Siin on diagnoos rahvusvaheliste gaasihindade kõikumise kohta. See pärineb Draghi raportist, see tähendab Euroopa Komisjoni ametlikust suunisest. Ma ise poleks osanud seda lühemalt öelda:
„See on Euroopale maksma läinud rohkem kui aasta SKP kasvu, kuna odava Vene gaasi kao tõttu on ta olnud sunnitud investeerima tohutul hulgal vahendeid energiatoetustesse ja veeldatud maagaasi importi teenindava infrastruktuuri arendamisse. Samal ajal kui Euroopa hinnad on langenud rahvusvahelise energiakriisi ajal kogetud ajaloolistest tipptasemetest, maksavad meie ettevõtted elektri eest pikaajaliselt kaks kuni kolm korda ja gaasi eest neli kuni viis korda rohkem kui Ameerika Ühendriikide ettevõtted. Kõrged energiakulud – mis takistavad investeeringuid – pidurdavad kasvu; energiamahukate sektorite tulemused on alates 2021. aastast langenud 10–15 protsenti. Ilma tootmis- ja võrguvõimsuste sisuka arendamiseta satuvad ka transpordi digitaliseerimisele ja rohepöördele suunatud jõupingutused takistuste taha.“
Jälgides rahvusvaheliste hindade kõikumisi ja nende suhtelisi proportsioone, on Draghi raporti ülaltoodud diagnoos täpne. See on olukorra õiglane hinnang. Just nendele leidudele tuginedes võtsime Ungari eesistumise ajal 2024. aastal täielikus üksmeeles vastu Budapesti deklaratsiooni. Dokumendis sätestasime ühiselt, et meie energiasõltumatuse ja kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamisel on iga Euroopa kodaniku ja ettevõtte varustamine taskukohase ja puhta energiaga esmatähtis. Kohustasime võtma kiireloomulisi meetmeid ka kõrgete ja kõikuvate elektrihindade põhjustatud olukorra haldamiseks.
Pärast lootusrikast algust ei lubatud meil aga kahjuks kaua lootusrikkaks jääda. Ootame tänaseni asjatult konkreetseid ja tulevikku suunatud ettepanekuid meie konkurentsieelise kaotamiseks või vähemalt vähendamiseks. Seevastu avaldas Euroopa Komisjon mai alguses mitmeaastase ajakava, kuidas pea maas tupikusse jooksma tormata, selle asemel et leida väljapääs. Hiljuti avaldati ka esimene seaduseelnõu, mis kinnitab nende kavatsust keelustada Venemaa gaasi import hiljemalt 2027. aasta alguseks.
Lisaks ilmsele hinnatõusule ja sellest tulenevatele varustuskindluse riskidele tähendab Venemaa täieliku energiaembargo plaan seda, et loobume vabatahtlikult ka vähimastki võimalusest järk-järgult oma konkurentsivõime ebasoodsat olukorda kaotada.
Nüüd valitud lahendus on vastuolus ELi aluspõhimõtetega ning energiaallika ühepoolne loobumine läheb vastuollu ka kõigi komisjoni seni jõuliselt deklareeritud poliitiliste ootustega. Mässides viimase sanktsiooniotsuse kaubanduspoliitilise maski sisse, võtavad nad praktiliselt liikmesriikide vetoõiguse ära.
Nad võtavad kahekümnelt mitmelt liikmesriigilt ühe hoobiga võimaluse määrata oma energiaallikate jaotus riikliku pädevuse piires. Kui seni oli deklareeritud eesmärk suurendada tarnijate ja marsruutide arvu, siis nüüd plaanivad nad ühepoolselt loobuda lähimast piisavast allikast. Näib, et need, kes seni tulihingeliselt toetasid rohelise ideoloogia ülimuslikkust, ei ole nüüd vähimalgi määral mures ookeani teiselt kaldalt tuleva gaasi pikast saatmisest tuleneva keskkonnamõju pärast.
Ungari väliskulude energiaarve kasvas 7 miljardilt eurolt 2021. aastal 17 miljardi euroni 2022. aastal. Alles eelmisel aastal jõudsime punkti, kus energiakandjate impordi-ekspordi saldo oli taas energiakriisi eelse tasemega võrdne. Embargoähvarduste tõttu valmistume uueks hinnaplahvatuseks. Võtame kasvõi gaasituru, kus Venemaa tarned moodustasid juba eelmise aasta alguses viiendiku Euroopa impordist.
