Juba see on piisavalt halb, et Euroopa selgrootud juhid on teinud kõik endast oleneva, et vältida demokraatliku Iisraeli poolele asumist islamistliku Iraani vastu. Veelgi hullem on aga see, kui nad keelduvad võitlemast süveneva poliitilise sõjaga kodurindel läänevastase alliansi vastu, mis on astunud välja Iraani ja selle terroristlike satelliitide toetuseks.
Isegi kui sellised inimesed nagu Saksamaa kantsler Friedrich Merz tunnistasid, et väike Iisrael teeb lääne demokraatia heaks „räpast tööd“, võideldes Islamivabariigiga, samal ajal mõned teised ELi juhid möönsid vastumeelselt, et Euroopa huvides on takistada Iraanil islamistlikku pommi omandamast, kiljusid nad ikkagi „deeskalatsiooni“ üle ja anusid ajatollasid viisakalt käituma. Euroopa kahemõttelisust ilmestas suurepäraselt Suurbritannia kasutu Tööpartei välisminister David Lammy, kes ütles parlamendile, et küsimus, kas Suurbritannia toetab USA Iraani tuumarajatiste pommitamist, ei ole „binaarne küsimus“. Nii nagu need inimesed ei tea, kas naisel võib olla peenis, ei tea nad ka, kummal poolel tsivilisatsiooni ja barbaarsuse vahelises sõjas olla.
Euroopas, ei ole lääne demokraatia vaenlastel sellist vastumeelsust oma tõelist palet näidata. Üleöö muutusid Londonis, Berliinis ja mujal väidetavalt Palestiina-meelsed protestid islami Iraani toetuseks suunatud massidemonstratsioonideks, samal ajal kui lääne vasakpoolsed ja transaktivistid tungisid sotsiaalmeediasse, et teatada, et nad on #teamIran.
Kui nende Iisraeli-vastane vihapurse keskendus Gazas Hamasi-vastasele sõjale, võisid need inimesed vähemalt väita, et nad on mures Palestiina tsiviilisikute kui ohvrite pärast. (Kuigi see tähendas tõsiasja ignoreerimist, et Iraani toetatud Hamas, 7. oktoobri veresauna toimepanija, on konfliktis genotsiidne surmakultus ja vastutab lõppkokkuvõttes iga tsiviilisiku surma eest.)
Aga kui islami vasakpoolsed asusid islami Iraani poolele Lähis-Ida ainsa demokraatia vastu, paljastus nende võltshumanitaarlus täielikult.
Milliste Iisraeli agressiooni "kaitsetute ohvrite" pärast nad nüüd muretsesid? Kas need olid ajatollade terroristlikku revolutsioonikaarti juhtivad kindralid, kes mõrvati Iisraeli kirurgilistes rünnakutes? Või islamirežiimi repressiivne poliitiline ja moraalipolitsei, mida Iisrael pommitas? Või äkki „süütud” algelised tuumarelvad, mille hävitasid president Trumpi punkripommid?
Nüüd peaks igaühele, kellel on silmad näha, olema selge, et olenemata ettekäändest, mida nad kasutavad, on nende protestijate tegelik motivatsioon Iisraeli ja lääne vihkamine. See ühendab tänapäeval kõvajoonelisi islamiste ja ärkvelolekuga vasakpoolseid.
Iisraeli puhul on see vanamoodsa islamistliku juudivihkamise ja vasakpoolse identiteedipoliitika poolt elustatud moodsa antisemitismi ebapüha liit. Identitaarsete vasakpoolsete jaoks on juudid „valgete privileegide” püramiidi tipus ja seetõttu ei saa nad kunagi olla ohvrid, samas kui „rõhutuid”, kes soovivad Iisraeli hävitamist, ei saa kunagi pidada agressoriteks.
Neid ühendab ka viha Iisraeli vastu kui laiema lääne tsivilisatsiooni, mida nad põlgavad, võitleva lipukandja vastu. Kõigi Palestiina ja Iraani lippude kõrval eelmisel nädalavahetusel Londonis toimunud suurel vihamarsil olid kõige paljastavamad plakatid ajatolla Ali Khamenei, Iraani Islamivabariigi ülemjuhi pildid vasakpoolse loosungiga: „Vali ajaloo õige pool“.
