Selle aasta veebruaris rünnati Londonis Türgi konsulaadi ees jõhkralt meest, kes põletas Koraani. Viiekümneaastast Hamit Coskuni ründas juhuslik mööduja, kes teda noaga pussitas. Kui Coskun maha kukkus, olevat mees teda jalaga löönud, tema peale sülitanud ja ähvardanud ta tappa. Uskumatul kombel peatus ka teine mees – kes nägi välja nagu jalgrattaga toidukuller –, et Coskunile jalaga virutada, kui too maas oli.
Selle juhtumiga seotud esimene kohtuprotsess lõppes sel nädalal. Ainult et Coskuni ründajaid ei mõisteta üheski kuriteos süüdi – nende kohtuistung on veel ees. Pigem oli Coskun ise süüdi religioosselt motiveeritud avaliku korra rikkumises.
Esmaspäeval mõistis ringkonnakohtunik John McGarva Westminsteri magistraadikohtus Coskuni süüdi. Kohtunik otsustas, et Coskuni teod olid „väga provokatiivsed“ ja vähemalt osaliselt ajendatud väidetavast sügavast vihast islami ja selle järgijate vastu. Coskunile määrati 240 naela suurune trahv ja lisaks 96 naela suurune seadusjärgne trahv.
Loomulikult väitis Coskun – Türgis sündinud ateist, kes otsis varjupaika Ühendkuningriigis, väites Türgi valitsuse tagakiusamist –, et tema Koraani põletamine oli sõnavabaduse küsimus. See oli provokatiivne trikk, mille eesmärk oli kritiseerida islamit ja täpsemalt seda, mida ta nimetas Türgi islamistlikuks valitsuseks. Kuid kõik see oli McGarva jaoks ebaoluline. Tema sõnul oli Coskuni vastumeelsus islami vastu eristamatu vihkamisest kõigi moslemite vastu.
Uskumatul kombel ei pehmendanud McGarva otsust isegi asjaolu, et Coskuni tema protesti pärast kaks korda rünnati. See ilmselt ainult tugevdas tema vastu esitatud süüdistust. „Seda, et käitumine oli korrarikkumine, illustreerib miski paremini kui asjaolu, et see viis tõsise avaliku korra rikkumiseni, mis hõlmas kahe erineva inimese rünnakuid.“ Teisisõnu, Coskun ise palus seda.
Viimane edukas süüdistus jumalateotuse seaduste alusel Suurbritannias toimus 1977. aastal. Üle 30 aasta hiljem, 2008. aastal, kaotati need ametlikult. Coskuni süüdimõistmine tähistab nüüd nende de facto naasmist. Kuigi õigussüsteem võib seda maskeerida „avaliku korra rikkumise” ennetamise keeluks, on tegelik sõnum selge: islami kritiseerimine võib nüüd olla kuritegu.
See pole isegi ainus hiljutine näide islami kriitikute karistamisest Briti riigi poolt. Vaid paar päeva enne seda, kui Coskun korraldas oma protesti Türgi konsulaadi ees, arreteeriti teine mees väidetava Koraani põletamise ja selle otseülekande eest veebis.
Arreteerimine toimus kahtlustatuna rassiliselt raskendatud avaliku korra rikkumises, mis on veelgi veidram asjaolu tõttu, et islam ei ole rass.
Suur-Manchesteri politsei abipolitseiülem Stephanie Parker väitis, et kuigi inimestel on õigus sõnavabadusele, tuli põletamine lõpetada sügava mure tõttu, mida see tekitab mõnes meie mitmekesises kogukonnas.
On hullumeelne, et see juhtub Suurbritannias vaid mõni kuu pärast seda, kui Rootsis mõrvati mees, kes tegi täpselt seda, mida Coskun tegi. Selle aasta alguses lasti Salwan Momika – 38-aastane Iraagi pagulane – oma korteris maha, kui ta TikTokis otseülekannet tegi. Momika hukkamise põhjuseks oli kindlasti see, et ta oli islami karm ja häälekas kriitik. 2023. aastal põletas ta Stockholmi Keskmošee ees islami püha raamatu koopia. Tema protest tõi kaasa vägivaldseid proteste nii Rootsis, kui ka kogu moslemimaailmas. Selle tulemusel süüdistati Momikat eelmise aasta augustis etnilise grupi vastu õhutamises ja Rootsi valitsus otsis väidetavalt võimalusi keelustada meeleavaldused, mis hõlmasid usuliste tekstide põletamist.
