Mu sisetunne ütleb, et Eesti 200 madal reiting on Reformierakonna silmis probleem ning ma ei imesta, kui ka Eesti 200 visatakse varsti üle parda. Sellest ka soov läheneda Keskerakonnale.
Kogu sellel kemplemisel pole mingit seost vasak- või parempoolsete vaadetega, võimetusega teha koostööd, isegi mitte Tallinnaga – ainus mure on positsioon Riigikogus ja valitsuses. Tallinnas toimuva poliitilise teatri eestkõnelejaks on kahjuks just Pärtel-Peeter Pere.
Kui Pärtel-Peeter Pere Tallinna poliitmaastikule tuli, siis ta mulle väga meeldis, olgugi et ma ei ole Reformierakonna valija. Pärtel-Peeter jättis mulje, et ta on ruumiteadlik ja keskkonnahoidlik. Mulle meeldis isegi see, et ta sõitis kastirattaga. Kui Pärtel-Peeter Pere sai Tallinna keskkonnaga tegelevaks abilinnapeaks, siis tundus see lootustandev valik olevat.
Tuleb tunnistada, et ma eksisin ja olen pettunud. Enesekindlus on asendunud rapsimisega. Tallinna võimuliidu lagunemine ei ole tingitud lasteaia kohatasudest. Lasteaia kohatasu on lihtsalt otsitud põhjus, mida tüli tekitamiseks kasutatakse. Kui Reformierakond päriselt hooliks sellest, et vanematel on kallis lapsi lasteaeda saata, poleks nad hiljuti Riigikogus lasteaia kohatasu kaotamisele vastu olnud.
Kui lasteaia kohatasu oleks päris teema, mis on Reformierakonna südameasi, siis ei oleks Tartus kohatasu 81 eurot, Rae vallas 132,90 eurot ja Viimsis 82 eurot. Nii Tartu linn, Rae vald kui ka Viimsi on piirkonnad, mille juhtimises Reformierakond osaleb.
Ainus, kes Reformierakonna paanikast kasu saab, on Mihhail Kõlvart, kes ütleb, et tahab linnapea kohta vaid oma valijate mandaadiga. Kommunikatsiooni mõttes on see väga hea strateegia, sest rapsiva Pärtel-Peeter Pere kõrval mõjub Kõlvart väärikalt.
Jutt töötukassa „palgal“ olemisest mõjub vaat et kangelaslikult. Tahaks kaasa noogutada ja õlale patsutada.Reformierakonna käigud seevastu mõjuvad allaandmisena. Justkui tahetaks öelda, et nad ei saanud hakkama, ja nüüd ulatatakse Tallinn Kõlvartile hõbekandikul tagasi.
Selline paanika paistab välja ja kommunikatsiooni mõttes jätab see ebakindla mulje. Pole vahet, kes silmamoonduse tarbeks paariks kuuks linnapeaks lükatakse – Tallinn on sel juhul poliitikateatris maha müüdud, et saada toetust Riigikogus.
Kui aasta eest oli Reformierakonna sõnum, et Tallinnas tuleb Keskerakond maha võtta, sest Keskerakond tähendab korruptsiooni, siis nüüd äkki sobib Keskerakond kenasti. Kui Keskerakond toetab vaikimisi Reformierakonna otsuseid, on uus koalitsioon loodud.
Pole vahet, kas koalitsioonileping sõlmitakse või mitte. Lepingu puudumine tuleb valimiste ajal isegi kasuks, sest siis saab öelda, et kõik on kuulujutt. Tavaline valija hääletusi ju ei jälgi. Maris Lauri viimastest sõnumitest kumab läbi, et Reformierakond on ise ka loobumas jutust, et lasteaiatasud neile korda lähevad. Ainus intriigi põhjus on mäng võimumaastikul.
Kuna Kõlvart mõjub paljudele Reformierakonna valijatele ärritavalt, on teda kui partnerit mõistlik veidi aega veel kapis peita.
Kogu see olukord on näide manipuleerivast poliittehnoloogiast – avalikkusele esitatakse konflikti (näiteks lasteaiatasude teemal), kuid tegelik eesmärk on positsioonide ümbermängimine võimuväljal.Sisuliste lahenduste asemel kasutatakse poliittehnoloogilisi võtteid, et suunata tähelepanu, kujundada kuvandeid ja kindlustada mõju Riigikogus. See ei ole läbipaistev poliitika, vaid osavalt lavastatud poliitteater.