Majandusloogika kohaselt toob pakkumise drastiline vähenemine paratamatult kaasa kulude tõusu. Loomulikult võiks veeldatud maagaas (LNG) katta suurema osa liikmesriikide vajadustest kui praegu, kuid tegelik küsimus on selles, kui palju see maksma läheks. Sellisel juhul tuleb maksta mitte ainult "molekulide" endi eest, vaid ka veeldamise ja taasgaasistamise kulud ning lisaks transpordikuludele tuleb tasuda ka registreerimis-, torujuhtme kasutamise ja transiiditasud.
Toornafta hankimise lisakulud seni ebakindlatest allikatest suurendavad neid lisakoormusi veelgi. Meie arvutuste kohaselt suurendaks Venemaa tarnete kadumine Ungari perede ja ettevõtete kulusid umbes 2 miljardi euro võrra aastas.
Meil on seni õnnestunud kaitsta leibkondi isegi viimastel aastatel kogetud äärmuslike hinnakõikumiste eest, kasutades Euroopas ainulaadset võimalust „leibkondade energiaarvete vähendamine“. Nagu Eurostat ise pidevalt tõestama peab, on Ungari leibkondadel juurdepääs maagaasile ja elektrile madalaimate hindadega. Eelarve aitab nii sel kui ka järgmisel aastal kaasa nende koormuse vähendamisele 2 miljardi euroga. Tänu sellele meetmele on Ungaris nende inimeste osakaal, kellel on probleeme oma kodu kütmisega, alla poole ELi keskmisest. Leibkondade energiaarvete vähendamine on võimaldanud meil eeskujulikult võidelda energiavaesuse vastu, kuid kavandatud embargo võtaks meilt ka selle vahendi ära. Meie arvutuste kohaselt peaksid Ungari pered leibkondade energiaarvete kaitse puudumisel maksma elektri eest kaks korda ja gaasi eest neli korda rohkem. Me ei saa seda mingil juhul lubada, me võitleme õiguste piiramise ja hindade tõstmise plaani vastu kõigi olemasolevate vahenditega ja igal võimalikul viisil.
Vaatamata kõigile ebaõiglastele süüdistustele oleme valmis ja võimelised tegutsema oma energiasõltumatuse tugevdamise nimel. Võrreldes energiakriisi eelse tasemega oleme vähendanud maagaasi tarbimist veerandi võrra. Eelmisel ja ka aasta varem moodustas kodumaine kaevandamine enam kui viiendiku 8,5 miljardi kuupmeetri suurusest aastasest tarbimisest. Lisaks sõlmisime mitu gaasitarnete lepingut Aserbaidžaani, Katari ja Türgi partneritega. Horvaatia veeldatud maagaasi terminalis oleme reserveerinud 1 miljardi kuupmeetri suuruse võimsuse, mida suurendame hea meelega, kui taristutingimused on loodud. Riiklik energiaettevõte MVM omandas osaluse ühes maailma suurimas veealuses gaasiväljas.
Samal ajal on Ungaris päikesepaneelide jõudlus viimastel aastatel enneolematu kiirusega kasvanud. Meie päikeseelektrijaamad moodustavad nüüd veerandi meie kodumaisest elektrienergia tootmisest; maailmas pole ühtegi suuremat protsenti. Koos meie tuumaelektrijaamade plokkidega suudame sageli eksportida süsinikuvaba elektrit. Võrreldes 1990. aastaga on riigi kasvuhoonegaaside netoheide vähenenud 47 protsenti.
Teisisõnu, Ungari teeb kõik endast oleneva, et vähendada oma impordikoormust ja anda loodud maailm tulevastele põlvedele elamisväärsel kujul üle. Siiski oleks kasulik saada selles küsimuses abi ka Euroopa Komisjonilt või saavutada vähemalt see, et nende energiapoliitika meetmed ei takistaks ega nurjaks liikmesriikide pingutusi.
On selge, mis on kaalul: me jätkame võitlust kogu oma jõuga Euroopa majanduse konkurentsivõime ning perede ja ettevõtete koormuse vähendamise eest. Me ootaksime ELi juhtivatelt organitelt teatavat kaalutlusõigust, pikaajalisemat mõtlemist ja ratsionaalseid otsuseid – milleks pakuksid nii Draghi aruanne kui ka Budapesti deklaratsioon külluslikult vahendeid.