„Võimatu missiooni ja viimase arveteõienduse“ lõpp, mida turustatakse kui „Võimatu missiooni“ frantsiisi viimast osa, jättis mõned vaatajad rahulolematuks.
Sarja ilusa lõpetamise asemel lõpeb „Viimane arveteõiendamine“ sellega, et Ethan Hunt sulandub rahva sekka, taskus olev Olend – kuri tehisintellekt MacGuffin, keda ta ja ta kamp veetsid kaks filmi taga ajades. Ei mingit lõppu. Lihtsalt lahtised otsad ja pettumus.
Tom Cruise ja režissöör Christopher McQuarrie on viimasel ajal teinud palju mõistlikke loo jutustamise valikuid, aga võib-olla valisid nad filmis „Viimane arveteõiendamine“ trendika ja postmodernse lõpu. Või on loos midagi enamat.
Film „Viimane arveteõiendamine“ algab Ethan Hunti peiduga USA valitsuse eest, käes võti Olemi lähtekoodi juurde. Olem on haaranud kontrolli mitme maailma suurvõimu tuumaarsenali üle. President Erika Sloane kaalub ennetavat tuumarünnakut, enne kui kaotab kontrolli USA arsenali üle, kuid nõustub andma Huntile paar päeva Olemi lähtekoodi leidmiseks ja selle hävitamiseks.
Olemus soovib ilmselt inimkonna hävitada ülemaailmses tuumasõjas, samal ajal kui ta peidab end ellujäämiseks Lõuna-Aafrika punkris. Mis on selle motivatsioon? Film ei tee seda kunagi selgeks.
170 minuti jooksul mängivad Hunt ja tema meeskond Olemi ja Gabrieliga, kes on kaabakas filmist „Surnud arveteõiendamine“, mõttemänge, samal ajal CIA eest kõrvale põigeldes. Nad leiavad edukalt lähtekoodi, lõksutavad Olemi füüsilisse draivi ja nakatavad ta viirusega, mis võimaldab neil seda kontrollida.
Ajastatud tuumapomme ja tagasivaadete montaaže on küllaga. Sukeldumis- ja biplaanitrikkistseenid on frantsiisi pärandile väärilised. Film, välja arvatud viimased kümme minutit, on nauditav. Pettumust valmistavalt napib aga maske.
Viimaste filmide puhul on stsenaristid selgelt öelnud, et Hunti kogu väärtussüsteem on üles ehitatud meeskonna elude eelistamisele oma missioonile. Hästi kirjutatud finaal oleks pidanud seda pühendumust äärmuslikult demonstreerima.
Stsenaristid jätsid kasutamata võimaluse see tegelaskuju areng filmi lõpus Hunti vabalangemise ja langevarju rikkega kenasti kokku võtta. Nad oleksid võinud lasta tal saabastega jalas surra, päästes samal ajal oma sõpru ja ülejäänud maailma viimast korda – sobiv viis frantsiisi lõpetamiseks seal, kus lugu lõppes, mitte siis, kui raha otsa sai.
Või oleks Hunt võinud oma eesmärgi täita meeskonnaga tervena, hävitada Olevuse, nagu ta algselt plaanis ja oma viimaselt võimatult missioonilt elusalt lahkuda – omamoodi sõit päikeseloojangusse ühelt märulifilmide suurimalt kangelaselt.
Selle asemel elas Hunt ja lubas ka Olendil elada.
Kangelase teekonnal kuulub selline surma ja ülestõusmise hetk loo kolmeveerandi märgi lähedale. Kangelane seisab silmitsi sõnasõnalise või sümboolse surmaga, et seejärel võidukalt esile kerkida pärast loo teema tõesuse omaksvõtmist. Seejärel alistab kangelane viimases lahingus kaabaka, abiks selle tõe vägi. Hea loo haripunkti eesmärk on näidata teema tõesust kangelase võidu kaudu. Kui Hunti tõde on see, et inimesed on enne missiooni, on ta juba tõestanud, et ta teab seda. Tema tegelaskuju on staatiline ega vaja surma ja ülestõusmist.
Film pöördub hoopis kahe teise teema poole, mis on sarja vältel esile kerkinud: meie elu on meie tehtud valikute summa ja Ethan Hunt on ainus mees, kes suudab maailma päästa filmides esitatud pidevalt eskaleeruvate ohtude eest.
Filmi teises pooles vaiksel hetkel küsib Grace – Hunti meeskonna liige – Huntilt, miks ta lihtsalt ei kasuta Olendit kõige parandamiseks. Hunt väidab kindlalt, et ta ei saa seda teha. See on liiga ohtlik. Grace ütleb, et ta on ainus inimene, kellele saab Olemi väge usaldada.
Pärast langevarjuga peaaegu sooritatud möödalaskmist nimetab Luther Hunti monoloogis „väljavalituks“ ja tuletab talle meelde, et tema elu on tema valikute summa. Hunt otsustab olendi taskusse pista.
Ulme- ja fantaasiažanridele tüüpiline „väljavalitu“ troop ei sobi märulisarjadesse. Ühe väikese pöördepunktiga lakkas Hunt olemast märulikangelane ja temast sai messias.
Pärast filmi „Rogue Nation“ ja sündikaadi ilmumist on „Mission: Impossible“ filmid olnud segu reaalsust trotsivatest trikkidest ja religioossetest teemadest. Nii Solomon Lane'il kui ka Entiteedil on omad maailmalõpu kultused ning sündikaadist areneb rühmitus, mis nimetab end „Apostliteks“.
Alates filmist „Mission: Impossible III“ on Hunti ülistatud kui ainsat inimest, kes suudab maailma pimeduse jõudude eest kaitsta. Ta teeb alati õige valiku. Ta leiab alati viisi võimatuks. Kuigi ta on mitu korda surnud, ärkab ta alati ellu.
Võib-olla just seetõttu tundusid panused selles filmis madalad. Kui kangelane on valitud, ei saa teda ohustada miski muu kui üleloomulikud või teispoolsuslikud jõud. Hunt lakkas olemast inimene – ehkki meeletult osav ja õnnelik – ning temast sai jumal.
Võimalikke järeldusi on kaks: kas „Viimane arveteõiendamine“ on paisunud ja ebarahuldav lõpp muidu fenomenaalsele märulisarjale või pole see üldse sarja lõpp. Valik lisada Ethan Hunti väljavalitu tõele surma ja ülestõusmise seos võib viidata sellele, et tema tegelaskuju areng pole täielik. Loos võiks olla midagi enamat.
McQuarrie vihjas juba aastal 2023, et „Viimane arveteõiendamine“ pole viimane film ja näitlejad kordasid seda hiljuti. Arvestades „Viimase arveteõiendamise“ lahtist lõppu, võib veel üks osa olla nende huvides.