See, et uuskeskaegse islamistliku režiimi juhti, mis represseerib naisi ja lihunikke, tuleks nüüd kujutada „ajaloo paremal poolel“, räägib palju islami vasakpoolsete barbaarsest ellusuhtumisest. Nad kõik tahavad kustutada kogu lääne tsivilisatsiooni ja kultuuri ajaloo, olgu siis religioosse džihaadi või radikaalse „dekoloniseerimise“ nimel.
Ja kaugeltki mitte ainult mõne vihase tänavaprotestijaga, vaid lääne vasakpoolsete enesevihkamise jõud on nüüd võimsate institutsioonide südames, alates ülikoolidest kuni peavoolumeedia ja valitsusaparaadini.
Seepärast ulatub oht meie ühiskondadele tänases kriisis palju kaugemale Iraani raketirünnakute väljavaatest või isegi Iraani toetatud terrorirünnakute reaalsest võimalusest lääne pealinnades. Vapper Iisrael on kiiresti paljastanud Iraani sõjalise jõu müüdi, isegi ilma USA ja lääne täieliku toetuseta.
Kuid reaktsioonid sellele konfliktile on kinnitanud ohtu palju lähemal kodule, poliitilist pistoda Euroopa ja Ameerika tsivilisatsiooni südames.
Enamik meie juhte on hirmust küürutanud Lähis-Ida sõtta tõmbamise väljavaate ees ja hingeldanud kergendatult relvarahu võimaluse üle. Probleem on selles, et nad näivad sama vastumeelsed suhtlema sisemise vaenlasega ja seisma julgelt lääne demokraatia ja ajaloo eest selle surmavaenlaste vastu kodurindel.
Eelmisel nädalal ründasid Suurbritannias radikaalsed aktivistid, kes nimetasid end Palestiina Aktsiooniks, kuninglike õhujõudude baasi ja tekitasid Briti sõjalennukitele miljonite naelsterlingite väärtuses kahju. Tööpartei valitsus on sellest ajast alates teatanud, et keelustab nad terrorirühmitusena koos Iraani liitlaste Hamasi ja Hezbollahiga. Vastuseks on nördinud kampaaniate korraldajad, parlamendiliikmed ja sotsiaalmeedia mõjutajad nüüd oma kaitseks ühinenud loosungi „Me kõik oleme Palestiina tegevus“ taha.
Kaitserajatiste ründamisel pole mingit pistmist „protestimisõigusega” ja sellised idioodid nagu Palestine Action väärivad kõike, mis nad saavad. Kuid reaktsioon näitab, et see pole probleem, mida valitsuse katsed seda keelustada ei lahenda. Me ei saa lihtsalt võlukeppi viibutada ja ohtu kaotada.
Toetades Iisraeli globaalse demokraatiasõja esirinnas, peame pidama ka kultuurisõda kodus. See tähendab võitlemist tänapäeva Euroopa vabaduse aluspõhimõtete eest: seismist piiramatu sõnavabaduse eest nende vastu, kes tahavad keelata islami või transideoloogia kriitika, ning selle vabaduse kasutamist meie tsivilisatsiooni kompromissitu kaitsmiseks, koos kõigi vigadega.
Selle asemel taganevad võitlusest need kahvatud poliitiliste juhtide jäljendused, keda me tänapäeval suures osas Euroopas näeme. Samal ajal kui Iraani ajatolla Khamenei on oma punkris peitnud, on enamik meie kasutuid valitsejaid samuti punkrisse surutud; nad mitte ainult ei karda avalikult Iisraeli poolele asuda, vaid kinnitavad ka, et ajastu suured küsimused „ei ole binaarsed”, kartes solvata teist poolt, öeldes neile, et nad eksivad.
Vastupidiselt sellele, mida väidavad Iraani-meelsed meeleavaldajad, ei ole tulevik ette määratud oma „ajaloo õige poole“ valimisega. Nagu me ütleme europeanconservative.com-is, saame luua oma ajaloo „Euroopa tsivilisatsiooni aluspõhimõtete taastamise ja edendamise ning vaba ja demokraatliku Euroopa tuleviku eest võitlemise“ abil. Alustades ühemõttelisest toetusest #teamIsraelile.