Taanis on juba ebaseaduslik põletada Koraani ja teisi usuliste rühmituste poolt pühaks peetavaid raamatuid. 2023. aastal võttis valitsus vastu seaduse, mis keelab usuliste tekstide sobimatu kohtlemise, mille eest on ette nähtud kas rahatrahv või kuni kaheaastane vangistus.
Seda peeti vajalikuks pärast mitmeid Koraani põletamisi. Protestid, millest paljud korraldas parempoolne Taani-Rootsi poliitik Rasmus Paludan, vallandasid vastudemonstratsioonid ja rahutused nii kodu- kui ka välismaal, sealhulgas katsed rünnata Taani ja Rootsi saatkondi Iraagis. Mitmed moslemi enamusega riigid – sealhulgas Türgi, Iraan, Iraak ja Saudi Araabia – mõistsid islamivastased protestid hukka ja ähvardasid diplomaatiliste tagajärgedega, kui need jätkuvad. Seetõttu andis Taani valitsus survele järele(liberaalse nõrkuse märk).
Rootsis süüdistati Paludanit 2022. aastal toimunud avalike Koraani põletamiste tõttu etnilise grupi vastu õhutamises. 2023. aastal uuriti islamivastast aktivisti kahtlustatuna moslemite solvamises, kuna ta rebis Hollandi parlamendihoone ees Koraanist lehekülgi ja nimetas seda fašistlikuks raamatuks. Võib-olla kõige šokeerivamas juhtumis määrati vahetult pärast Momika surma tema kaaskohtualusele – teisele Iraagis sündinud aktivistile Salwan Najemile – trahv ja tingimisi vangistus Koraani põletamise protestide õhutamise eest, milles ta ja Momika osalesid 2023. aastal.
Sarnaselt Salwan Momika juhtumiga võtavad islamistlikud valvurid ohjad enda kätte, kui võimud islami kriitikuid ei karista. Ärgem unustagem prantsuse kooliõpetajat Samuel Patyt, kes hukati pärast seda, kui teda süüdistati prohvet Muhamedi piltide näitamises ühes oma tunnis. Samamoodi õnnestus Saksamaa võimudel eelmisel aastal peatada kavandatud islamistlik terrorirünnak Rootsis, mille eesmärk oli kätte maksta Koraani põletamiste eest kogu Euroopas.
Kuidas me siia jõudsime? See, et läänemaailma südames arreteeritakse, mõistetakse süüdi ja isegi mõrvatakse inimesi teise religiooni hukkamõistmise eest, on lihtsalt barbaarne. Selliseid stseene võiksime oodata teokraatlikes režiimides, mitte väidetavalt tsiviliseeritud liberaalsetes demokraatiates. Ometi tabatakse ikka ja jälle riigid, mis nominaalselt väärtustavad sõnavabadust, sallivust ja ilmalikke väärtusi, islamistliku hirmutamise ees põlvi painutamas. See on läbinisti argus.
Kui meie valitsused premeerivad vägivalda või vägivallaähvardust tsensuuriga, loob see ohtliku pretsedendi. See annab gruppidele teada, et kui nad käituvad piisavalt agressiivselt ja külvavad piisavalt hirmu, saavad nad end vägivaldselt oma uskumuste puutumatuks muutmiseni sundida. See annab kõige valjematele ja ähvardavamatele häältele avaliku diskursuse üle vetoõiguse.
Niipea kui teise veendumuse kritiseerimine, solvamine või mõnitamine – olgu see kui tahes toores või provotseeriv – muutub kuriteoks, on meil tõsine oht kaotada oma vabadus.