variminister Chris Philp kurtis: „Me maksame prantslastele pool miljardit naela, et nad paadid Calais'st minema saadaksid ja vastutasuks saame karusselli, kus sama palju inimesi siia ikka tuleb.“
Samuti on raske üle hinnata, kui hull olukord siin Ühendkuningriigis on. Varjupaigasüsteem on ilmselgelt läbi kukkunud. Selle nädala alguses teatati, et maksumaksjate rahastatud varjupaigahotellides elavad migrandid said mõne tunni jooksul pärast riiki sisenemist ebaseaduslikult tööd kiirtoidu kohaletoimetajatena. Nad võivad Deliveroo ja JustEat'i sarnaste rakenduste kaudu teenida kuni 1000 naela nädalas, makstes seaduslike kontoomanike profiilide kasutamise eest – see on muidugi nende teenuste reeglite vastane. Veelgi olulisem on see, et varjupaigataotlejatel on seadusega keelatud üldse töötada, kui nad on riigis viibinud vähem kui 12 kuud.
Üks selle olukorra kõige ärritavamaid asju on see, kui lihtne on lahendus. Pole mingit põhjust, miks peaks Ühendkuningriik saareriigina laskma end ebaseaduslikel migrantidel üle ujutada. See oli teema, mis läbis variministri Robert Jenricki kõnet Now & England konverentsil sel esmaspäeval. Rääkides ebaseadusliku rände tohututest arvudest ja maksumusest, tõi ta välja, et alates 2018. aastast on väikeste paatidega saabunud 160 000 inimest, kellest igaüks maksab meile umbes pool miljonit naela. Migratsiooni osas üldiselt on pilt sünge. Alates 1997. aastast on Ühendkuningriiki suunatud netomigratsioon kokku kuus miljonit. „Umbes 15% neist inimestest tulid tööle,“ selgitas Jenrick, „ja paljud neist madalapalgalistel töökohtadel, makstes üldse vähe makse. Kokku on meie riigi netomaksjateks vaid 5%.“ Seetõttu kutsus ta üles „lõpetama selle ebaõnnestunud eksperimendi“ ja „laskma riiki ainult neid, kes meie riiki selgelt aitavad“.
Veelgi hullem on see, et ta kirjeldas farssilikku olukorda, kus me võtame potentsiaalseid ja tegelikke terroriste avasüli vastu ning keeldume kurjategijaid välja saatmast, kartes rikkuda nende inimõigusi. Jenrick viitas ühele juhtumile, kus Albaania kurjategijal lubati Ühendkuningriiki jääda, kuna tema pojale ei meeldinud välismaiste kananagitsate maitse.
„See ei pea nii olema,“ ütles Jenrick. „Kui me reformiksime oma inimõigustealaseid seadusi täielikult ja looksime uue arhitektuuri, saaksime kiiresti kinni pidada ja välja saata kõik need, kes siia ebaseaduslikult tulevad, peatada paadid ja välismaised kurjategijad välja saata.“ Kuigi see on tõsi, võiks mõistlikult küsida, miks konservatiivid oma 14 võimuloleku aasta jooksul juhtisid massirännet, mille üle ta nüüd kurdab.
Võiksime kaaluda Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) ignoreerimist, nagu paljud teised riigid teevad ja oma ebaseaduslike migrantide ja välismaiste kurjategijate väljasaatmist sellest hoolimata teevad – aga me peaksime ikkagi leppima 1988. aasta inimõiguste seadusega, mis inkorporeerib (EIÕK) Briti siseriiklikku õigusesse.
Nagu Reformi ajakirjanik Nigel Farage märkis, peaks valitsus esimese asjana „muutma seadust ja kaotama Euroopa inimõiguste konventsiooni“.
Teiseks asjaks, kui seadus on poolt, on hakata inimesi välja saatma tagasi Afganistani, Süüriasse või kuhu iganes. Ja ma arvan, et see lõppeks väga-väga kiiresti. Ma mõtlen, et Austraalias kuluks selleks kaks nädalat.
Ja siis tuleb muidugi arvestada piirivastase avaliku teenistuse „klompiga“. „Meie teel olevad takistused oleksid märkimisväärsed. Haridusasutused ja suur osa Whitehallist oleksid meie vastu,“ ütles Farage.
Meie piiride valvamata jätmine on poliitiline valik. Olgu see siis tahtlikult või tegevusetusest, on meie valitsevad klassid otsustanud loobuda seaduste jõustamisest ja kodanike turvalisuse tagamisest. Vahel muutub avalikkuse raev olukorra halvaks muutumise pärast liiga valjuks, et seda ignoreerida ja riik on sunnitud tunnistama, et de facto avatud piiride poliitika kõigile ja kõigile ei pruukinud olla kõige targem idee. Kuid isegi siis on see tunnustus lühiajaline.
Eelmisel kuul pidas Starmer ootamatult tugeva kõne, milles ta kahetses, kuidas kontrollimatu massiränne oli muutnud Ühendkuningriigi "võõraste saareks". Tol ajal tervitati seda kui teretulnud, ehkki ebatüüpilist, pöördumist leiboristide poliitikas ja märki, et me võime lõpuks näha valitsust piirikontrolli tõsiselt võtmas. Nagu selgub, see nii ei ole. Sel nädalal ütles ta Observerile, et ta "kahetseb sügavalt" selle fraasi kasutamist, et kõnet enne selle esitamist korralikult läbi ei loetud.
See on vaid üks paljudest põhjustest, miks „üks sisse, üks välja“ kokkulepe läbi kukub. Meie valitsuses ega riigiaparaadis puudub igasugune poliitiline tahe „paadid peatada“ või „jõugud purustada“ või mis iganes loosungit nad eelistavad. Need võivad hetkeks rahustada kurnatud ja vihast avalikkust, aga ainult teatud ajaks. Igaühele, kes tähelepanelik on, on selge, et valitsusaparaat ei pea enam oma piiride – ega kodanike – kaitsmist põhikohustuseks. Kuni see ei muutu, jätkub see fars ainult.