Mõjukate raamatute nagu „Kultuurilahing“ ja „Idiootide põlvkond“ autorina on Lajel õnnestunud ühendada teoreetiline mõtisklus poliitilise tegevusega. Sel aastal oli ta üks peaesinejatest CPAC Hungary 2025 konverentsil, mis toimus Budapestis – Euroopa suurimal rahvusvahelise parempoolsete kokkutulekul.
Ta jagas oma seisukohti vokaalpoliitika, Euroopa Liidu struktuuriliste nõrkuste, Euroopa ja Ladina-Ameerika parempoolsete liikumiste erinevuste ning selliste parteide nagu Vox Hispaanias ees seisvate väljakutsete kohta.
Te rääkisite konverentsil „ärkvelolekuvastasest“ kontseptsioonist, aga miks teie arvates inimesed ikka veel ei mõista, mis wokeism tegelikult on?
Sest see on uus kontseptsioon, anglitsism, mille oleme importinud hispaaniakeelsesse maailma ja mida sageli progressivismiga segamini aetakse. Inimesed arvavad, et progressivism ja wokeism on sama asi, aga see pole nii. Progressivismil on ajalugu, mis ulatub tagasi 18. sajandisse. Wokeism on vaevalt kümme aastat vana. Kuigi progressivism põhineb ideel õiguste kogumisest kui väidetavast inimkonna progressi vormist, läheb wokeism sellest palju kaugemale: see lisab rõhuja-rõhutud dialektika igasse sotsiaalse suhte vormi ja igasse isiklikku identiteeti. See on palju hävitavam.
See dualistlik maailmavaade purustab rahvusliku organismi. See süstib viiruse kõikidesse vahendavatesse institutsioonidesse: perekonda, ettevõtetesse, kirikutesse, kodanikuühendustesse, sporti, muusikasse ja kinno. See jõuab absurdsete äärmusteni, nagu näiteks „rasvauuringud“ USA-s, kus toimub rasvunud aktivistide liikumine, mis võitleb saleduse stereotüüpide vastu. Wokeism on nii ohtlik, sest see tingib meid vähemuste, mitte enamuse valitsemisse, hävitades demokraatliku loogika ja lõhkudes ühiskonna loomulikke sidemeid.
Tänapäeval räägitakse ka „ärganud parempoolsetest“. Kuidas see teie maailmavaatega sobitub?
Niinimetatud ärganud parempoolsus on tegelikult paremtsentristlik, mis minu vaatenurgast ei ole päris parempoolne. See on globalistlik ja osa establišmentist. Näiteks Saksamaal oleme näinud, kuidas paremtsentristid eelistavad sõlmida kokkuleppeid pigem vasaktsentristlike, kui tegelike parempoolsetega. Neil on sama süsteemne maailmavaade.
Paremtsentristid pakuvad ainult majandusliberaalset retsepti: madalamad maksud, vähem regulatsioone. Kuid kultuurilistes, moraalsetes ja identiteediküsimustes joondub see vasakpoolsetega. Nad kaitsevad Euroopa status quo’d – just seda, mis on viinud meie ühiskonnad moraalse kokkuvarisemise äärele.
Kuidas te Ladina-Ameerika inimesena Euroopa Liitu näete?
Mul on alati olnud raske selle olemust mõista. Ma saan aru majandus- või rahaliidust, aga mitte poliitilisest struktuurist, mis surub ülalt alla seadusi riikidele, millel on erinev ajalugu, kultuur ja keel. Ladina-Ameerikas on meil palju rohkem ühist ja ikkagi pole me loonud riikideülest võimu, mis kõigi üle seadusi kehtestaks. Euroopa struktuur kõlab minu jaoks puhta ja lihtsa domineerimisena.
Hispaania konkreetsel juhul näen ma vananevat ühiskonda, millel on arhailine meediatarbimise harjumus ja mida riik tugevalt kontrollib. On šokeeriv näha feministlikel miitingul eakaid naisi lillaks värvitud juustega – see kuvand tekitab teispoolsuslikku piinlikkust. Samuti täheldan sügavat seksuaalkriisi: naisi petab feminism ja mehi hirmutab nendega suhtlemise õiguslik tagajärg. See on kultuuriline ajapomm, mis lõpuks poliitiliselt plahvatab.
Milliseid õppetunde saab Euroopa teie arvates Milei fenomenist õppida?
Milei juures köidab inimesi kõige enam tema stiil: konfrontatiivne, selge ja vabandamatu. Ta oskab tõlkida majandusteaduse tehnilist keelt tavainimesele arusaadavaks. Seda saab Euroopasse importida: stiili ja doktriini. Kuid kontekst on erinev. Argentinas oli meil täielik majanduskriis. Euroopa riigid midagi sarnast ei koge – mitte sellepärast, et nad asju paremini juhivad, vaid sellepärast, et neil puudub rahaline suveräänsus. Nad ei saa raha oma äranägemise järgi kasutada. Igat liigutust surub peale Brüsseli kurjus.
Seega, kas Euroopa on radikaalsete poliitiliste muutuste eest kaitstud?
Euroopas peab uue parempoolse partei reaalseks eduks kõigepealt täielikult läbi kukkuma. See võib tekitada ebamugavust, kuid see on kõige realistlikum stsenaarium. Alternatiiv ilmneb alles siis, kui praegune instrument osutub kasutuks.